Venemaa Eestlased

  Pikemalt artiklis Peterburi eestlased

Eestimaaga piirneva Peterburi piirkonnaga, kui suurlinna ja kultuurikeskusega olid eestlastele eriti tihedad sidemed. Pärisorjuse tõttu puudus eestlastel võimalus lahkuda iseseisvalt elukohtadest enne 1816. aasta talurahvaseadust. Üldjuhul Peterburis lihttöid (kutsarid, teenrid, majateenijad) tegevate eestlaste kõrval on silmapaistvamad eesti päritoluga isikud, patriootlikud haritlased: Philipp Karell, Johann Köler, Friedrich Nikolai Russow, kellest 1850. aastate lõpul tekkis nn Rahvasõprade ehk Peterburi patriootide ring, tänu kellele jõudis 1862 Peterburi naasnud ja rühma liidriks tõusnud Johann Köleri eestvedamisel Eesti talurahva hulgas tekkinud sotsiaalmajanduslik liikumine oma palvekirjadega ka Venemaa keisri ette.

20. sajandi revolutsioonisündmustes Petrogradis osales aktiivselt eestlasest Paul Laasimir, kes oli Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimene esimees ning 1917. aasta märtsis korraldasid Petrogradis viibivad eestlased Eestimaa kubermangu autonoomia saavutamiseks massilise demonstratsiooni.

  Pikemalt artiklis Eestlaste demonstratsioon Petrogradis

1926. aasta rahvaloenduse ajal asus Petrogradi oblastis – Luga rajoonis, Oranienbaumi rajoonis, Jamburgi rajoonis, kus oli ligi 130 kolhoosi, umbes 22 000 eesti rahvusest elanikku.

  Pikemalt artiklites Eestlased Krimmis ja Eestlaste väljaränne Kaukaasiasse

Eestlaste vabatahtliku ja sunniviisilise ümberasumise ja remigratsiooni Siberist võib jaotada 6 perioodi:

1. 1802. aastast kuni 1880. aastate keskpaigani, eestlaste ja teiste Balti- ja Läänekubermangude elanike Siberisse asumisele saatmine. (nt. Rummu Jüri, Mahtra sõda);
2. 1890. aastate algusest kuni 1914. aastani, vabatahtlik ümberasumine koos osalise tagasirändega ja kriminaal- ja poliitiliste süüdimõistetute asumisele saatmine;
3. Aastatel 1914–1917 seoses Esimese maailmasõjaga tööstustööliste ja rindeäärsete piirkondade elanike evakueerimine;
4. Aastatel 1920–1923, pärast Eesti iseseisvumist ja Vabadussõja tagasipöördumine Eesti kodakondsuse valimise ehk optsiooni tulemusel ning ka osaline reoptsioon;
5. 1940. aastatel Nõukogude võimu poolt sunniviisiliselt asumisele saadetud (märtsi- ja juuniküüditamine) ning ka pärast vabanemist vaba elukoha piirangute alusel sunnitult Siberisse jäänud. 1940. aastal pärast juunipööret Eestisse suunatud Venemaa eestlaste, Teise maailmasõja ajal Eesti Laskurkorpusse mobiliseeritud ning ka pärast Teist maailmasõda Eestisse suunatud Venemaa eestlased.
6. Pärast 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamist NSV Liidust Eestisse naasnud.

Eestlasi sattus Siberisse pärast Rootsi ja Venemaa vahelist Põhjasõda, Rootsi sõjaväelastest vangidena, 19. sajandi alguses saadeti aga eestlasi Lääne-Siberisse asumisele kriminaalkuritegude või vastuhakkude eest. Ühena esimestest Lääne-Siberisse saadetud eestlaste asulana on nimetatud Tobolski kubermangu Rõzkovo asulat, mille olevat asutanud sinna vastuhaku eest asumisele saadetud Ingerimaa mõisniku Ungern-Sternbergi talupojad. Läti ajalookirjanduses on seostatud aga asula teket 1802. aastal Lätimaal Vidzeme Riia maakonnas – Valmieras, Burtniekis, Raunas ja Cēsises toimunud talurahvarahutustest osavõtnud asumisele saadetutega, millele viitab asula nimi Рыжково (Rižkova)läti Rīga.

Luteri usutunnistusega koguduste haldamise ja koguduste jumalateenistusega tegelesid Peterburis ja Peterburi kubermangus Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistooriumi Peterburi konsistooriumiringkond, Moskva piirkonnas ja kolooniates Venemaa sisekubermangudes, Volgamaal, Siberis tegelesid Moskva konsistooriumiringkonna kirikuõpetajad.

Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu (1/3 talurahvast oli maata) rändasid eestlased massiliselt välja Ameerikasse ja Venemaa sisekubermangudesse ning Siberisse, kuhu aktiivne ümberasumine algas pärast 1861. aastat ja 1863. aasta passiseadust, mille kohaselt said vähemalt 21- aastased talupojad, kes olid kõik oma seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustanud oma lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi, millega võis elama asuda ükskõik millisesse Venemaa keisririigi linna või paika..

1917. aastal elas väljaspool Eestit viiendik eestlastest (250 000), neist Petrogradis 50 000; 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Venemaa Siberi osas elas ligi 40 000 eestlast, kes olid sinna asunud nii Stolõpini reformide käigus uute maade asustamise kui ka Venemaa Keisririigi karistuspoliitika tulemusena, mille käigus oli saadetud Siberi kubermangudesse halduskorras ning kriminaalkuritegude eest asumisele. August Nigoli andmetel elas 1917. aastal eestlasi ligi 50.000 Peterburis ja tema lähemas ümbruses, Penzas 100, Simbirski kubermangius 2000, Nižni-Novgorodis 200, Moskvas 8000, Vladimiris 180, Siberis 40.000, Samara kubermangus 2500, Kiievis 200, Odessas 150, Harkovis 300, Donimaal 200, Peterhofi maakonnas 5000, Schlüsselburgi maakonnas 2000, Kolpinos 150, Sestroretskis 100, Pavlovskis 300, Gatšinas 4000, Kroonlinnas 1300, Jamburis 4000, Teškovos 8500, Moloskovitsõs 2000, Novgorodis 4300, Oudova maakonnas 40.000, Vjatkas 400, Mohilevis 400, Kalugas 300, Orjolis 700, Permis 600, Vologda kubermangus 7000, Arhangelskis 400, Jaroslavlis 1500, Kostromas 1000, Pihkvas 5300, Toropetsis 6000, Vitebskis 2000, Lätimaal 25.000, Setu asundustes 5000. Kõige suuremad ja paremini korraldatud asundused olid Kaukaasias, siis Krimmis, Samara ja Simbirski kubermangus ja paljud asundused Peterburi kubermangus ja Siberis. Soomes ca 2000, Ameerikas 3000, Austraalias 200 jne..

  Pikemalt artiklis Eesti külad Venemaal

  Pikemalt artiklis Eestlased Venemaa Kaug-Idas (Venemaa Kaug-Ida)

1862. aasta Venemaa keskvõimu soodustatud ümberasumisliikumise Kaug-Itta asunikele anti keiserliku edikti alusel 100 tessatiini maad majapidamise kohta ning pered oli kümneks aastaks vabastatud nekrutikohustusest ja kahekümneks aastaks vabastatud maksudest. 1882. aastal lubati Lõuna-Ussuurimaale ümberasunud üksikisikule 15 tessatiini ja perekonnale maksimaalselt 100 tessatiini maad, ümberasujad vabastati viieks aastaks riigimaksudest, nad varustati 18 kuuks toiduainetega ning anti raha ka tööriistade soetamiseks. Esimesed ümberasujad jõudsid Jaapani mere kaldale 1899. aastal ning asutasid seal Liiviküla ning 1903. aastal Linda küla.

 

• Karl Kallis, Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee liige;
• Adolf Perenson (1885–1919), Krasnojarski linna Täitevkomitee liige, Jenissei maakonna Tööliste ja Soldatite Nõukogu Täitevkomitee esimehees ja Jenissei kubermangu TSN TK esimehe asetäitja ning Siberi Kesktäitevkomitee liige;
• Johan Tõnise p. Leppik (−1936), Ukraina Aleksandrovski Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Nõukogu, saadikute nõukogu Presiidiumi liige ja Sõja-Revolutsiooni staabi liige;
• Heinrich Teder, Smolnõi komandant (vahistati 1934. aastal pärast atentaati Sergei Kirovile)

 

• Nikolai Salm, Vene SFNV RKN Kirjanduse ja agitatsiooniosakonna juhataja,.

  Pikemalt artiklis Eesti kommunistliku liikumise ajalugu

Eesti sotsiaaldemokraatlik ja seejärel bolševistlik liikumine oli oma moodustumisest saadik tõmbekeskuse VSDTP Peterburi organisatsiooni mõju all ja iseseisev Eestimaa kommunistliku partei organisatsioon puudus, kuni 1920. aastani, mil pärast Eesti Vabadussõja lõppu moodustati iseseisev illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei Eestis. Kuni 1920. aastani tegutsesid Eesti kommunistid VK(b)P ja ÜK(b)P sektsioonidena piirkondlike parteiorganisatsioonide koosseisus ja organisatsioonide juhtorganiks oli VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee.

  Pikemalt artiklis VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee
  Pikemalt artiklis Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Petrogradi Rahvusasjade Komissariaat
  Pikemalt artiklis VK(b)P Petrogradi kubermangukomitee Eesti sektsioon ja VK(b)P Petrogradi kubermangukomitee Eesti sektsiooni kirjastus, mis andis Petrogradis välja ajalehte Edasi
  Pikemalt artiklis VK(b)P KK Eesti Sektsioon, sekretär Otto Rästas (1925–)
  Pikemalt artiklis Kommunistliku Internatsionaali Eesti Sektsioon, sekretär Otto Rästas (1929–)
  Pikemalt artiklis VK(b)P Petrogradi Eesti sektsioonide komitee

 

1918. aasta veebruaris-märtsis kogunesid Saksa keisririigi vägede pealetungi eest taganenud ja evakueerunud eestlased Loode-Venemaale. Petrogtadi, koondusid nii bolševistlikult meelestatud eesti kommunistid, kui ka osa rahvuslikult meelestatud eesti sõjaväelasi (Johan Laidoner), kes koostöös Antante sõjaliste missioonidega organiseerisid kaitset Murmanski piirkonnas asuva ekspeditsioonikorpuse abil.

1918. aasta sügisel, pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas organiseeris VK(b)P abil organiseerunud VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee koos Punaarmeega Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviisi ja Eesti kütivägede väeosadega Punaarmee juhtimisel Eesti hõivamise katse, vallutasid 28. novembril 1918 Jaanilinna ja Narva, mida loetakse Eesti Vabadussõja alguseks.

  Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda
  Pikemalt artiklis Eesti kütiväed, 1. Eesti Kütidiviis, Eesti Punaarmee

Pärast Eesti Vabadussõda Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Tartu rahulepingu sõlmimist ning kodakondsuse valikut puudutava kokkuleppe alusel said Eestisse opteerumise ehk Eesti kodakondsuse valimise võimaluse varem Venemaa Keisririiki rännanud ning Esimese maailmasõja ning Vene kodusõja ajal Venemaale sattunud eestimaa päritoluga elanikud. Aastatel 1920–1923 opteerus Eestisse ligi 40 000 inimest (37 578 : 1920. aastal 14 909, 1921. aastal 15 866, 1922. aastal 5380 ja 1923. aastal 1423 inimest).

Kontrolli-opteerimiskomisjoni osakond töötas Petrogradis 1922. aasta sügiseni.

Valik opteerunuid ja nende järglasi: Georg Ots (sünd 1920 Petrogradis);

Poliitilised repressioonid

1937–1938 toimunud NSV Liidu nomenklatuuri vastu suunatud repressioonide kõrgpunktis, võeti teiste vähemusrahvuste vastu suunatud direktiivide seas ka NKVD direktiiv repressioonide kohta NSV Liidus elavate eestlaste vastu

1. 14. detsembril 1937 anti NSVL SARKi rahvakomissari Nikolai Ježovi poolt käskkiri № 49990, mille raames "Eesti liinis" mõisteti süüdi 9735 ja neist maha lasti 7998 inimest, millele järgnes NSVL SARKi käskkiri 1938. aasta 1. veebruarist nr 233, NSVL SARKi käskkiri 1938. aasta 28. maist nr 1160,
2. 24. juunil 1938 NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi määrus kõigi mittevene päritolu (sakslased, eestlased, lätlased, leedulased, soomlased, rumeenlased, korealased jt) sõjaväelaste vallandamiseks armeest, NSVL relvajõududest vallandati 312 eestlast.

• Reinhold Isak (Рейнгольд Иванович Изак) (1880–1938), ETK sõjanõukogu liige, hilisem Zinovjevi nim. Kommunistliku Ülikooli õppejõud, kes hukati 1938. aastal
• Karl Vitsut (1895–1938), endine EKP Keskkomitee liige
• Hans Rebane (1885–1936), EKP Keskkomitee liige, hukati 1936. aastal.
• Jaan Ikmelt (1885–1953), kelle allkirja kandis ETK väljakuulutav otsus, istus Gulagis, suri 1953. aastal Kasahstanis asumisel
• Nikolai Janson (1882–1938), Tallinna volikogu liige, NSV Liidu justiitsministeeriuni ning NSV Liidu Veeteede rahvakomissariks tõusnud, kes mõisteti surma 10. juunil 1938.
• Aleksander Orlov-Saar (1900–1938), kes oli juhtinud EKP-d 1920. aastatel ja
• Johannes Paulmann (1894–1938);
• Paul Lepp (1891–1938), EKP Keskkomitee eksliige;
• Voldemar Vöölmann (1887–1937), kunagine Tallinna linnapea ja Vene SFNV Ehituskomitee esimees, hukati 14. juunil 1937.
• Johannes Reesen (1900–1937), endine riigikoguliige hukati 1937. aastal.
• Engelbert Strauch (1896–1938), NSV Liidu parteikontrolli komisjon karjääri teinud endine Tallinna toitluskomissar lasti maha 19. aprillil 1938.
• Richard Meering (1900/1901–1938), kes oli 1930. aastast juhtinud Kommunistliku Internatsionaali allüksust EKP sektorit, lasti maha 1. septembril 1938.
• August Kork (1887–1937) Ukrainas ja Turkestanis silma paistnud kuulsaim eesti päritolu nõukogude sõjaväelane, mõisteti surma ja hukati 11. juunil 1937 NSV Liidus näidisprotsessil.
• Punakomandör Johannes Raudmets (1894–1937), hukati 25. augustil 1937.
• Johan Ludri (1895–1937) endine Kaspia laevastiku ülem ja N Liidu merejõudude juhataja asetäitja hukati 1. novembril 1937.
• Sergei Saks (1889–1938) Kaspia laevastiku ülem, hukati 1938. aastal.
• Harald Tummeltau (1899–1938) brigaadikomandör, kes oli suunanud Eesti 1924. aasta mässu, hukati 4. oktoobril 1938.
• Johann Pallo (1891–1938),
• Heinrich Teder (1889–1937), (Тедер Генрих Матвеевич) [1], Eesti kütidiviisi, suurtükiväe ülem ja Smolnõi komandant, Mõisteti NSV Liidu Prokuratuuri ja NKVD Komisjoni poolt süüdi 19. november 1937 VNSFV KrK §58-6-11 alusel ja lasti maha 24. november 1937.
• Paul Männik (1896 – 9.12.1937) (Мянник Павел Адамович), NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse 9. osakonna 4 sektori ülem;
• Johann Ristikivi (Ристикиви Иоган Томасович) (1882–1938), Leedu-eesti-soome ühendklubi juhataja Petrogradis;
• Osvald Madison, (Мадиссон Освальд Антонович), (1902–1938), Petrogradis väljaantava eestikeelse ajalehe Edasi, välisosakonna juhataja;
• Roman Birk (1894–1938) (Бирк Роман Густавович), endine Eesti Vabariigi ohvitser, välisministeeriumi ametnik-diplomaatiline kuller ning luuremängudes osaleja ja lõpuks NSV Liidu NKVD töötaja.
• Karl Martin (1888–1938) (Мартин Карл Густавович), NSV Liidu Üleliidulise veterinaar-eksperimentaalinstituudi juhataja;
• Anton Vedru (Антон Гансович Ведру), EKP KK liige, kes põgenes 1922. aastal NSV Liitu, vahistati 1938. aastal ja hukkus vangilaagris 1942. aastal;
• Heinrich Klaas (Клаас Генрих Карлович) (1879–1937)
  • Vaata ka linke ,
  • Levašovo memoriaalkalmistu

  Pikemalt artiklis juuniküüditamine

  Pikemalt artiklis juunipööre
  Pikemalt artiklis Venemaa eestlased, jeestlased

• Karl Vaino, Endel Puusepp, Voldemar Oja,

1941. aasta lõpus vallutasid Saksa väed II maailmasõja käigus Narva taguse Leningradi oblasti ning viisid seal asuvate eestlaste, soomlaste ja teiste soome-ugri rahvaste registreerimise ja moodustati Julgeolekupolitsei ja SD registreerimiskomisjon Ingerimaal, kus võisid end Eestisse ümberasumiseks arvele võtta eesti ja ingeri soost elanikud. Detsembrist 1941 kuni märtsini 1942 registreeriti kokku 81 218 inimest, neist: eestlasi 12 590 ja soomlasi (ingerlast) 65 241, kellest enamik evakueerus Eestisse nende jaoks ajutiselt sisse seatud Paldiski-Klooga-Põllküla piirkonna karantiinilaagrisse ja ingerlased sealt hiljem Paldiski sadama kaudu Soome. Kuid pärast II maailmasõja lõppu nõudis NSV Liit lahkunute "repatrieerimist" ning 1944. ja 1945. aastal oli Soome sunnitud ligi 57 000 inimest saatma tagasi Nõukogude Liitu.

  Pikemalt artiklis Eesti Laskurkorpus
  Pikemalt artiklis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
  Pikemalt artiklis Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid

  Pikemalt artiklis märtsiküüditamine

2002. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 28 113 eestlast, 2010. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel 17 875 eestlast ja 2020. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel 7859 eestlast.

• August Nigol
• ümberasumisliikumine

• August Nigol. Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal (PDF ja DjVu). Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kodumaa Tundmaõppimise Toimekonna toimetised nr 1, 1918
• August Nigol. Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse "Postimehe" trükk, 1918
• Jüri Meomuttel. Eesti asunikud laialises Wene riigis (PDF ja DjVu). Tartu: Postimees, 1900, Andmed ESTERis
• Torbino Eesti asundusest, Nowg. kub., Päevaleht, nr 23. 29.1.1909, lk. 4
• Ilmar Arens. Eestluse tekkest Peipsi taga ning ta hävitamisest kommunistliku režiimi ajal 1917–1941. / Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas 6. Stockholm, EMP, 1958
• Маамяги, Виктор Андреевич. Эстонские поселенцы в СССР : (1917–1940 годы)., Таллинн : Ээсти раамат, 1976
• Ottomar Laaman, Eesti asundused Venemaal, Meie Tee, 1978
• Viktor Maamägi. Uut elu ehitamas : Eesti vähemusrahvus NSV Liidus (1917–1940)., Tallinn : Eesti Raamat, 1980
• Маамяги, В.А. "Эстонцы в СССР 1917–1940 гг." Москва : Наука, 1990. ISBN 5020100331
• Olev Remsu, Liiviküla ehk Lifljandia, Eesti Raamat 2010
• М .Н. Колоткин, «Балтийская диаспора в Сибири: Опыт исторического анализа 20–30-х годов»
• Aadu Must. Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin. Tartu Ülikooli Kirjastus 2012

• Eestlased ja Venemaa, venelased ja Eestimaa
• Петербургские эстонцы:идентичность и исполъзование СМИ
• И.В. Лоткин, ИССЛЕДОВАНИЕ ПРИБАЛТИЙСКОЙ ДИАСПОРЫ СИБИРИ РОССИЙСКИМИ И ЗАРУБЕЖНЫМИ УЧЕНЫМИ
• И.В. Лоткин, СОЦИАЛЬНАЯ СИТУАЦИЯ И ОБОСТРЕНИЕ ПОЛИТИЧЕСКОЙ БОРЬБЫ В ПРИБАЛТИЙСКИХ КОЛОНИЯХ СИБИРИ ВО ВТОРОЙ ПОЛОВИНЕ 1920х гг., ВЕСТНИК ТОМСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО УНИВЕРСИТЕТА, 2010 №2(10)
• И.В. Нам, Н.И. Наумова. ЭСТОНЦЫ ТОМСКОЙ ГУБЕРНИИ: ОСОБЕННОСТИ НАЦИОНАЛЬНОЙ САМООРГАНИЗАЦИИ (1917–1919 гг.)
• ОБЗОР СЛЕДСТВЕННЫХ ДЕЛ НА РЕПРЕССИРОВАННЫХ ЭСТОНЦЕВ ЗА 1929–1953 ГОДЫ (Государственный архив социально-политической истории Кировской области)
• И.В. ЛОТКИН, ПРИБАЛТИЙСКАЯ ДИАСПОРА СИБИРИ: ИСТОРИЯ И СОВРЕМЕННОСТЬ, Министерство образования Российской Федерации Омский государственный университет, Омск ОмГУ 2003