Virelindlased

Virelindlasi arvatakse olevat suguluses vareslastega ja õgijalastega. Liike on 50 ringis.

Perekonnad

• Vireo
• Hylophilus
• Vireolanius
• Cyclarhis

Virelindlased on levinud Kanadast Argentina põhjaosani [1]. Enamik liike asustab Kesk-Ameerikat ja Lõuna-Ameerika põhjaosa. Mõned paiksed liigid elavad ka Lääne-India saarestikus ja üks liik Brasiilias Fernando de Noronha saarestikus. Parasvöötme virelindlased on rändlinnud, nad talvitavad Mehhikos ja Kesk-Ameerikas.

Hallkiird-virelind (Vireo olivaceus), kuldkurk-virelind (Vireo flavifrons) ja kanada virelind (Vireo philadelphicus) on vähestel kordadel sattunud ka Euroopasse.

Virelindlased on umbes 10–17 cm pikkused laululinnud. Välimuselt meenutavad ühed liigid lehelinde ja põõsalinde, teised liigid väikeseid õgijaid. Virelindlaste sulestik on üldiselt tagasihoidlik tuhm ja rohekas, vähesed liigid (perekondadest Vireolanius, Cyclarhis) on värvikama sulestikuga. Sugupooled on sarnased. Kõigil virelindudel on konksja tipuga nokk. Virelindlaste laul on tavaliselt üsna lihtne ja mõnel liigil monotoonne.

Virelindlased asustavad põõsastikke, metsi ja mangroove. Rippuva kausikujulise pesa ehitavad nad puude ja põõsaste oksaharule. Põhjapoolsete liikide kurnas on 3-4, troopikaliikidel 2-3 muna. Söövad putukaid ja vahel ka marju.

Kuus liiki (Vireo atricapilla, Vireo bellii, Vireo caribaeus, Vireo gracilirostris, Vireo masteri, Vireo osburni) on ohustatud [2].

• Loomade elu, 6. kd., lk. 406

• Xeno-canto