Villem Buk

aprill (vkj 25. märts) 1879 Kambja vald – 1941) oli eesti proletaarne kirjanik ja õpetaja.

Villem Buk sündis Tartumaal Kambja vallas Voorekülas sepp Taavet Buki perekonnas. Ta õppis Voore külakoolis ja Maaritsa õigeusu kihelkonnakoolis ning omandas 1898. aastal Kaareperes kooliõpetajate kursustel õpetajakutse.

Töötas aastail 1898–1900 Tartumaal Voore külakoolis abiõpetajana ja 1900–1903 Luunja külakoolis õpetajana; seejärel teenis Venemaa keisririigi sõjaväes, kuid vabastati nõrga tervise tõttu.

Aastatel 1903–1906 oli Villem Buk Võrumaal Karilatsis Jaanimäe külakooli juhataja. Buk vallandati koolijuhataja kohalt 1906. aastal seoses osavõtuga 1905. aasta revolutsiooni sündmustest. 1906. aastal liitus Villem Buk VSDTP-ga ja tegi kaastööd J. Lilienbachi väljaandele Lendleht. 1907. aasta juulis vahistati Villem Buk poliitilise tegevuse eest ja viibis 6 kuud vahi all, mille järel keelati tal elamine Läänemere kubermangudes, pealinnas ja kubermangukeskustes; seejärel elas ta ajutiselt väljasaadetuna Petseris. Seal tutvus ta kohalike eestlaste ja setude eluoluga ning kirjutas sellest ka raamatu ("Petseri eestlased").

1910. aastal, kui lõppes elamispiirkondade keeld, kolis Villem Buk Viljandisse ja asus tööle Viljandis ilmunud ajalehe Malev toimetusse. Viljandis elamise ajal ilmusid Bukil jutustused "Kraav", "Jumala rahvas" ja "Kivine raamat".

1911. aastal kolis Villem Buk Narva, kus osales peale kaastöö tegemise Tallinna Teatajale 1912–1914 ka ajalehe Kiir väljaandmise organiseerimises ja toimetamises. Pärast ajalehe Kiir sulgemist Narvas kolis Buk Tallinna, kus töötas Fr. Krulli tehases haigekassa sekretärina, ent jätkas sealgi poliitilist tegevust. Ta vahistati ja saadeti Irkutski kubermangu asumisele.

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni naasis Villem Buk Tallinna, kus asus tööle uuesti avatud ajalehe Kiir toimetuses.

1917. aasta sügisel kolis Villem Buk Vohnja valda ja töötas Palametsa kooli koolmeistrina.

1918. aastal, enne Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt, evakueerus Villem Buk Petrogradi Nõukogude Venemaale, kus töötas kommunistliku ajalehe Edasi toimetuses.

1919. aastal oli Villem Buk Punaarmee eesti diviisi koosseisus kirjasaatja ning osales Vene kodusõja lahingutes Lõuna-Venemaal Anton Denikini vägede vastastes lahingutegevuses.

Pärast Vene kodusõja lõppu töötas Villem Buk Brjanski kubermangus Eesti asunduses Stolba ja seejärel Tveri oblastis Toropetsis.

1925. aastal naasis Villem Buk Leningradi, kus töötas Lenini-nimelises tööliskoolis õpetajana ja seejärel Eesti Pedagoogilises Tehnikumis.

Leningradis osales Villem Buk Eesti Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooni töös ja eesti kirjastuse Külvaja tegevuses.

1930. aastail töötas Villem Buk koolmeistrina eesti asundustes Venemaal (Punane Lageda, Nurmekunde jt). 1934. aastal kolis ta Kalinini linna (enne 1931. ja pärast 1990. aastat Tver).

1941. aastal naasis Villem Buk Tartusse. Pärast II maailmasõja algust ja enne lähenevat Saksa okupatsiooni ei evakueerunud Villem Buk koos Nõukogude aktiiviga, vaid püüdis lahkuda Eestist sama aasta juulis üle Peipsi järve paadiga, ent jäi kadunuks.

Mälestuse jäädvustamine: 1967. aastal paigaldati Karilatsi koolimajale Kambjas Villem Bukile pühendatud mälestustahvel.

Jutustused

• "Enne rukkilõikust" (1907)
• "Kolm suurt muret" (1909)
• "Kraav" (1910)
• "Jumala rahvas" (1910)
• "Kivine raamat" (1911)

Poeem

• "Lina" (1913)

Luulekogu

• "Sula" (1926)

Publitsistlikud kirjutised

• "Petseri eestlased" (1909)
• "Rahvas ja maa" (1901, teine trükk 1909)
• "Üks unustatud eesti linn" (1912)

Näidend

• "Kodukäija" (1925)

• Villem Buk Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Petseri eestlased, 1909 Teos digiteeritult digitaalarhiivis DIGAR