Voldemar Vaga: Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloolane

juuni">29. juuni 1899 Tallinn – 22. veebruar 1999 Tartu) oli eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloolane, pedagoog.

Ta õppis aastatel 1910–1917 Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis, oli 1917. aastal Tallinna miilitsas prostituutide arvelevõtja, seejärel teenis aastani 1920 leiba kontoriametnikuna.

Aastatel 1913–1914 õppis Voldemar Vaga Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel, 1918–1919 Ants Laikmaa ateljeekoolis.

Tartu Ülikoolis õppis professor Helge Kjellini juures kunstiajalugu, lõpetas ülikooli aastal 1926 ning sai magistrikraadi tööga "Die Architekten der Dorpater Universität". Aastast 1923 töötas ta Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabinetis. Stipendiaadiõpingud jätkusid 1928–1929 Sorbonne'i ülikoolis Pariisis.

Aastatel 1933–1937 oli ta Eesti Entsüklopeedia kunstiosakonna toimetaja. Aastatel 1925–1940 oli Voldemar Vaga Kõrgema Kunstikooli Pallas lektor. 1944–1969 oli ta Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud ja 1944–1950 ühtlasi samas Eesti ja üldise kunstiajaloo kateedri juhataja.

Ta on valitud Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.

Voldemar Vaga vennad olid botaanik August Vaga ja kunstiteadlane Alfred Waga (Vaga).

Klassitsismiaja arhitektuurist ja skulptuurist on ta kirjutanud oma diplomitöö "Tartu Ülikooli arhitektid" (1928), lisaks "Das Schloss Põltsamaa, ein Denkmal der Kunst des 18. Jahrhunderts in Estland" (1931), "Denkmäler der Plastik des Klassizismus in Estland" (1931), "Vene arhitektide ja skulptorite teoseid baroku ja klassitsismi ajajärgust Eestis" (1947). Peateosteks on esimene eestikeelne ja ka kunsti Eestis käsitlev "Üldine kunstiajalugu" (1937–1938) ja esmakordselt kunsti Eestis keskajast kaasajani kokku liitev "Eesti kunst" (1940).

Teise maailmasõja järel kujunes tema peamiseks uurimisvaldkonnaks Eesti ja Läti keskaja arhitektuur ning 19. sajandi baltisaksa kunst. 1964. aastal kaitses ta Leningradis I. Repini nim Kunstiinstituudi juures doktoritöö "Eesti keskaegne arhitektuur". Lisaks on ta kirjutanud monograafiad "Kunst Tartus 19. sajandil" (1971) ja "Kunst Tallinnas 19. sajandil" (1976).

Olles õppinud Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel ning Laikmaa ateljeekoolis, oli Voldemar Vaga sooviks saada kunstnikuks, kuid tema enda sõnutsi "hakkasin tegelema kunstiajalooga sellepärast, et kunstniku karjäär tundus raskena, lootusetuna aga oli ju vaja elada ja raha teenida." Voldemar Vaga meelisala olid linnavaated ja maastikud. Ta on loonud akvarelle ja arvukalt pliiatsijoonistusi. Ta on kujutanud Tallinna, Pariisi ning Eesti, Läti, Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa vaateid. 1984. aastal toimus Eesti Kunstimuuseumi tema tööde ülevaatenäitus, lisaks esines ta 1985. aastal näitusel Tartu Kunstnike majas nin sügisnäitustel nii Tallinnas kui Tartus. Voldemar Vaga teoseid leiab nii Eesti Kunstimuuseumi kui Tartu Kunstimuuseumi kogust.

• 1967 – Nõukogude Eesti preemia ("Eesti arhitektuuri ajalugu")
• 1972 – Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia ("Kunst Tartus XIX sajandil")
• 1977 – Kristjan Raua preemia ("Kunst Tallinnas XIX sajandil")
• 1978 – Kristjan Raua preemia (teos "Eesti kunsti ajalugu I" (I ja II), autorite kollektiiv: Mart-Ivo Eller, Voldemar Erm, Leo Gens, Virve Hinnov, Rudolf Kangert, Juta Keevallik, Kaalu Kirme, Tuui Koort, Ene Lamp, Rein Loodus, Mai Lumiste, Tiina Nurk, Evi Pihlak, Villem Raam, Jüri Selirand, Irina Solomõkova (kollektiivi juht), Karl Tihase, Vaike Tiik, Voldemar Vaga, Hannes Valter, Viivi Viilmann, Lehti Viiroja ja Helmi Üprus)
• 1980 – Nõukogude Eesti preemia ("Eesti kunsti ajalugu")
• 1993 – Prantsuse Vabariigi Riikliku teeneteordeni ohvitserikraad
• 1993 – Tartu linna aukodanik
• 1993 – Tartu Ülikooli emeriitprofessor
• 1994 – Eesti Vabariigi teaduspreemia
• 1999 – Valgetähe III klassi teenetemärk
• 2002 – Tartu Suurtähe teenetemärk (postuumselt)^[viide?]

• Lingua, 4/10 Saade tutvustab prantsuse keelt. Intervjuu kunstiteadlase Voldemar Vagaga. Saatejuht Lauri Leesi. 1987