Viktor Aleksejev: Eesti kunstnik

aprill 1902 Saksamaa– 15. juuni 1945 Tartu) oli saksa rahvusest Eesti kunstnik ja illustraator.

Ta õppis Tartus vene gümnaasiumis. Kunstiõpinguid alustas 1918. aastal Voronežis Venemaa Riiklikus Kunstikoolis kunstnik Maksimovi juhendamisel. Sealt siirdus ta Novotšerkasskisse, kus asus tööle dekoratiivkunsti klassi juhendajana. 1921. aastast õppis ta Leipzigis akadeemik Kühleri juhendamisel portree- ja maaliklassis. 1926. aastal lõpetas ta graafikuna Dresdeni Kunstkäsitöö Akadeemia.

1921. aastal eksponeeris ta kodulinnas Kunstide Edendamise Seltsi näitusel oma 78 stilistilist kompositsiooni. Kolm aastat hiljem korraldas ta isikunäituse, kus eksponeeris 42 teost, mis hõlmasid peamiselt maastiku, lille- ja linnupilte.

1941. aastal oli ta Tartu koonduslaagris, kust vabanes koos (teise) abikaasa Leida Aleksejevaga 9. novembril. Ta maeti 22. juunil 1945 Uspenski kalmistule kasuema Elise Aleksejeva kõrvale; haud pole säilinud, kuid asukoht on teada.

Viktor Aleksejevi kunstnikukäekiri oli väga omapärane. Tema loomingut iseloomustavad tugevad rahvuslik-religioossed sugemed ning keskaja ja idamaade mõjutused. Lisaks on ta viljelenud ja edasi arendanud vanavene miniatuuridelt tuttavat esteetikat.

1936. aastal illustreeris ta oma esimese lasteraamatu "Kolm oravat". Ta illustreeris mitmeid Hans Christian Anderseni teoseid: "Inetu pardipoeg" (1945), "Vankumatu tinasõdur" (1945), "Ööbik" (1949), "Pöial-Liisi (1945).

Ta tegi ka kaanekujundusi Edgar Wallace'i põnevusjuttudele ja miniatuurisarja (47 pildiga, 1926–1940) Johannese Ilmutusraamatu apokalüptilistel teemadel. Teosed on säilinud Valmar Adamsi erakogus ja Eesti Rahvusraamatukogu graafikakogus.

Tema kasuisa oli Tartu Ülikooli õppejõud ja rektor Vissarion Aleksejev. Tema esimene abikaasa aastani 1936 oli Ernestine-Sofie Värav.