nädala Artiklid 2023

Siin on ära toodud 2023. aasta nädala artiklid.

 

Anrepi lõvi on 1807. aastal Preisi-Prantsuse sõjas Mohrungeni lahingus (Morąg, Poolas) hukkunud kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrepile (1760–1807) 1844. aastal püstitatud mälestusmärk, mis koosneb rändrahnu külge paigaldatud mälestustahvlist ja rahnul puhkavast lõvikujust, mille autoriks on saksa skulptor Christian Daniel Rauch.

Anrepi lõvi asub Tarvastu vallas Kärstna mõisa keskusest poolteist kilomeetrit läänes Kärstna kabelimäel ja selle geograafilised koordinaadid on , 25° 47′ 4″ E.

Mälestusmärgi lasi paigaldada Heinrich Reinhold von Anrepi poeg, ratsaväekindral Joseph Carl von Anrep (1796–1860).

Lõvikuju on valatud Berliini kuninglikus valukojas. Münsteris ja Lübeckis on säilinud sellega identsed lõvimonumendid. Kuju kuulub kunstimälestisena muinsuskaitse alla. Loe edasi ...

 

Filaret (kodanikunimi Dmitri Grigorjevitš Gumilevski; vene keeles Дмитрий Григорьевич Гумилевский; 4. november (vkj 23. oktoober) 1805 Konobejevo, Tambovi kubermang – 21. august (vkj 9. august) 1866 Konotop) oli vene õigeusu vaimulik ja usuteadlane, 1842–48 Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskop.

Tema ametiajal toimus Liivimaa kubermangus usuvahetusliikumine, mille tulemusel astus õigeusku üle saja tuhande eesti ja läti talupoja. Samuti asutati tema ametiajal veebruaris 1846 Riiga vaimulik kool, millest kasvas 4 aastat hiljem välja Riia Vaimulik Seminar.

Hiljem oli ta 1848–59 Harkovi ja Ahtõrka piiskop ning 1859–66 Tšernigovi ja Nežinski peapiiskop.

Ukraina Õigeusu Kirikus austatakse Filaretti pühakuna. Ta kanoniseeriti 2009. aastal. Loe edasi ...

 

Jupiter on Päikesest kauguselt viies planeet ja Päikesesüsteemi kõige suurem planeet. Hiidplaneet Jupiter ületab kõigi teiste planeetide kogumassi umbes kaks ja pool korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem. Astronoomid teavad Jupiteri juba antiikajast.

Roomlased panid sellele nime oma peajumala Jupiteri järgi planeedi Jupiter suuruse tõttu. Maa pealt vaadatuna võib Jupiteri tähesuurus olla kuni −2,94, mis on piisavalt hele, et jätta varje.

Kuu ja Veenuse järel on Jupiter heleduselt kolmas taevakeha. (Opositsiooni ajal võib Marss paista lühikest aega sama hele kui Jupiter.)

Jupiter koosneb peamiselt heeliumist, mis moodustab Jupiteri massist ühe neljandiku, kõigist molekulidest moodustavad heeliumi molekulid aga vaid kümnendiku. Jupiteril võib olla raskematest elementidest tuum, kuid nagu kõigil hiidplaneetidel, puudub Jupiterilgi tahke pind. Kiire pöörlemise tõttu on Jupiter lapik sferoid. Jupiteri välimine atmosfäär on silmanähtavalt jaotunud vastavalt laiuskraadidele eri kihtideks, mille piirialadel esineb turbulentsi ja torme. Loe edasi ...

 

Liivlased (liivi keeles līvlizt, läti keeles līvi, lībieši) on läänemeresoome rahvas ajaloolise asualaga tänapäeva Lätis Põhja-Kuramaal ja Lääne-Vidzemes ning Edela-Eestis. Liivlasi on määratletud kui liivi keelt emakeelena kõnelejaid, liivikeelsete vanemate järeltulijaid, liivi identiteediga inimesi, ajaloolistes allikates liivlasteks nimetatud inimesi või teatud arheoloogiliste kultuuride esindajaid.

Liivlaste väljakujunemine paigutatakse noorema rauaaja algusse ning nende kultuuri ja arvukuse kõrgaeg 11.–12. sajandisse, millele on järgnenud assimileerumisperiood. 2017. aastal oli Lätis end liivlasteks pidavaid inimesi 16, Eestis 85 ja Venemaal 7. Grizelda Kristiņ, kes oli viimane liivi keelt emakeelena kõneleja, suri 2013. aastal Kanadas.

Arheoloogilistele leidudele toetudes nähakse hilisematest kirjalikest allikatest tuntud liivlastega asustatud alade elanikel ja kultuuril erinevaid algupärasid. Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Metsepole piirkonna liivlasi peetakse kõige tõenäolisemalt juba pikemat aega Vidzeme loodeosa asustanud läänemeresoomlaste järeltulijaiks, kelle materiaalses kultuuris leidub ühisjooni Sakala alade ja latgaliseerumise-eelse Vidzeme põhjaosa läänemeresoome rahvastikuga. Loe edasi ...

 

Mart Saar (28. september 1882 Hüpassaare – 28. oktoober 1963 Tallinn) oli eesti helilooja, organist ja pianist.

Ta sündis Suure-Jaani lähedal Hüpassaares keset soid ja metsi, kus said juba lapsepõlves omaseks ümbritsev loodus ja kohalikelt pillimeestelt kõlanud rahvaviisid. Pärast õpinguid Kaansoos, Suure-Jaanis ja Põltsamaal astus ta 1901. aastal Peterburi konservatooriumi, kus õppis Louis Homiliuse käe all orelit ning Anatoli Ljadovi ja Nikolai Rimski-Korsakovi juhendamisel kompositsiooni. Viimane õhutas Saart kasutama oma loomingus kohalikku rahvamuusikat. 1904. ja 1907. aasta suvel käis ta ise rahvaviise kogumas.

Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Mart Saar elama Tartusse, kus tegeles lisaks heliloomingule pedagoogilise tööga ning mängis kontsertidel orelit ja klaverit. 1921. aastal puhkes tema Tartu korteris tulekahju ja rohkem kui 150 teose käsikirjad hävisid. Seejärel asus Saar elama kõigepealt Tallinna ja siis kärarikka elu eest sünnipaika Hüpassaarde. 1943. aastal asus ta tööle Tallinna Konservatooriumi, kus tema kompositsiooniõpilaste seas olid Ester Mägi, Harri Otsa, Valter Ojakäär, Arne Oit ja Jaan Rääts. Loe edasi ...

Tšuudid (vene keeles чудь, чюдь) on Vana-Vene leetopissides kasutatud etnonüüm, mida arvatakse 9.–10. sajandi kontekstis tähistavat teatud või kõiki läänemeresoome rahvaid või laiemalt isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavlasi, alates 11. sajandist aga enamasti eestlasi. Hilisemas vene rahvakeeles on sõna чудь või selle teisendeid kasutatud erinevate läänemeresoome, samuti Siberi ja Kaug-Ida rahvaste kohta. 19. sajandil on ametlikus vene keele kõnepruugis nii kutsutud eelkõige vepslasi. Tšuudid on ka tegelased mitme Kirde-Euroopa rahva folklooris.

Esimesed kindlad teated tšuudidest pärinevad Vana-Vene leetopissidest (esmamaining 1113. aasta paiku koostatud Nestori kroonikas). On oletatud varasematki tšuudide mainimist: ajalookirjutaja Jordanis teatab oma 551. või 552. aastal valminud teoses "De origine actibusque Getarum" ("Gootide ajaloost"), et idagootide kuningas Ermanaric alistas teiste seas rahva nimega Thiudos. Mitmed tänapäeva autorid jagavad aga Riho Grünthali seisukohta, et nime Thiudos ei ühenda tšuudidega miski peale kõlalise sarnasuse, mis pole aga piisav argument 6. sajandil Konstantinoopolis kasutatud nime samastamiseks 12. sajandi Vana-Vene чюдь'iga. Loe edasi ...

 

Päikesesüsteemi teke algas 4,6 miljardit aastat tagasi, kui hiiglasliku molekulaarpilve väike osa iseenda raskuse all kokku langes. Suurem osa massist kogunes kokkulangenud piirkonna keskosasse, kus tekkis Päike; ülejäänud massist moodustus protoplanetaarne ketas, millest arenesid planeedid, nende kaaslased, asteroidid ja teised väikesed Päikesesüsteemi taevakehad.

Päikesesüsteem on pärast teket väga palju arenenud. Pöörlevatest gaasi- ja tolmupilvedest on moodustunud hulgaliselt planeetide kaaslasi. Lisaks on osa kaaslasi moodustunud planeetidest kaugemal ja hiljem nende gravitatsiooni mõjul kinni püütud. Mõni kaaslane, näiteks Kuu, võib olla aga tekkinud kokkupõrke tagajärjel (Maa ja Kuu puhul kirjeldab seda hiiglasliku kokkupõrke hüpotees). Taevakehad on sageli omavahel kokku põrganud ja see on oluliselt mõjutanud Päikesesüsteemi arengut. Planeetide asukohad on gravitatsioonilise vastastikmõju tõttu korduvalt muutunud. Planeetide asukohtade muutumine juhtis suuresti Päikesesüsteemi varajast arengut.

Umbes 5 miljardi aasta pärast Päike jahtub ja paisub praegusega võrreldes mitmekordseks (muutudes punaseks hiiuks), mille järel heidab planetaaruduna kõrvale välised kihid ja muutub valgeks kääbuseks. Kauges tulevikus vähendavad mööduvad tähed aegamisi Päikese mõju planeetidele. Mõni planeet hävib ja mõni liigub tähtedevahelisse keskkonda. Kümnete miljardite aastate pärast ei tiirle Päikese ümber ilmselt enam ükski algsetest taevakehadest. Loe edasi ...

 

Koroonapandeemia Eestis on osa 2019. aasta sügisel Hiinast Wuhanist alanud ja 2020. aasta märtsis pandeemiaks kasvanud kiiresti leviva SARS-CoV-2 koroonaviiruse põhjustatud ülemaailmsest koroonapandeemiast.

Esimene nakatumisjuhtum Eestis leidis kinnitust 27. veebruaril. 11. märtsil liigitas Maailma Terviseorganisatsioon haiguspuhangu pandeemiaks. Samal päeval tuvastati Eestis 4 uut koroonaviirusega nakatunut, mille järel tõusis nakatunute arv 17 inimeseni. 12. märtsil teatas Terviseamet juhtude arvu tõusmisest 27-ni ja haiguse kohalikust levikust. Sama päeva hilisõhtul kehtestati Eestis eriolukord. 25. märtsil anti teada esimesest haiguse kätte surnust Eestis.

Alguses levis viirus kõige jõudsamalt Saaremaal, kuhu see jõudis arvatavasti Itaalia võrkpalliklubi Powervolley Milano kaudu ja kus algas haiguse kohapealne levik Eestis. Saaremaa oli pikalt ka suurima tuvastatud nakatunute arvuga maakond. Näiteks 15. aprilli seisuga oli Saaremaal tuvastatud 502 nakatunut, mis oli 36% kõigist Eestis tuvastatud juhtumitest. Hiljem on haigestumine levinud rohkem Harjumaal ja Ida-Virumaal. Loe edasi ...

 

Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn – 26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim. Tema elu lõpu heliloomingus on ka palju romantistlikku.

Ludwigi esimene muusikaõpetaja oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Heliloomingut hakkas Beethoven õppima 12-aastaselt Christian Gottlob Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikeseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida Wolfgang Amadeus Mozarti juures. Pärast esimest lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida Joseph Haydni juures, ja jäi sinna seekord lõplikult.

Beethoven kirjutas 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, 2 missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on neis tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Tema sümfooniatele on iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikem kestus ja suurem orkestrikoosseis kui tema klassikutest eelkäijate omadele. Loe edasi ...

 

Arsenal-Crossley ehk M 27/28 olid Eestis projekteeritud ja ehitatud soomusautod. Need kasutasid Crossley Motors Ltd mootorit ja veermikku ning valmisid Tallinnas Arsenali relvatehases.

Soomusautosid kasutati Eesti sõjaväes (1929–1937 Eesti kaitsevägi) ja Kaitseliidus. Kaitseväele antud Arsenal-Crossley soomusautodest moodustati koos "Pisuhännaga" Auto-tanki rügemendi (enne 1. oktoobrit 1928 Auto-tanki divisjon) juurde 2. soomusautokompanii 4 rühmaga, mis hakkas paiknema Valgas. Aastal 1935 korraldati Auto-tanki rügement ümber ja loodi kolm segakompaniid, mille vahel Arsenal-Crossley soomusautod ära jagati. Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner leidis 1938. aastal, et võrreldes vananenud tankidega Renault FT-17 ja Mark V on Arsenal-Crossley soomusautod paremas seisus, kuid siiski mitte päris moodsad.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ehitati Arsenal-Crossley koopia, mis põhineb 1927. aasta mudelil. 24. veebruaril 2018 toodi Paide keskväljakul esimest korda rahva ette soomusauto Arsenal-Crossley koopia, millelt loeti ette Eesti iseseisvusmanifest. Koopia valmistamist vedas Sergei Jerjomin Jõgewa Muuseumist ja selleks kulus ligi kolm aastat. Loe edasi ...

 

Väärisgaasid (vananenud nimetusega inertgaasid) on sarnaste omadustega keemiliste elementide rühm: nad on standardtingimustel lõhnatud, värvitud, monoaatomilised gaasid, millel on madal reaktsioonivõime.

Kuus looduses esinevat väärisgaasi on heelium (He), neoon (Ne), argoon (Ar), krüptoon (Kr), ksenoon (Xe) ja radoon (Rn). Kõiki neid leidub vähesel määral Maa atmosfääris ja heelium on universumis levikult teine element. Aastal 2002 avastasid teadlased sünteetilise väärisgaasi oganessooni, mille füüsikalisi ega keemilisi omadusi pole võimalik otseselt määrata väga lühikese poolestusaja (0,89 ms) tõttu.

Väärisgaasid kuuluvad keemiliste elementide perioodilisussüsteemi 18. ehk VIIIA rühma. Looduslikud väärisgaasid on tüüpiliselt väga madala reaktsioonivõimega, välja arvatud ekstreemsetes tingimustes. Inertsuse tõttu saab neid kasutada keskkondades, kus soovitakse vältida keemilist reaktsiooni. Loe edasi ...

 

Ungari ülestõus ehk Ungari vastuhakk ehk Ungari revolutsioon (ungari keeles 1956-os forradalom ehk 1956-os felkelés) oli rahvuslik spontaanne vastuhakk nõukogudemeelsele, kommunistide juhitud Ungari Rahvademokraatliku Vabariigi poliitikale. Ülestõus kestis 1956. aasta 23. oktoobrist 10. novembrini.

Ülestõus algas üliõpilaste meeleavaldusega, milles osalejad marssisid läbi Budapesti südame parlamendihoone juurde. See köitis tuhandete inimeste tähelepanu. Üliõpilasdelegatsioon sisenes raadiomajja, et levitada oma nõudmisi, ja peeti kinni. Kui väljas viibinud demonstrandid nõudsid delegatsiooni vabastamist, avas riiklik julgeolekupolitsei (Államvédelmi Hatóság ehk ÁVH) nende pihta tule. Uudis intsidendist levis kiiresti ning põhjustas pealinnas rahutusi ja vägivalda.

Ülestõus levis kiiresti üle riigi ja viis valitsuse langemiseni. Tuhanded inimesed organiseerusid relvarühmitustesse ning asusid võitlusse ÁVH ja Nõukogude vägede vastu. Paljud nõukogudemeelsed kommunistid ja ÁVH liikmed hukati või vangistati, endised vangid vabastati. Ajutised nõukogud võtsid Ungari Töörahva Parteilt üle kontrolli munitsipaalasutuste üle ja nõudsid poliitilisi muutusi. Uus valitsus saatis laiali ÁVH, väljendas kavatsust lahkuda Varssavi Paktist ja lubas taastada vabad valimised. Loe edasi ...

 

Tavaline nohu ehk nina-neelupõletik ehk äge nasofarüngiit on ülemiste hingamisteede viiruslik nakkushaigus.

Haiguse sümptomite hulka kuuluvad köha, kurguvalu ehk neelupõletik, tilkuv või kinnine nina ja kurguvalu ning see kestab tavaliselt 7–10 ööpäeva, mõni sümptom võib esineda kuni kolm nädalat. Tavalist nohu võivad põhjustada ligi 200 viirust, neist sagedamini rinoviirused.

Nina-neelupõletik mõjutab eelkõige ülemiste hingamisteede kolme piirkonda: nina, kõri ja nina kõrvalkoopaid ehk (kõrval)urkeid ehk siinuseid. Sümptomid tekivad pigem organismi immuunsüsteemi vastureaktsioonist nakkusele, mitte viiruste kahjustavast mõjust kudedele. Tähtsaim abinõu haigestumise ennetamiseks on käte pesemine seebiga. Samuti võib abi olla näomaski kandmisest.

Nohu on inimestel kõige sagedamini esinev nakkushaigus. Täiskasvanud haigestuvad sellesse aasta jooksul keskmiselt 2–3, lapsed 6–12 korda. Raviga saab kergendada sümptomite mõju, kuid tõhusaid ravimeetodeid ei ole. Nohu on inimkonnaga kaasas käinud antiikajast saadik. Loe edasi ...

 

Samburud on Aafrikas Keenia põhjaosas elav rahvas. Nad on lähedases suguluses lõuna pool elavate maasaidega.

Samburu keele kõnelejate arvuks hinnatakse kuni veerand miljonit inimest. 2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli neid 237 000. Teise allika väitel on samburu keele kõnelejaid kokku 249 300. Kõnelejate arv kasvab.

Samburud on traditsiooniliselt saanud kõik vajaliku kariloomadelt ja ümbritsevast loodusest. Tegeldud on koriluse, kuid mitte küttimisega, sest metsloomaliha samburud ei söö. Majapidamise juurde kuuluvad veised, kaamelid, kitsed, lambad ja kodulinnud. Veel pool sajandit tagasi oli loomade ja inimeste suhtarv 7:1, kui peamiselt aeg-ajalt esineva põua ja asuala vähenemise tõttu on see langenud 2:1-ni.

Levinud on mitmenaisepidamine. Abikaasade arv sõltub mehe jõukusest. Seetõttu on vanematel meestel tavaliselt rohkem naisi. Noorte abielu korraldavad nende vanemad. Abielluda tohib ainult teise klanni liikmetega.

Samburute kogukonnas on väga selge hierarhia, iga vanuserühm teab oma rolli ja peab sellest rangelt kinni. Kogukonda puudutavate otsuste tegemisel osalevad ainult vanemad ehk abielus mehed, kelle seas omakorda on tähtsaimal kohal vanimad mehed. Mehed ja poisid hoolitsevad karja eest ja kaitsevad vaenlaste rünnaku korral. Enam-vähem kõik ülejäänu on naiste töö. Loe edasi ...

 

Põltsamaa jõgi (ka Paala jõgi, lõiguti Mustjõgi, Vakkjõgi, Vorstijõgi; saksa keeles Pahle) on jõgi Eestis, Pedja jõe parempoolne lisajõgi. Varem on Põltsamaa jõge käsitletud ka Emajõe lisajõena ja Pedja suhtes peajõena.

Põltsamaa jõgi saab alguse Pandivere kõrgustiku edelaserva allikatest. Jõe pikkus on 136 km ja valgla 1297 km². Jõe langus on 72 m ja lang 0,53 m/km. Põltsamaa jõgi kuulub veemajanduslikult Ida-Eesti vesikonna Peipsi alamvesikonda.

Jõe ääres asub Põltsamaa linn.

Põltsamaa jõgi on ainus jõgi Eestis, mis voolab nelja maakonna piires.

Aastail 1843–1844 puhastati jõgi alamjooksul kividest-kändudest ja Tartust hakkas Rõika-Meleski peeglivabrikuni kurseerima aurulaev Karl. Aastail 1923–1924 loeti jõe alamjooksu laevatatavaks veeteeks. Toona pidi veetee nõuetele vastav jõgi olema teatava laiuse ja sügavusega (mitte alla 0,5 meetri), kärestikuvaba ja piisavalt sirge. Ka lõiku ülevalpool Rõikat loeti parvetatavaks veeteeks, kuigi lõik ülevalpool Põltsamaad oli seda ainult ajutiselt. Loe edasi ...

 

Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.

Ülestõus puhkes 23. aprillil 1343 Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – "neli kuningat" – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.

Ordu algatusel toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskopi Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas. Loe edasi ...

 

Seksuaalne ahistamine on ahistatule soovimatu seksuaalse loomuga surve avaldamine või sundimine või seksuaalsete teenete eest kasu või hüvede lubamine.

Nüüdisajal on enamikus riikides seksuaalne ahistamine ebaseaduslik. Seksuaalne ahistamine võib olla sõnaline või füüsiline. Kuigi sageli mõistetakse seksuaalse ahistamise all töökohas toimunud intsidente, võib seksuaalne ahistamine toimuda paljudes olukordsdes. Ahistatav võib olla nais- või meessoost, ahistajaga samast või vastassoost.

Riikides, kus on õigusaktid seksuaalse ahistamise kohta, ei peeta enamasti ebaseaduslikuks lihtsat nöökimist, hetke ajel öeldud kommentaare või pisemaid üksikjuhtumeid. Töökohal toimuvat käitumist peetakse seksuaalseks ahistamiseks ja lubamatuks teguviisiks, kui see toimub nii sageli ja nii tõsisel moel, et loob vaenuliku või solvava töökeskkonna või selle tagajärjel tehakse vastakaid tööotsuseid (näiteks kui ohver vallandatakse või viiakse üle madalamale ametikohale või ohver otsustab töölt lahkuda). Juriidiline ja ühiskondlik arusaam seksuaalsest ahistamisest on kultuuriti erinev.

Seksuaalne ahistamine erineb flirtimisest ja naljategemisest selle poolest, et see on ühepoolne ning isegi kui ahistajal palutakse sellised sõnad või teod lõpetada, siis ta jätkab. Loe edasi ...

 

Mursid on rahvas, mis elab Aafrikas Etioopia edelaosas. Nad kõnelevad surma keelte hulka kuuluvat mursi keelt.

Mursid elavad muust maailmast suhteliselt eraldatult Omo jõe ümbruses. Nad elatuvad karjapidamisest ja algelisest põlluharimisest.

Mursidel pole ametlikku valitsejat, aga austatakse liidripositsiooni välja teeninud mehi. Need on tavaliselt targad, kogenud ja tasakaalukad üle 50-aastased mehed, kes on pigem traditsiooni hoidjad kui otsustajad. Kõige olulisemaks peetakse nende juures oraatorioskusi.

Mursi naiste kõige silmatorkavam ehe on väljavenitatud alahuule sisse paigaldatud ketas. Alahuult hakatakse venitama juba teismeeas. 14–15-aastase tüdruku alahuulde tehakse terava noaga auk ja sellesse surutakse pulk, mida hakatakse asendama järk-järgult suurema läbimõõduga kettaga. Ketta läbimõõt võib lõpuks ulatuda kuni 20 sentimeetrini. Et sülg saaks vabamalt voolata, eemaldatakse alumised esihambad. Vanasti oli enesestmõistetav, et selle protseduuri läbisid kõik tüdrukud. Tänapäeval on see tüdruku enda otsustada ja paljud otsustavad sellest loobuda.

Mursid kannavad nappe rõivaid, tihti on ka päris alasti. Etioopia muslimitest võimuesindajad, kes aeg-ajalt murside küladesse satuvad, väljendavad pahameelt nii nende liigse alastuse kui ka huuleketaste traditsiooni suhtes. Loe edasi ...

 

Tiit Käbin (12. mai 1937 Puka – 5. märts 2011) oli Eesti õigusteadlane ja poliitik.

1966. aastal lõpetas Käbin Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna diplomitööga "Kohalike nõukogude valimised Tallinnas".

Ta töötas Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee aseesimehe abi (1962–63), Tallinna Keskrajooni Täitevkomitee sekretäri (1963–73), Eesti NSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudi õigussektori teaduri (1973–77), ühiskonnateaduste osakonna teadussekretäri (1977–89) ning Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi teadurina (1989–1990). Aastatel 1961–90 oli ta NLKP liige.

Käbin oli NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991, Eesti Kongressi saadik, Põhiseaduse Assamblee ja Eesti Komitee liige. Ta kuulus Eesti Rahvarindesse. Iseseisvuse saabudes sai temast Eesti Vabariigi Riigikogu liige. Ta kuulus Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu.

Elu jooksul kuulus Käbin Eesti Liberaaldemokraatlikku Parteisse (oli asutajaliige), Reformierakonda ja Res Publicasse, kuid kandideeris ka Erakonna Eestimaa Rohelised valimisnimekirjas ning Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühisnimekirjas.

 

Laiuse ordulinnus (saksa keeles Schloß Lais) oli Liivi ordu rajatud linnus tänapäeva Jõgevamaal praeguse Laiusevälja küla maa-alal.

Kuigi vanimad teated linnusest pärinevad 15. sajandi algusest, rajati ordulinnus tõenäoliselt juba 14. sajandi algul. Linnuse kõrvale ja võimalik, et osalt ka eeslinnuse sisse tekkis keskajal väike alev. Orduaegse haldusjaotuse järgi jäi Laiuse linnus Viljandi komtuurkonda ja toimis Kursi linnuse abilinnusena.

Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja käigus piirati linnust mitu korda. Osa linnusest hävis 1620. aastatel ja ülejäänu suuresti vahemikus 1702–1704. Pärast Põhjasõda jäi linnus kasutuseta ja selle lagunenud osi kasutati kivimurruna. Linnus on tänaseni varemeis.

Laiuse linnuse varemed koos vallikraaviga on arvatud ehitismälestiseks. Loe edasi ...

 

Lukoil (ametlik venekeelne nimi PAO Neftjanaja kompanija "LUKOIL", ПАО «Нефтяная компания "ЛУКОЙЛ"», tõlkes AS Naftakompanii Lukoil) on Venemaa nafta- ja gaasiettevõte.

Ettevõtte nimi tuleb kolme naftatööstuslinna (Langepass, Urai ja Kogalõm) esitähtedest ning ingliskeelsest sõnast oil (eesti keeles 'nafta').

Lukoili peamised tegevusalad on nafta ja maagaasi otsimine, tootmine, töötlemine ja müük, samuti nendest valmistatud toodete müük.

2014. aastal oli Lukoil ajakirja Forbes hinnangul tuludelt Venemaa suurim ettevõte – firma tulud ületasid 144 miljardit USA dollarit ja puhaskasum ulatus 5 miljardi USA dollarini. 2012. ja 2013. aastal oli Lukoil reitinguagentuuri Ekspert andmetel tuludelt Gazpromi järel Venemaa suuruselt teine ettevõte. Kuni 2007. aastani oli Lukoil ühtlasi Venemaa suurim naftat tootev ettevõte, kuid kaotas siis liidrikoha Rosneftile, mis omandas sel aastal naftafirma Jukos varad. Süsivesinike tõendatud varudelt oli Lukoil 2014. aasta seisuga maailmas suuruselt teine eraettevõte, tõendatud naftavarude poolest aga suurim eraettevõte.

Kaubamärgid "Lukoil" ja "Baltika" olid kaks Venemaa kaubamärki, mille Suurbritannia ajaleht Financial Times võttis aprillis 2007 maailma 100 suurima kaubamärgi nimekirja. Kaks aastat hiljem, aprillis 2009 koostatud samasuguses nimestikus Lukoili kaubamärki enam ei esinenud. Loe edasi ...

 

Serengeti rahvuspark on Tansaania põhjaosas Serengetis asuv rahvuspark.

Serengeti rohkem kui 15 000 km² suurusest alast suuremat osa katab savann. Serengeti rahvuspark on tuntud eelkõige tänu iga-aastasele imetajate rändele. Rohkem kui miljon gnuud, 200 000 sebrat ja 300 000 Thomsoni gaselli rändab mööda rahvusparki vihmaperioodil kasvanud värsket rohtu sööma. Neile omakorda järgnevad kiskjad. Hinnanguliselt võib loomade rände ulatus olla kuni kolm tuhat kilomeetrit. Serengeti on üks maailma olulisimaid kaitsealasid.

Aastal 1951 asutatud Serengeti on Tansaania vanim rahvuspark ja populaarne turismi sihtkoht. Serengeti kuulub alates 1981. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Enne eurooplaste saabumist Aafrikasse elasid Serengeti alal masaidest karjakasvatajad. Rahvuspargi nimi on pärit masai keelest. "Siringiti" tähendab masai keeles umbes 'koht, kus maa on lõputu'.

Serengetis praktiliselt ei ole püsiasustust ja sinna elama asumine on keelatud. Rahvuspargi alal elavad ainult järelevalvet teostavad ametnikud, teadlased ja turismiasutuste teenindajad. Suurimas asulas Seroneras asuvad rahvuspargi peakorter ja lennuväli. Seal elab ka enamik teadlasi.

 

Oskar Luts (7. jaanuar 1887 (vana kalendri järgi 26. detsember 1886) Järvepera küla, Palamuse kihelkond – 23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik ja farmatseut.

Lutsu põhiteosteks kujunes Tootsi-lugude sari. Sellesse kuuluvad lühiromaanid või jutustused "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", "Tootsi pulm" ja "Argipäev". Postuumselt ilmunud "Talve" autorsus on kaheldav. Sarja ühendavad koht – väljamõeldud, kuid suuresti Palamusega sarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, kes "Kevades" käivad alles kihelkonnakoolis. Mitmed Lutsu tegelased – Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Adniel Kiir, Tõnisson, kellamees Lible, köster Julk-Jüri, õpetaja Laur – on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991), "Talve" (2020).

Lutsult ilmus ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.

Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all. Loe edasi ...

 

Augsburgi tänavakunst on Saksamaal Augsburgis valdavalt avalikus ruumis nähtav ja reeglina pinna omaniku loata loodud kunstiteos või sõnum.

Kuigi Augsburgis on tänavakunst selle vabas vormis keelatud ja tabatuid karistatakse karmide rahatrahvidega, äärmisel juhul ähvardab vangistuski, saab linnas siiski karistuskartuseta tänavakunstiga tegeleda. Selleks lõi rühmitus Die Bunten (eesti keeles 'kirevad', 'värvilised' või 'kirjud') koos linnavalitsusega 2010. aastal ettevõtmise Schwabenwand (eesti keeles 'švaabisein') raames üle linna 7 kohta, kus saab legaalselt tänavakunsti luua.

Lisaks teeb sama rühmitus koostööd linnamajandusettevõttega SWA (Stadtwerke Augsburg), mis korraldab Augsburgi ühistransporti ning elektri- ja veevarustust. Alates 2012 saab konkursi korras SWA-le kuuluvaid pumbajaamu ja elektrikappe värvida, tingimuseks on teose seos SWA teenustega.

Eeltoodud näited jätavad mulje, et Augsburgis läheb tänavakunstil hästi, kuid võib vaielda, kas kureeritud, reeglitega piiratud ja ettemääratud sõnumiga teosed kuuluvad tänavakunsti või avaliku kunsti hulka, kuna nii Pferseeri tunneli, Friedensfesti seinamaalingute, SWA objektide kui ka švaabiseinte projektides peavad autorid püsima ettenähtud raamides: tunnelimaalingutel eeldatakse autoritelt sündsust, Friedensfest keskendub inimõigustele, SWA soovib oma tegevusega seotud teemade kujutamist ning ka švaabiseinu haldav Die Bunten eeldab autorilt kvaliteetset teost ja sobivust naabruses olevate teostega.

Küll aga annavad need projektid tänavakunstnikele võimaluse karistuskartuseta harjutada ja vilumust suurendada, mis on samuti üks rühmituse Die Bunten eesmärke.

 

Varbuss (ka sireuss; Caenorhabditis elegans) on mullas elav nematood ehk ümaruss, mille muudab tähelepanuväärseks tema laialdane kasutamine mudelorganismina. Kaasajal uuritakse varbusside abil näiteks vananemist, vähki ja neuroloogilisi haigusi.

Ussikeste pikkus on umbes 1 mm ja läbimõõt 65 µm. Nad on euteelilised organismid – täiskasvanud hermafrodiitne isend koosneb 959 keharakust ja isane isend 1031 rakust.

Esimesena kirjeldas varbussi Émile Maupas 1900. aastal. Laborisse jõudsid nad 1950. aastatel, kuid populaarseks molekulaar- ja arengubioloogia mudelorganismiks muutis varbussid Sydney Brenneri töö 1970. aastatel. 1980. aastatel pani John Sulston kokku tervikliku sügoodi arenguliinide kirjelduse ja 1986. aastal kirjeldati ära ussikese närvirakkude vahelised ühendused. Varbuss on seni ainus loom, mille neuronite täpne ühenduste võrk on teada. 1998. aastal esitleti varbussi sekveneeritud genoomi, mis tegi sellest esimese sekveneeritud genoomiga hulkrakse organismi.

Varbussi laialdane kasutamine katseloomana tuleneb tema paljudest soodsatest omadusest laboritöö jaoks. Neid on odav pidada ja nad võtavad vähe ruumi. Nad taluvad hästi säilitamist ja omavad arvukat järglaskonda. Kiire elutsükkel, läbipaistvus ja väike genoom lihtsustavad selle uurimist. Samuti pole varbussiga töötamiseks vaja eetikakomisjoni luba. Vabalt on saada suurel arvul mutante. Loe edasi ...

 

Mobutu Sese Seko Nkuku Ngbendu wa za Banga (kuni 1972. aastani Joseph-Désiré Mobutu; 14. oktoober 1930 – 7. september 1997) oli Kongo Demokraatliku Vabariigi sõjaväelane ja poliitik, aastatel 1965–1997 president.

Mobutu Sese Seko korraldas 1965 sõjaväelise riigipöörde ja valitses seejärel riiki ainuisikuliselt kuni 1997. aastani, mil opositsiooni väed ta naaberriikide toel kukutasid.

Jaanuaris 1972 võttis Mobutu enda uueks nimeks Mobutu Sese Seko Koko Ngbendu Wa Za Banga ("Kõikvõimas sõdalane, kes tänu oma visadusele ja murdmatule võidujanule sammub võidult võidule, jättes oma teele tulesaba"). Umbes samal ajal võttis ta omaks ka talle hiljem iseloomulikuks saanud stiili – lihtsa kuue, paksu raamiga prillid, jalutuskepi ja leopardinahast mütsi. Keelati läänepärane rõivastus, sealhulgas lipsud. Mehed kohustati kandma Mao Zedongi stiilis lihtsat kuube. Naised ei tohtinud kanda pikki pükse. Kongolased said range korralduse kõik Euroopa nimed Aafrika nimedega asendada. Vaimulikke ähvardas Euroopa nimedega laste ristimise eest viieaastane vanglakaristus.

Tema valitsemisaega iseloomustas äärmuslik kleptokraatia. Loe edasi ...

Gustav Naan (17. mai 1919 Vladivostok – 12. jaanuar 1994 Tallinn) oli eesti kosmoloog ja filosoof.

Naan oli Eesti nõukogude entsüklopeedia peatoimetaja (1966–1989), publitsist ja teadusadministraator, tema sulest ilmus rohkesti irriteerivaid publitsistlikke artikleid ja esseid. Teadusjuhina toetas ta uue observatooriumi ehitamist Tõraveres ja küberneetika arendamist Tallinnas. Aastatel 1958–1961 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegelik juht. Kokku oli Naan teaduste akadeemia presiidiumi liikmeks 32 aastat.

Aastatel 1960–1964 oli ta Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige ja 1951–1963 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik. Naani on peetud ka üheks Eesti ajaloo stalinistliku käsitluse loojaks.

Teadusfilosoofina arendas Naan dialektilis-natuurfilosoofilisi vaateid kosmose ehitusest ja rakendas küberneetika ideid ühiskonna seoste nägemisel. Idealistliku (tomistliku) filosoofia ja religiooni kriitikas kasutas ta loodusteaduslikku argumentatsiooni. Norbert Wieneri vaadete vahendaja, globaalprobleemide käsitleja ja publitsistina avaldas ta märgatavat mõju Eesti 1960.–1970. aastate mõttekultuurile. Loe edasi ...

 

Trinidad ja Tobago on saareriik Kariibi mere kaguosas Lõuna-Ameerika põhjarannikul Väikeste Antillide saarestikus.

Riigi maa-ala koosneb 23 saarest, mille seas suurimad on Trinidad ja Tobago. Riigil on merepiir lõunas Venezuelaga, põhjas Grenadaga, kirdes Barbadosega ja kagus Guyanaga.

Trinidadi saar oli Hispaania koloonia alates Christoph Kolumbuse saabumisest 1498 kuni Hispaania kuberneri Don José María Chacóni kapituleerumiseni 18 sõjalaevast koosnenud Suurbritannia laevastikule 18. veebruaril 1797. Samal ajal jõudis Tobago kuuluda Hispaaniale, Suurbritanniale, Prantsusmaale, Hollandile ja Kuramaa hertsogiriigile. 1802 läks Trinidad ja 1814 Tobago ametlikult Suurbritannia võimu alla, kuid mõlemad saared jäid kuni 1889. aastani halduslikult eraldi kolooniateks. Trinidad ja Tobago iseseisvus 1962 ja vabariik kuulutati välja 1976. Iseseisvumisest saadik on saareriik kuulunud Rahvaste Ühendusse.

Erinevalt enamikust ingliskeelsetest Kariibi riikidest on Trinidad ja Tobago tänapäeval arenenud tööstusriik, mille peamisteks tuluallikateks on rasketööstus (eelkõige energeetika, keemiatööstus ja metallitööstus), toiduainetööstus ja turism.

 

Proteoom on teatud liigis, isendis või muus füsioloogilises tervikus esindatud valkude kogum. Näiteks võib rääkida inimese proteoomist, inimese maksa proteoomist või patsiendi kopsuvähi metastaasi proteoomist. Proteoom on olemuslikult muutlik, näiteks võib koes leiduvate valkude koosseis ja/või pöörduvate biokeemiliste modifikatsioonide valim muutuda, olenevalt organismi vanusest või tervislikust seisundist.

Proteoomi uuringud on äärmiselt olulised nii rakendusteaduse (näiteks haiguste diagnoosimine või ravi) kui baasteaduse seisukohalt (näiteks evolutsionaarsete või arengubioloogiliste mehhanismide kindlakstegemine). Proteoomi alaosaks võivad olla ka muud "oomid", näiteks räägitakse retseptoomist (retseptori rolliga molekulide kooslus, millest põhiosa moodustavad valgud), sekretoomist (rakkude sekreteeritavate ja sekretsiooni eest vastutavate molekulide kooslus, millest valgud moodustavad samuti suure osa) või kinoomist (valkude fosforüülimist katalüüsivate ensüümide proteiinkinaaside kooslus).

Mõiste autoriks peetakse Marc Wilkinsit, kes tutvustas seda esimest korda avalikult 1994. aastal. Trükis ilmus see esimest korda 1995. aastal osana Wilkinsi doktoritööst. Loe edasi ...

 

Vipsania Agrippina (umbes 36 eKr – 20 pKr) oli Vana-Rooma riigimehe ja väejuhi Marcus Vipsanius Agrippa vanem tütar ning keiser Tiberiuse esimene abikaasa.

Vipsania ema oli Agrippa esimene abikaasa Pomponia Caecilia Attica, kes pärines Pomponiuste ratsanikusugukonnast. Tema isa oli Cicero sõber Titus Pomponius Atticus ja emapoolne vanaisa oli Marcus Licinius Crassus. Isa oli pärit plebeiperekonnast, mis oma rikkuse tõttu kuulus ratsanikuseisusesse.

Agrippa ja tema sõber Octavianus kihlasid Vipsania Tiberiusega enne tüdruku aastaseks saamist. Tiberius oli Augustuse kasupoeg, Augustuse abikaasa Livia Drusilla poeg abielust Tiberius Claudius Nero Vanemaga. Abielu sõlmiti 20 eKr, 19 eKr või 16 eKr. Abielu oli õnnelik. Aastal 13 eKr või 15 eKr sündis neil poeg Nero Claudius Drusus (Drusus Noorem), ainus Tiberiuse poeg, kes sai täiskasvanuks. Kui Octavianus Drususe lapsendas, sai tema nimeks Drusus Julius Caesar.

Märtsis 12 eKr, pärast Pannooniast naasmist, suri Vipsania isa Agrippa, kelle Augustus oli ette näinud oma järglaseks. Agrippa viimane abikaasa oli Augustuse tütar Julia Vanem (Augustus lootis nähtavasti, et pärast Agrippat tulevad võimule tema enda tütrepojad). Loe edasi ...

 

B-R5RB lahing või B-R5RB veresaun (inglise keeles Battle of B-R5RB / Bloodbath of B-R5RB) oli virtuaalne lahing MMORPG arvutimängus "EVE Online" ja arvatavasti seni suurima osavõtjate arvuga virtuaalne mängijatevaheline lahing ajaloos.

Clusterfucki & Halloweeni Koalitsioonide (CFC/RUS) ja N3 & Pandemic Legioni (N3/PL allianss) vaheline lahing kestis 22 tundi ning selles osales 7548 mängijat. Lahingu tagajärjel tekkinud kahju hinnati mänguvaluutas üle 11 triljoni ISK-i, mis on umbes 300–330 tuhat USA dollarit.

Lahing oli osa suuremast konfliktist, mis on tuntud Halloweeni sõjana ja algas, kui B-R5RB päikesesüsteemi – N3/PL koalitsiooni sõjaliste operatsioonide lähteala – eest vastutav mängija unustas sooritada päikesesüsteemi jätkuvaks kontrollimiseks vajaliku mängusisese hooldusmakse, põhjustades sellega olukorra, mis muutis süsteemi kõigile mängijatele hõivatavaks. Kuna tegu oli strateegiliselt tähtsa kohaga, alustas CFC/RUS koalitsiooni juhtkond kiirrünnakut süsteemi vallutamiseks ja N3/PL püüdis koondada vägesid selle kaitseks. Üsna pea puhkes massiivne lahing ja ühtlasi algasid lähemates süsteemides mitu väiksemat lahingut, mille eesmärk oli pidada kinni pealahingusse saabuvaid vägesid. Lahing lõppes CFC/RUS-i ülekaaluka võiduga: vallutati B-R5RB süsteem ja N3/PL-i vägedele põhjustati raskeid kaotusi. Lahingu käigus hävis 576 lipulaeva, sh 75 titaani (suurimad mängijatele saadaval olevatest kosmoselaevadest) ja tuhandeid väiksemaid kosmoselaevu. Loe edasi ...

 

Prandi jõgi (ka Veskiaru jõgi, Seinapalu jõgi, Rõhumetsa jõgi, Luisu-Prandi jõgi ja Tori jõgi) on Järvamaal asuv jõgi, Pärnu jõe vasakpoolne lisajõgi. See saab alguse Prandi külas olevast Prandi Allikajärvest ja suubub Pärnu jõkke selle keskjooksul 99,5 km kaugusel suudmest Vilita külas Särevere aleviku lähedal. Jõgi on 25 km pikk ja 285 km² valglaga.

Eesti siseveekogude olukorda käsitlenud uuringu järgi voolab Eesti kõige puhtam vesi Prandi jõe ülemjooksul. Alamjooksul on jõeümbrus valdavalt kultuuristatud, sinna kandub reostust lähedalasuvatest farmidest, elumajadest ja loomalautadest. Veel 1996. aastal peeti jõe vett seal suplemiseks kõlbmatuks.

1969. aastal leiti Prandi jõe äärest Rikassaarest esemete arvu poolest Eesti suurim relvaleid: maapõuest tuli välja 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga, mis pärinevad 6. sajandist. Loe edasi ...

 

Viiruste roll inimkonna ajaloos on alati olnud tähtis. Viiruste põhjustatud epideemiad algasid, kui neoliitilise revolutsiooni ajal 12 tuhat aastat tagasi asuti elama tihedamini asustatud põllumajanduslikesse kogukondadesse. See võimaldas viirustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Suurenes ka taime- ja loomaviiruste hulk. Inimeste sõltuvuse kasvades põllumajandusest ja loomakasvatusest tõid vastavalt kartulit ja veiseid hävitanud viiruste perekonnad Potyvirus ja morbilliviirus kaasa traagilisi tagajärgi.

Esimesena arendasid viiruste vastu kaitsmiseks välja vaktsiinid Louis Pasteur ja Edward Jenner. Viroloogiale andis hoogu ja viiruste olemust aitas tundma õppida elektronmikroskoobi kasutuselevõtt. 20. sajandil avastati, et paljusid uusi ja vanu haigusi põhjustavad viirused. Lastehalvatuseepideemiad saadi kontrolli alla alles pärast vaktsineerimisega alustamist 1950-ndatel. HIV on üks patogeensemaid sajandite jooksul tekkinud uusi viirusi.

Kuigi viiruste vastu hakati huvi tundma nende põhjustatud haiguste tõttu, siis on suurem osa viirusi siiski kasulikud. Need aitavad liikidevahelise horisontaalse geeniülekande kaudu kaasa evolutsioonile, mängivad olulist rolli ökosüsteemides ja on eluks üliolulised. Loe edasi ...

 

Raku ehk rakuyaki on Jaapanis 16. sajandil välja kujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis. Samuti kannavad nimetust "raku" raku-põletuse läbinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.

Eristatakse kahte rakutehnikas valmistatud teejoomisnõude tüüpi. Punane raku on valmistatud punasest savist ja põletatud madalamal temperatuuril (umbes 900 °C). See on kaetud läbipaistva pliiglasuuriga. Musta raku glasuuri põhimaterjaliks kasutatakse musta kivimit, mis on saadud Kyōto lähedalt Kamo jõe sängist. Mustaks põlev glasuur kobrutab kergelt. Põletus toimub kõrgemal temperatuuril kui punase raku korral.

Glasuurpõletuse jaoks on kaks erinevat varianti – jaapanipärane, kus pärast glasuuri sulamahakkamist jahutatakse eset, kuni tuleb välja glasuuri põhivärvus, ja seejärel kastetakse see külma vette, et tekiks krakleevõrgustik, ning läänepärane, kus keraamilised esemed asetatakse kohe pärast põletust hõõguvkuumalt süsinikurikkasse keskkonda, kus neil lastakse seal leiduv orgaaniline materjal süüdata ja tekkinud suitsuses keskkonnas paar minutit seista. Selle käigus tungib suits poorsesse savisse ja värvib nii selle kui ka glasuuripraod mustaks. Pärast redutseerimist tõstetakse ese külma vette ja puhastatakse tahmast. Loe edasi ...

 

Franz Joseph Haydn (31. märts 1732 Rohrau – 31. mai 1809 Viin), rohkem tuntud kui Joseph Haydn, oli Austria helilooja, üks klassitsismiajastu viljakaimaid ja tähtsiamaid komponiste, kolmest Viini klassikust vanim.

Teda nimetatakse tihti sümfoonia ja keelpillikvarteti isaks, sest andis nende žanride arengusse olulise panuse. Haydn on olulisel kohal ka klaveritrio ja sonaadivormi arengus.

Haydn elas pea kogu elu Austrias ja töötas suurema osa oma karjäärist muusikuna jõukas Esterházy õukonnas. Vürsti suured maavaldused olid eemal muust maailmast, mistõttu oli Haydn kuni soliidse eani teistest heliloojatest ja nende loomingust eraldatud. Haydn ise ütles ühes kirjas, et ta oli sunnitud olema originaalne. Oma surma ajal oli Haydn üks kuulsaimaid heliloojaid Euroopas.

Michael Haydn, keda Joseph heliloojana kõrgelt hindas, ja tenor Johann Evangelist Haydn olid Joseph Haydni vennad. Ta oli ka Wolfgang Amadeus Mozarti sõber ja ühe aasta Ludwig van Beethoveni õpetaja. Loe edasi ...

 

Tulemaa rahvuspark (hispaania keeles Parque Nacional Tierra del Fuego) on kaitseala, mis asub Argentinas Tulemaa saare kaguosas Ushuaia departemangus, Argentina kõige lõunapoolsem rahvuspark.

Rahvuspark asub Ushuaia linnast lääne pool (mööda maanteed umbes 11 km kaugusel, mööda raudteed 8 km kaugusel). Ta ulatub lõunas Beagle'i väinani, põhjas Fagnano järvest põhja pool asuva Injoo Goyini ehk Beauvoiri mäeahelikuni. Ta piirneb Tšiiliga.

Pargi geograafilised koordinaadid on , 68° 30′ W ja pindala on 630 km².

Rahvuspark rajati 1960 seadusega nr 15.554 põhiliselt selleks, et kaitsta lähisantarktilisi metsi (kõige lõunapoolsemaid Patagoonia ja Kõrg-Andide metsi) ning näidata Beagle'i väina rannikut.

Tulemaa rahvuspark on Argentina rahvusparkidest ainus, mis asub mere kaldal. Rahvuspargi looduslike vaatamisväärsuste seas on liustikud, sügavad orud ja kuristikud, jõed ja järved ning turbarabad. Viimaste seas on alles tekkiv Laguna Negra.

Pargi administratsioon asub Ushuaias, mida peetakse muuhulgas ka maailma lõunapoolseimaks linnaks. Loe edasi ...

 

Kõrbesebra ehk grevi sebra (Equus grevyi) on hobuse perekonda kuuluv liik.

Kõrbesebrad elavad Ida-Aafrikas Keenia ja Etioopia kuiva kliimaga aladel. Kõrbesebra on arvatud eriti ohustatud liikide hulka. Mõnekümne aastaga on tema arvukus vähenenud üle kahe korra ja praeguseks elab looduses paar tuhat isendit.

Kõrbesebra on suurim looduses elav hobuslane. Teiste sebradega võrreldes on tema triibud peenemad ja tihedamad. Kõrbesebrad on rohusööjad ja suudavad ilma vett joomata mitu päeva hakkama saada. Erinevalt teistest hobuslastest ei moodusta kõrbesebrad püsivaid karju.

Kõrbesebra oli väidetavalt esimene sebra, kellega eurooplased kohtusid, nimelt olevat teda kasutatud Vana-Rooma tsirkuses. Järgmised andmed pärinevad 17. sajandist, mil Shewa kuningas olevat saatnud ühe sebra Türgi sultanile ja teise Hollandi Jakarta kubernerile. Aastal 1882 saatis hiljem Etioopia valitsejaks saanud Menelik II kõrbesebra kingituseks Prantsusmaa presidendile Jules Grévyle. Kui avastati, et sebra erineb juba varem tuttavatest lõuna pool elavatest sugulastest, saigi ta presidendi auks endale nime. Loe edasi ...

 

Tallinna–Narva raudtee on laiarööpmeline raudtee Põhja-Eestis rööpmelaiusega 1520 mm ja kogupikkusega 211 km.

Olulise osa raudtee koormusest moodustavad Venemaalt Tallinna ja selle lähiümbruse sadamatesse (Muuga, Tallinna ja Paldiski sadamasse), samuti Sillamäe sadamasse, suunduvad kaubarongid.

Tavaliselt jagatakse 211 km pikkune Tallinna–Narva raudtee omakorda kaheks eraldi lõiguks: Tallinna–Tapa ja Tapa–Narva raudteeks.

3. augustil 1978 avati elektrifitseeritud raudtee Aegviiduni, mida mööda sõidavad Elroni elektrirongid liinil Tallinn–Aegviidu.

Raudtee tulek mõjutas olulisel määral asustust ja linnaehitust Põhja-Eestis. Näiteks paisus Rakvere elanikkond raudtee ehitamise järel kiiresti ligikaudu kahekordseks.

Kõige suuremat mõju avaldas raudtee Tallinna majanduselule. Üksnes Tallinna väliskaubanduse käive suurenes 1870. aastail üle 50 korra. Kümne aasta jooksul pärast raudtee valmimist linna elanikkond sisuliselt kahekordistus. Loe edasi ...

 

Krahv Hans Henrik von Essen (ka Hans Henric von Essen või Hans Heinrich von Essen; 26. september 1755 Kavlåsi loss, Västergötland – 28. juuli 1824 Uddevalla) oli Rootsi sõjaväelane (feldmarssal) ja riigitegelane. Aastail 1800–1809 oli ta Pommeri ja 1814–1816 Norra kindralkuberner.

Hans Henrik von Essen sündis Rootsi riigitegelase vabahärra Fredrik Ulrik von Esseni (1721–1781) ja Anne Charlotte Kruuse af Verchou (1729–1795) pojana.

Essenid pärinesid Eestimaalt. Hans Henriku vanaisa vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen (1669–1732) oli Rootsi kindralmajor ja Harjumaal Rapla kihelkonnas asuva Lellapere mõisa omanik.

Juba 1768 asus ta ratsaväeteenistusse. Nooruses õppis ta Uppsala ja Göttingeni ülikoolis. 18-aastaselt sai ta kornetiks Västgöta ratsaväerügemendis.

1777. aastal, olles leitnandi auastmes, asus ta teenima Stockholmi kuningapalees, kus tutvus kuningas Gustav III-ga. Ta saatis kuningat mitmel tema ringreisil Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Essen nimetati ka õukonna tallmeistriks. Loe edasi ...

 

Paide ordulinnus (saksa keeles Weißenstein; alamsaksa keeles Wittenstein) oli Liivi ordu rajatud linnus Paides. Tänapäeval on linnus varemeis, aga linnuse peatorn on taastatud.

Ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265 Liivi ordu maameistri Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei tohtinud Liivi ordu Taani kuningale Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi maa-alale, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimene kindlusehitis Paide Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem Pikk Hermann), kuid viimase aja arheoloogilised uurimised on selle tugeva kahtluse alla seadnud.

Paide linnusest kujunes Liivi ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291 linna õigused.

14. sajandil võeti linnuses ette suured ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal. 1343 puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ning eestlastest ülestõusnute juhid, neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast, Paide linnusesse läbirääkimisi pidama. Ülestõusnute esindajad hukati linnuses. Loe edasi ...

 

Tammiski nukk on Muhu saare põhjaosa loodepoolseim neem.

Neeme geograafilised koordinaadid on , 23° 9′ 15″ E. Tammiski nukk asub Mõisaküla maa-alal. Kaugemale põhja eendub Muhus vaid Seanina.

Tammiski võis nime saada tammede kunagise rohkuse järgi. Tänapäeval on tammesid palju rohkem Pallasmaa küla pool. On võimalik, et Muhu põhjaosa kohanimed on Seaninast lääne pool nihutatud. Lepaninal, järgmisel suuremal nukil, ei ole ühtegi leppa. Sanglepad kasvavad hoopis Seaninast mõnisada meetrit lääne pool asuva väiksema maasääre lähedal. Küll aga kasvavad Lepanina juures tammed, mida Tammiskil võib leida vaid paar väiksemat.

Nukki katavad päris põhjatipu lähedal türnpuud, paakspuud, põldmuraka- ja mageda sõstra põõsad ning kadakad. Veidi lõuna pool katab poolsaart kadastik ja tihe lehtpuuvõsa, kuni algab männik. Suurtest lehtpuudest on sagedamad saar ja harilik pihlakas.

Talvel ja kevadel kuhjuvad nuki lähedale rüsijäävallid (jäämäed), mille kõrgus on mõnel aastal ulatunud 10 meetrini. Loe edasi ...

 

Hüpotalamuse-ajuripatsi-sugunäärmete telg on mudel, mis kirjeldab inimese reproduktiivsüsteemiga seotud hormoonide hierarhilist toimimist.

Hüpotalamuses toodetav hormoon GnRH aktiveerib ajuripatsis ehk hüpofüüsis hormoonide FSH ja LH tootmist (viimaseid nimetatakse ka gonadotropiinideks), mis seejärel aktiveerivad sugunäärmetes ehk gonaadides (naistel munasarjad, meestel munandid) steroidhormoonide tootmist. HPG telje raames esineb ka nn biokeemilist tagasisidestatust – steroidhormoonid (nt östrogeenid, progesteroon, androgeenid) mõjutavad omakorda hüpotalamuses GnRH tootmist. HPG telje toimimine on reproduktiivsüsteemi normaalse töö aluseks, eriti suguküpses eas: näiteks osalevad HPG telje hormoonid vahetult menstruaaltsükli ja spermatogeneesi reguleerimises.

HPG telg on üks mitmest hüpotalamusest lähtuvast hormoonide hierarhilise toime teljest. Loe edasi ...

 

Schweinfurdi roheline, kahjuritõrjevahendina ka Pariisi roheline on ere-smaragdroheline väga mürgine anorgaaniline värvipigment, koostiselt vask(II)atsetoarseniit Cu(CH₃COO)₂ · 3Cu(AsO₂)₂.

Laiatarbekaubana hakkas seda 1816 tootma Wilhelm Sattler Schweinfurdis vabrikus Farben und Bleiweiss. Selle järgi sai värv nimegi. Lühikese ajaga arendas Sattler selle moekaubaks ning värvi kasutati ta sära tõttu teatridekoratsioonide, peo- ja balliruumide kujundamisel, kangavärvina ballikleitidel, kunstlilledel ja tekstiilitrükivärvina mujal moes, vaipadel, tekstiilist seinakatetel ja eesriietel, isegi küünalde ja toiduvärvide koosseisus. Tapeetide trükkimisel rakendati seda esmakordselt 1822 ja roheline tapeet sai peagi väga nõutuks.

Et roheline värv võib põhjustada tervisehäireid, hakati oletama juba 1839. 1848 keelati esmakordselt otsesõnu Schweinfurdi rohelise kasutamine tapeetide trükkimisel. Eelkõige avaldus kahjulik mõju soojades ja niisketes ruumides, kus värv hakkas hallituse vms toimel lagunema ja arseen lendus.

Arseeni sisaldava värviga tapeetide mõju tervisele uuris 19. sajandil Tartu Ülikooli farmaatsiaprofessor Johann Georg Noël Dragendorff ja ta suunas oma õpilasigi seda uurima. Üks neist uuris, kas esinenud mürgistusjuhtumid võisid olla seotud tapeetide ja riideesemete arseenisisaldusega, ning Tartu Ülikooli muuseumis asub tema 1889 kaitstud doktoritööga seotud tapeediproovide kollektsioon. Loe edasi ...

 

Rahvasteliit oli aastatel 1919–1946 eksisteerinud valitsustevaheline rahvusvaheline organisatsioon, mis loodi Esimese maailmasõja lõpetanud Pariisi rahukonverentsi tulemusel. See oli esimene ülemaailmne organisatsioon, mille põhiülesanne oli tagada maailmarahu.

Rahvasteliidu põhikiri allkirjastati 28. juunil 1919 ja jõustus 10. jaanuaril 1920. Organisatsioon saavutas oma maksimaalse suuruse perioodil 28. septembrist 1934 23. veebruarini 1935, mil sinna kuulus 58 liiget.

Rahvasteliidu diplomaatiline filosoofia kujutas endast murrangulist lahtiütlemist eelmise saja aasta põhimõtetest. Liidul puudusid relvajõud. Vastuvõetud otsuste kehtestamisel, majandussanktsioonide rakendamisel ja sõjalise abi osutamisel sõltus organisatsioon suurriikidest, kes ilmutasid sageli oma kohustuste suhtes vastumeelsust. Sanktsioonid võisid kahjustada ka Rahvasteliidu liikmeid ja seetõttu ei soovitud neid alati järgida. Kui Teise Itaalia-Etioopia sõja ajal süüdistas Rahvasteliit Itaalia sõdureid Punase Risti telkide sihikule võtmises, siis vastas Itaalia peaminister Benito Mussolini, et liidust on kasu küll varblaste kraaklustes, kuid mitte kotkaste konfliktides. Loe edasi ...

 

Keila ajalugu ulatub 8 tuhande aasta taha, mil see ala merest kerkis. Keila asub Põhja-Eesti lavamaal. Inimasustuse algus Keila jõe piirkonnas ulatub muinasaega, kuid kirjalikes allikates mainiti Keilat esmakordselt Taani hindamisraamatus 1241. aastal.

Keila oli hiliskeskaegses Eestis üks 15 linnaprivileegideta alevist. Selliste alevite elanikke arvavad aga ajaloolased keskaja linnaelanikkonna hulka. Liivi sõjas alev hävis ja Keilasse jäi vaid kirikuküla.

1925. aastal sai Keila alevi õigused. 19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid peale Võõpsu ja Keilast sai kolmanda astme linn, kuna siin oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt 1. mai 1938 seisuga 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.

Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskus. Aastatel 1992–2017 asus Keilas Keila valla keskus, ehkki Keila linn ise Keila valda ei kuulunud. Loe edasi ...

 

Suur-konnakotkas (Clanga clanga, varem Aquila clanga) on tumepruun haugaslaste sugukonda kotka perekonda kuuluv lind.

Suur-konnakotkas pesitseb väga suurel maa-alal Läänemerest Vaikse ookeanini, mille pindala on vähemalt 8 miljonit ruutkilomeetrit. Liigi arvukus on olnud viimastel aastakümnetel pidevalt languses. Suur-konnakotkas sarnaneb oluliselt arvukama väike-konnakotkaga sedavõrd, et neid on keeruline eristada. Linnu suuruse ja lennusilueti järgi suudavad seda teha vaid kogenud vaatlejad.

Sarnaselt väike-konnakotkaga kuulub liik Eestis I kaitsekategooriasse. Hinnanguliselt pesitseb meil 2012. aasta seisuga 5–10 paari suur-konnakotkaid. Neist üle pooled on segapaarid väike-konnakotkaga.

Suur-konnakotkas eelistab elupaikadena metsastunud märgalasid, hõreda metsaga avatud mäeharjasid, metsanurki koos paduritega, rabasid või üleujutatud luhtasid ja lamme. Kesk-Aasias sobivad pesitsemiseks kuivad metsaga kaetud mäenõlvad. Loe edasi ...

 

Tulbimaania (ka tulbihullus, hollandi keeles tulpenmanie, tulpomanie, tulpenwoede, tulpengekte ja bollengekte) oli nähtus Hollandi kuldajastul 17. sajandi esimesel poolel, mil hiljuti Euroopas levima hakanud tulbisibulate hind kerkis erakordselt kõrgele ja seejärel langes järsult.

Tulbimaania tipus märtsis 1637 oli ühe tulbisibula hind kohati üle kümne korra kõrgem oskustöölise aastapalgast. Üldiselt peetakse seda esimeseks ajaloos talletatud majandusmulliks, kuigi mõned uurijad on märkinud, et aastatel 1619–1622 toimunud üleeuroopaline müntide metallisisalduse vähendamine sõdade rahastamiseks (tuntud saksakeelse nimetuse Kipper und Wipper all) sisaldas samuti mullile sarnaseid tunnuseid.

Tulbi Euroopasse toomist seostatakse enamasti Ogier Ghiselin de Busbecqiga, Saksa-Rooma keisri Ferdinand I saadikuga Türgi sultani juures. Tema olevat 1554. aastal saatnud Osmanite riigist Viini esimesed tulbiseemned ja -sibulad. Peatselt levisid tulbisibulad Viinist Augsburgi, Antwerpenisse ja Amsterdami. Tulbi laialdane levik ja kasvatamine Hollandi Vabariigis algas üldlevinud seisukoha järgi 1593. aasta paiku, kui flaami botaanik Carolus Clusius asus tööle Leideni Ülikoolis ja rajas ülikooli juurde botaanikaaia. Clusius istutas botaanikaaeda oma tulbisibulad ja avastas, et need suutsid edukalt taluda Madalmaade karmimat kliimat. Peatselt pärast seda hakkas tulbi populaarsus kasvama. Loe edasi ...

 

Kokkõkivi (ka Manija Kokkõkivi, Kokõkivi, Kokakivi, Kotkakivi, Suurkivi ja Liukivi) on Manilaiul olev rändrahn.

Rändrahn on alates 1938. aastast looduskaitse all ja jääb Manija looduskaitsealale.

Graniidist rahnu maapealse osa kõrgus on 3,4 meetrit, pikkus 6,0 ja laius 4,0 meetrit, ümbermõõt 15,1 meetrit ning maht ligikaudu 20 m³.

Rändrahnu nimetus tuleb arvatavasti sellest, et see piirkond on põline merikotkaste toitumisala ja rahn oli kunagi lindudele meeldivaks peatuspaigaks.

Rändrahnu geograafilised koordinaadid on , 24° 7′ 18″ E.

Rändrahnu kohta käivaid rahvapärimusi on üles tähendatud suurel hulgal. Näiteks sai Vanapagan mitme pärimuse järgi idee kivi vedamiseks Peipsi järvel purjutavatelt kaluritelt, keda ta järve ääres kõndides nägi ja kellest endale uusi seltsilisi lootis. Loe edasi ...

 

Tapa raudteejaam on raudteejaam Lääne-Virumaal Tapal.

Läbi Tapa kulgeb alates 1870. aastast laiarööpmeline Tallinna–Narva raudtee, kus esimene peatus reisirongidele Tallinna suunal on Lehtse ja Narva suunal Kadrina raudteejaam (rahvusvahelistel reisirongidel Jõhvi). Alates 1876. aastast hargneb Tapalt Tartu poole ka 112,5 km pikkune Tapa–Tartu raudtee, mille tulemusel sai seni tagasihoidlikust Tapa jaamast oluline sõlmjaam. Esimene peatus reisirongidel sellel teel on Tamsalu; enne seda on aga Nõmmküla raudteejaam, kus reisirongid alates 2001. aastast ei peatu.

Tapa jaama pika rööbastiku idaotsas asub reisijaam, kus on kasutusel kaks täispikka raudteedevahelist perrooni, mille vahel paikneb omakorda ajalooline kivist jaamahoone koos veetorniga. Ühe perrooni äärest liiguvad rongid Narva ja Tallinna suunal, teise äärest Tartu ja Tallinna suunal.

Tänaseks on üle 100 pöörme ja fooriga Tapa jaamast kujunenud üks AS Eesti Raudtee suurimaid (raudteede kogupikkuse järgi) ja olulisimaid vahejaamu, mille pikkus läänest itta on 4,2 km ning kus võib toimuda kaupade peale- ja mahalaadimine. Jaama vastuvõtu-saatepargis asub 12 raudteeharu, mille kõrval asetseb sorteerimispark.

 

Granti gasell (Nanger granti) on veislaste sugukonda gaselllaste alamsugukonda kuuluv liik.

Granti gasell elab Ida-Aafrika poolkõrbes ja kuivas savannis. Kogu tarviliku vee saab ta toidust.

Kuival aastaajal võivad Granti gasellid moodustada kuni sajapealisi karju, põõsastikes on kari enamasti väiksem. Isased on tihti eraldi karjades.

Tugevamad isased haaravad endale territooriumi, mida nad valvavad ja teiste isaste eest kaitsevad. See on tavaliselt 0,5–2 km läbimõõduga ala, mille piirid tähistatakse uriini ja väljaheitega. Keskmiselt püsivad nad samal alal umbes 8 kuud. Kuni toit on pidevalt kättesaadav, nad uusi alasid otsima ei lähe. Emased vasikatega liiguvad 10–25-pealistes karjades sellest suuremal alal. Territooriumi omanik püüab neid oma valdustes kinni hoida, eriti innaajal. Noored ja suguküpsed territooriumita isased luusivad ümber piiride. Ilma territooriumita isased gasellid moodustavad väga lõdvalt seotud, kuid hierarhilise karja. Tugevamad ja suuremate sarvedega isendid püüavad territooriumide valitsejateks saada ka neid teistelt üle lüües.

Granti gasell suudab joosta kiirusega kuni 80 km/h. Loe edasi ...

 

PT-76 (vene keeles ПТ-76, плавающий танк 'ujuvtank') oli Nõukogude Liidus toodetud ujuvtank.

See oli ainus kergetank, mis oli Nõukogude Liidus pärast Teist maailmasõda seeriatootmises. Number 76 tähendab tanki relvaks olevat 76,2 mm kahurit.

Lihtsuse ja odavuse tõttu oli tank populaarne ka Nõukogude Liidu liitlaste seas Ida-Euroopas ja Aasias. Sellel platvormil põhineb veel mitu soomukit.

PT-76 kere meenutab paati ja on küllalt lame, tema torn on kausjas. Tankiroomikul on 6 maanteeratast, tugirattad puuduvad. Tankil on 240-hobujõuline kuuesilindriline neljataktiline kompressorita diislikütusel töötav reasmootor В-6 (В-6Г, В-6П ja В-6Б), mis võimaldab sõita maal kuni 44 km/h ja vees kuni 10 km/h. Samal ajal toodetud kesktank T-54 sõitis maal kuni 50 km/h. PT-76 käiguvaru on maal kuni 260 km, vees kuni 100 km. Loe edasi ...

 

Lohu linnuse piiramine toimus 1223./1224. aasta talvel pärast jõulupühi, kui riialaste (Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi) vägi ründas end Lohu linnuses (või Keava linnuses) kaitsvaid harjulasi. Pärast kahenädalast piiramist andsid seesolijad alla.

1220. aasta lõpuks oli kogu Mandri-Eesti läinud välisvõimude kontrolli alla: Sakala ja Ugandi Mõõgavendade ordule, ülejäänu Taani kuningale Valdemar II-le. Seni samuti Eesti alade valitsemisele pretendeerinud Riia piiskop Albert ametlikult küll tunnustas sellist jaotust, kuid ei kaotanud lootust tulevikus territooriume enda kasuks ümber jagada. Soodne võimalus tekkis selleks seoses 1223. aasta alguseks üle Eesti levinud Taani ja ordu vastase ülestõusuga. Vastuhaku mahasurumiseks palusid mõõgavennad Riia piiskopi abi ja omavahel lepiti kokku, et edaspidi saab ordu endale 1/3 ning Riia ja Eesti piiskopid 2/3 Eesti aladest. Loe edasi ...

• Vikipeedia:Nädala pildid 2023
• Vikipeedia:Kas teadsid 2023