Varssavi Lepingu Organisatsioon

sajandil.

•   Albaania Rahvavabariik (lõpetas organisatsiooni toetamise 1961. aastal ideoloogiliste erimeelsuste tõttu, ametlikult lahkus 1968)
•   Bulgaaria Rahvavabariik
•   Nõukogude Liit
•   Poola Rahvavabariik
•   Rumeenia Sotsialistlik Vabariik
•   Saksa Demokraatlik Vabariik
•   Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik
•   Ungari Rahvavabariik

 

Liit asutati 1955. aastal Varssavis vastuabinõuna 1954. aasta Pariisi lepingutele, mille alusel NATO hakkas Lääne-Saksamaad uuesti relvastama. Liit loodi algselt 20. aastaks.

Leping kirjutati alla 31. märtsil 1955 Poolas. Nõukogude Liidu poolt kirjutas asutamislepingule alla Nikita Hruštšov.

Põhikirja kohaselt oli organisatsiooni eesmärgiks abi relvastatud kallaletungi korral Euroopas ja liikmete vaheline poliitiline koostöö. Organisatsiooni organiteks olid kaks korda aastas kogunev VLO konsultatiivkomitee, sekretariaat ja ühendatud ülemjuhatus (asukohaga Moskvas).

1956. aastal astus VLO liikmeks Saksamaa Demokraatlik Vabariik. Samal aastal sõlmis Nõukogude Liit VLO raames lepingu Poolaga oma vägede sinna paigutamiseks. 1957. aastal järgnesid samasugused lepingud Ungari, Rumeenia ja SDV-ga. Asutajamaade hulka kuulus ka Albaania, kes aga peatas organisatsiooni toetamise 1962. aastal ning lahkus lõplikult 1968. aastal. Allianss lõpetas ametlikult tegevuse 1991. aasta juulis, koos NSV Liidu ja sellest sõltuvate Ida-Euroopa režiimide lagunemisega.

Varssavi Lepingu Organisatsiooni poliitiliseks juhtorganiks oli Poliitiline Konsultatiivkomitee (Политический Консультативный Комитет (ПКК)), kuhu kuulusid VLO osalisriikide parteijuhid, Ministrite Nõukogu esimehed, välisministrid, kaitseministrid. VLO PKK ülesanne oli sõjalis-poliitiliste ohtudele ühiste strateegiate väljatöötamine. PKK pädevuses oli ka VLO relvajõudude ülemjuhataja ja ühendatud relvajõudude staabiülema nimetamine.

Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja oli NSV Liidu Relvajõududest ning oli ka NSV Liidu kaitseministri asetäitja.

VLO relvajõudude ülemjuhatajad:

• 14.05.1955–07.1960, Nõukogude Liidu marssal Ivan Konev, ka NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitja
• 07.1960–12.04.1967, Nõukogude Liidu marssal Andrei Gretško
• 12.04.1967–30.11.1976, Nõukogude Liidu marssal Ivan Jakubovski
• 03.01.1977–24.01.1989, armeekindral / Nõukogude Liidu marssal Viktor Kulikov
• 24.01.1989–26.04.1991, armeekindral Pjotr Lušev

VLO relvajõudude staabiülemad:

• 14.05.1955–18.06.1962, armeekindral Aleksei Antonov, ka NSV Liidu relvajõudude ülemjuhataja 1. asetäitja
• 05.09.1962–26.10.1965, armeekindral Pavel Batov
• 26.10.1965–03.08.1968, armeekindral Mihhail Kazakov
• 03.08.1968–23.04.1976, armeekindral Semjon Štemenko
• 23.04.1976–24.01.1989, kindralpolkovnik/armeekindral Anatoli Gribkov
• 24.01.1989–06.05.1991, kindralpolkovnik/armeekindral Vladimir Lobov

12. märtsil 1999 liitusid endiste VLO liikmete järeltulijad Ungari, Poola ja Tšehhi NATO-ga. Bulgaaria, Rumeenia ja Slovakkia liitusid NATO-ga märtsis 2004.

2005. aasta novembris avas Poola uurijatele oma VLO-ga seotud sõjalised arhiivimaterjalid. Dokumentidest selgus, et VLO plaanis 1980. aastate alguses tuumalööki lääneriikidele. Plaan sisaldas peamiselt ründeplaane, kaitseplaane oli nende hulgas väga vähe.^[viide?]