Seksuaalne Sättumus

Enamasti on siis külgetõmme hõlmatud terminitesse "heteroseksuaalsus", "homoseksuaalsus" ja "biseksuaalsus". Aseksuaalsus kui seksuaalse atraktsiooni puudumine loetakse mõnikord neljandaks kategooriaks.

Need kategooriad sisaldavad omakorda nüansirikkamaid seksuaalseid identiteete ja terminoloogiat. Näiteks võidakse sättumust kirjeldada ka muude mõistetega, näiteks "panseksuaalsus" või "polüseksuaalsus". Seksuaalne sättumus on ka "isiku identiteet, mis tugineb neil külgetõmmetel, nendega seotud käitumistel ning kogukondlikul ühtekuuluvusel nendega, kes jagavad samu külgetõmbeid." Käitumisteadustes on kasutusel sookahesuslikule seksuaalse sättumuse käsitlusele alternatiivsed terminid: "androfiilia" ja "günekofiilia". Androfiilia kirjeldab seksuaalset külgetõmmet maskuliinsusele, günekofiilia feminiinsusele.

Teadlaste seas valitseva konsensuse järgi ei ole seksuaalne sättumus valik. Ei ole teada täpseid seksuaalse sättumuse kujunemise põhjuseid. Teadlased oletavad, et seksuaalse sättumuse määrab geneetiliste, hormonaalsete ja keskkonna tegurite kombinatsioon. Nad eelistavad bioloogial tuginevaid teooriaid, mis enamasti näevad põhjusena geneetilisi tegureid, varast sünnieelset keskkonda või mõlemat. Osa teadlasi ühendavad geneetilised põhjused sotsiaalsete teguritega. Teadlastel puudub laialdane tõendusmaterjal selle kohta, mis näitaks, et laste kasvatamisviis või varajased kogemused mängiks rolli seksuaalse sättumuse kujunemisel. Uurijad on aastakümnete vältel näidanud, et seksuaalne sättumus on kontiinum eksklusiivsest külgetõmbest vastassoo vastu kuni eksklusiivse külgetõmbeni samast soost isikute vastu.

Üldiselt

  Pikemalt artiklis Seksuaalne identiteet

Traditsioonilise definitsiooni järgi hõlmab seksuaalne sättumus heteroseksuaalsust, biseksuaalsust ja homoseksuaalsust. Aseksuaalsust on osade uurijate poolt loetud neljandaks seksuaalse sättumuse kategooriaks. Aseksuaalil seksuaalne külgetõmme puudub või on väga väike. Seetõttu võib seda tõlgendada ka seksuaalse sättumuse puudumisena. Teadlaste seas on aseksuaalsuse seksuaalse sättumusena tõlgendamine jätkuvalt vaidlusküsimuseks.

Enamik seksuaalse sättumuse definitsioone hõlmab psühholoogilisi või käitumuslike komponente. Psühholoogilised definitsioonid võivad hõlmata isiku erootilise iha suunda, käitumuslikud aga keskenduda isiku seksuaalsete partnerite soole. Osad uurijaid eelistavad jälgida hoopis viisi, kuidas isik end kirjeldab või tema identiteeti. Teadusliku ja professionaalse arusaama järgi "ilmnevad harilikult lapsepõlve keskpaigas või varases murdeeas tuum-külgetõmbed, mis moodustavad täiskasvanu seksuaalse sättumuse keskme" Seksuaalne sättumus erineb seksuaalsest identiteedist. Kui seksuaalne sättumus hõlmab suhteid teistega, siis seksuaalne identiteet on mina-käsitlus.

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni järgi viitab seksuaalne sättumus "kestvale emotsionaalsele, romantilisele ja/või seksuaalsele külgetõmbele meeste, naiste või mõlema soo suhtes." Sellist "käitumiste ja külgetõmmete ulatust on kirjeldatud erinevates kultuurides ja riikides üle maailma. Mitmed kultuurid kasutavad identiteedisilte, et kirjeldada inimesi, kes neid külgetõmbeid väljendavad." Eestis on sagedasemad sildid lesbi (naine, kellele meeldivad naised), gei (mehed, kellele meeldivad mehed) ja biseksuaal (mehed või naised, kellele meeldivad mõlemad sood). Samas osa inimesi võivad kasutada teisi silte või neid üldse mitte kasutada. Nad lisavad, et seksuaalne sättumus "on eraldiseisev teistest soo komponentidest nagu bioloogiline sugu (anatoomilised, füsioloogilised ja geneetilised tunnused, mida seostatakse meheks või naiseks olemisega), sooidentiteet (psühholoogiline meheks või naiseks olemise tunne) ning sooroll (kultuurilised normid, mis defineerivad feminiinse ja maskuliinse käitumise). Psühholoogide järgi viitab seksuaalne sättumus ka inimese seksuaalsete partnerite valikule, mis võib olla homoseksuaalne, heteroseksuaalne või biseksuaalne.

Seksuaalne identiteet ja seksuaalkäitumine on seksuaalse sättumusega lähedalt seotud, aga teineteisest erinevad. Seksuaalne identiteet viitab isiku kontseptsioonile iseendast, käitumine seksuaalaktidele, mida isik sooritab, ning sättumus "fantaasiatele, kiindumustele ja igatsustele". Isik võib väljendada seksuaalset sättumuse enda käitumises, aga ta võib seda ka mitte teha. Inimeste kohta, kelle seksuaalne sättumus ei ühildu nende seksuaalse identiteediga, kasutatakse mõnikord väljendit "kapis olema". Seda mõistet võidakse kasutada ka rääkides kultuurilisest kontekstist või konkreetsest siirdeetapist ühiskondadest, mis lõimivad seksuaalseid vähemusi. Uuringutes, mis tegelevad isiku seksuaalse külgetõmbe, käitumise ja identiteedi üksteisega sobitumisega, kasutatakse harilikult mõisteid ühildumine ja mitteühildumine. Näiteks võib naine, kes tunneb külgetõmmet naiste vastu, aga kutsub end heteroseksuaaliks ning omab seksuaalkogemusi ainult meestega, kogeda seksuaalse sättumuse (homoseksuaalne) ning seksuaalse identiteedi ja käitumise (heteroseksuaalne) vahel mitteühildumist.

Androfiilia, günekofiilia ja muud mõisted

Androfiilia ja günekofiilia (ka günefiilia) on käitumisteadustes kasutatavad mõisted, mida kasutatakse alternatiivina homoseksuaalsele-heteroseksuaalsele käitlusele, et kirjeldada seksuaalset külgetõmmet. Neid mõisteid kasutatakse, et määrata subjekti külgetõmbe objekti ilma, et subjektile omistataks sugu või sooidentiteeti. Ka seotud mõisted nagu panseksuaalsus ja polüseksuaalsus ei omista subjektile sugu või sooidentiteeti.

Mõiste "omasooarmastus" sisaldab enamat kui lihtsalt alternatiivi mõistele "gei". See võtab arvesse ka inimesi, kes jagavad identiteete: näiteks kolmanda soo isik, kellele meeldivad kolmanda soo isikud. Sellega laiendatakse seksuaalsuse diskussiooni kaugemale kui algne sookahesus mees-naine. Keerukat transsooliste inimeste seksuaalse sättumuse olemust on sellise lähenemisega võimalik terviklikumalt mõista.

Mõistete androfiilia ja günekofiilia kasutamine võimaldab vältida segadust ja solvanguid, kui kirjeldatakse inimesi väljastpoolt Lääne kultuuri. Samuti intersoolisi ja transsoolisi inimesi. Psühhiaater Anil Aggrawal selgitab, et androfiiliat ja günekofiiliat "on vaja, et saada üle tohututest raskustest, mis tekivad kirjeldades transmeeste ja transnaiste seksuaalset sättumuse. Näiteks on keeruline otsustada, kas transmees, kes on erootiliselt tõmmatud meeste poole, on heteroseksuaalne naine või homoseksuaalne mees. Analoogiliselt võib küsida kas transnaine, kes on erootiliselt tõmmatud naiste poole, on heteroseksuaalne mees või homoseksuaalne naine. Igasugune nende liigitamine võib lisaks segadusele olla subjektide suhtes solvav. Sellistel juhtumitel on parem keskenduda külgetõmbe objektidele, mitte subjektide bioloogilisele või sotsiaalsele soole." Seksuoloog Milton Diamond kirjutab: "Mõisteid "heteroseksuaal", "homoseksuaal" ja "biseksuaal" on parem kasutada omadussõnadena, mitte nimisõnadena. Samuti on neid parem rakendada käitumistele, mitte inimestele. Selline mõistekasutus on eriti kasulik, kui räägitakse transsooliste või intersooliste isikute partneritest. Need uued mõisted ei kanna ka sotsiaalset raskust, nagu vanemad kannavad."

Osad uurijad toetavad sellise terminoloogia kasutust, et vältida Läänes välja töötatud inimese seksuaalsuse käsitluses leiduvaid eelarvamusi. Sotsioloog Johanna Scmidt kirjutab, et kultuurides, kus kolmas sugu on omaks võetud, ei kattu mõisted nagu "homoseksuaalne transsooline inimene" nende enda kultuuriliste kategooriatega.

Osa uurijaid on kritiseerinud mõisteid "heteroseksuaal" ja "homoseksuaal", kuna nad näevad neid segadusse ajavate ja alandavatena. Näiteks Bruce Bagemihl kirjutab, "et mõistestikus "heteroseksuaal" ja "homoseksuaal" hinnatakse seksuaalset sättumuse kasutades ainult isiku geneetilist sugu. Sealt tulenevalt ignoreerivad need sildid inimese sooidentiteeti. Isiku geneetilist sugu tähtsustatakse tema sooidentiteedi asemel. Bagemihl näeb probleemi, et selline mõistekasutus võimaldab lihtsalt väita, et transnaine on tegelikult homoseksuaalne mees, kes üritab pääseda häbimärgistamisest.

Sotsiaalne sugu, transsoolisus, cis-soolisus ja soovastavus

Varased seksuaalse sättumuse teoreetikud pidasid seda millekski, mis on lahutamatult seotud isiku sooga. Näiteks arvati, et tüüpilised naised, kellele meeldivad teised naised, on maskuliinsed ja vastupidi. Sellist arusaamist jagasid 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni olulisemad seksuaalse sättumuse teoreetikud. Näiteks Karl Heinrich Ulrichs, Richard von Krafft-Ebing, Magnus Hirschfeld, Carl Gustav Jung ja Sigmund Freud. Selline lähenemine seksuaalsest sättumusest oli toona vaidluse all. 20. sajandi teisel poolel hakati üha enam nägema sooidentiteeti seksuaalsest sättumusest eraldiseisva nähtusena. Transsoolised ja cis-soolised inimesed võivad tunda külgetõmmet nii meeste, naiste kui mõlema poole. Seda vaatamata sellele, et erinevad seksuaalsed sättumused esinevad kahe populatsiooni seas erineval määral. Homoseksuaalne, heteroseksuaalne või biseksuaalne isik võib olla maskuliinne, feminiinne või androgüünne. Paljud LGBT-kogukonna liikmed ja nende toetajad näevad "sooga vastavuses olevates heteroseksuaalsetes" ja "sooga mittevastavuses olevates homoseksuaalsetes inimestes" negatiivseid stereotüüpe. Sellele vaatamata on J. Michael Bailey ja Kenneth Zucker täheldanud, et enamik nende uurimistöö valimis osalenud geidest ja lesbidest tõi esile erineval määral sooga mittevastavuses olemist oma lapsepõlves.

Transsoolised inimesed määratlevad enda seksuaalset sättumust nii, et see vastaks nende sotsiaalsele soole. See tähendab, et transmees, keda tõmbab ainult naiste poole, määratleb end enamasti heteroseksuaalse mehena. Sarnaselt transnaine, keda tõmbab ainult naiste poole, määratleb end enamasti lesbina.

Seksuaalse määratluse mõistestik muutub keerulisemaks, kui kasutatakse mittebinaarset lähenemist nii bioloogilisele soole (mees, naine, intersooline) kui ka sotsiaalsele soole (mees, naine, transsooline, kolmas sugu jne). Sotsioloog Paula Rodriguez Rust argumenteeris 2000. aastal mitmetahulisema seksuaalse sättumuse määratluse poolt:

„... enamik seksuaalsuse mudeleid... määratleb seksuaalset sättumust lähtudes bioloogilise soo ja sotsiaalse soo kaheks jagamisest... Suurem osa teoreetikuid ei eemaldaks viidet bioloogilisele või sotsiaalsele soole. Selle asemel taotlevad nad kompleksema mittebinaarse bioloogilise ja sotsiaalse soo mõiste lisamist, mis hõlmaks keerulisemat bioloogilise soo, sotsiaalse soo, seksuaalsuse ja/või mittesoolise dimensiooni lisamist olemasolevatele seksuaalsuse mudelitele.“

Teadlaste seas valitseva arvamuse kohaselt ei ole seksuaalne sättumus valik. See tähendab, et inimesed ei vali, kas nad on heteroseksuaalsed, homoseksuaalsed, biseksuaalsed või aseksuaalsed. 

Bioloogia

  Pikemalt artiklis Seksuaalse sättumuse bioloogiline alus

Seksuaalse sättumuse ja bioloogia vaheline seos on teaduses jätkuvaks uurimisaineks. Siiani ei ole suudetud näidata tegurit, mis üksinda määraks seksuaalse sättumuse. Erinevad uuringud osutavad lahknevatele ning sageli üksteisega vastuolus olevatele põhjustele. Teadlased oletavad, et seksuaalse sättumuse määrab geneetiliste, hormonaalsete ja sotsiaalsete tegurite kombinatsioon. Seksuaalse sättumuse tekke põhjuste seletamisel on levinumad erinevad bioloogilised teooriad. Bioloogilised teooriad näevad enamasti põhjustena geneetilisi tegureid, varast sünnieelset keskkonda ja/või aju struktuuri. Osa teadlasi ühendavad geneetilised põhjused sotsiaalsete teguritega. Teised teadlased usuvad, et seksuaalne sättumus määratakse juba eostamisel. Samas puuduvad siiani teaduslikud kordusuuringud, mis toetaksid ükskõik millist bioloogilist tegurit seksuaalse sättumuse kujunemise põhjusena.

Keskkond

  Pikemalt artiklis Seksuaalse sättumuse keskkondlik alus

Uurijad näevad keskkonnategurites võimaliku seksuaalse sättumuse kujunemise mõjutajat. Teadlastel puudub laialdane tõendusmaterjal selle kohta, mis näitaks et laste kasvatamisviis või varajased kogemused mängiks rolli seksuaalse sättumuse kujunemisel. Sellegipoolest on osad uuringud sidunud laste kasvatamisviisi või perekondliku keskkonna mitteheteroseksuaalsusega. Samuti on üritatud seostada lapse ebatraditsioonilist soo väljendusviisi homoseksuaalsusega. Mitmed uuringud on näidanud seaduspära, mille järgi iga vanem vend suurendab tõenäosust, et mehel tekib homoseksuaalne sättumus 28–48%. Teadlased näevad niinimetatud vanema venna efekti põhjusena varast sünnieelset keskkonda, eriti sünnieelseid hormoone. Sellist seaduspära naiste ja vanemate õdede arvu vahel ei ole leitud.

• Kinsey skaala