Valdur Mikita: Eesti kirjanik ja semiootik

jaanuaril 1970 Suislepas) on eesti kirjanik ja semiootik.

Tema tuntuimad teosed on "Metsik lingvistika" (2008), "Lingvistiline mets" (2013) ja "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" (2015), kus ta arutleb eesti kultuuri, eestlaste psühholoogia ja eestluse eripära teemadel.

Mikita on pärit Suislepast ja käinud sealses mõisakoolis, mille lõpetas 1985. aastal, jätkates haridusteed Ülenurme Keskkoolis. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. aastal.

1994. aastal kaitses ta Tartu Ülikooli semiootika osakonnas magistriväitekirja "Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks" (juhendaja Igor Černov) ja 2000. aastal doktoritöö "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" (oponendid Peeter Tulviste ja Arne Merilai). Seejärel on ta töötanud õppejõuna ja ravimifirmades turunduse alal.

Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile. Tema jutukogu "Teoreem" arvustades kirjutas kriitik Marek Tamm: "Lugeja püüab ikka kummalist teksti enda jaoks kodustada, minul hakkas peas vilkuma Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega." Berk Vaher väitis "Metsiku lingvistika" arvustuses: "Valdur Mikita on tõepoolest olnud eesti postmodernistliku kirjasõna vembuvana par excellence." Tiit Hennoste hinnangul on Mikita "Metsik lingvistika" üks puhtamaid esseistika näiteid Eesti nullindate kirjanduses. Nagu mõni teinegi kriitik, tõstab ka Aare Pilv esile Mikita kahetisust: ühelt poolt kuulub osa ta loomingust eksperimentaalkirjandusse, teisalt on ta aga teoreetik. "Mikita "tegevusraamistik" on palju laiem kui mingite loomepraktikate teostamine, ta on pigem loovuse teoreetik ja metaluuletaja," nendib Pilv. "Mikita haardeulatus keele, kirja, maastiku ja erinevate sünesteesiate kokkupõimimisel ning nende kultuuri arenguvõimaluste perspektiivi asetamisel on vähemasti eesti kirjaruumis minu meelest ainulaadne." Veel 2013. aastal pidas Pilv Mikitat "retseptsiooniliselt ka üheks alahinnatumaks kirjutajaks uuemas eesti kirjanduses".

Laiema publiku teadvusse jõudis Mikita 2013. aastal ilmunud raamatuga "Lingvistiline mets", mis pälvis mitmeid auhindu. "Ei mäletagi mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laia spektriga lugejaskonna nõnda üksmeelse, kuid mitmehäälse tunnustuse," kirjutas selle kohta kriitik Mihkel Kunnus. "Veebruari keskpaigaks oli LMi müüdud üle kolme tuhande eksemplari ja poodidesse ilmus neljas trükk. /---/ Kuigi tuumakam osa LMist on vahest paras pureda semiootika ja kultuuriteaduste kraadiõppuritele, on Mikita osanud kirjutada nii humoorikalt ja lustlikult ning nõnda mitmekihiliselt, et nauditav on see ka neile, kes vähesema haridustaustaga. Võib öelda, et Mikita on osanud pealiskihil luua midagi, mida on tavapärase üldhumanistliku meelelaadiga haritlasel tihti raske ettegi kujutada: läbinisti positiivse rahvusluse, mis ei vastandu, ei ole rassistlik, ksenofoobne jms, vaid konstruktiivne ja süstib eneseusku ja eneseväärikust." Mikita raamat andis teema 2014. aasta emakeelepäeval Rahvusraamatukogus toimunud konverentsile "Keele vägi ja metsa vaim. Valdur Mikita "Lingvistilise metsa" ainetel".

2015. aasta detsembri algul ilmunud teost "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" nimetas autor kolmandaks osaks ulguvate rehade triloogiast: ""Metsik Lingvistika" astus väikse reha otsa, "Lingvistiline mets" kargas suure reha otsa ja "Lindvistika" lennutab reha päris kuuse otsa."

2016. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

• 2009 – August Gailiti nimeline novelliauhind ("Jänesekapsa teoreem")
• 2014 – Tartu kultuurikandja ("Lingvistiline mets")
• 2014 – Virumaa kirjandusauhind ("Lingvistiline mets")
• 2013 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi”)
• 2015 – Eesti looduskaitsemärk

• "Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks" (magistriväitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, juhendaja Igor Černov) Tartu, 1994
• "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" (doktoriväitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000
• "Äparduse rõõm: keele- ja kultuurimänge" Tartu: V. Mikita, 2000
• "Rännak impampluule riiki" (illustratsioonid: Valdur Mikita) Tallinn: Faun, 2001
• "Kirsiõieturundus: visioon alternatiivsest turundusest" Tartu: Fontese Kirjastus, 2004
• "Metsik lingvistika: sosinaid kartulikummardajate külast" (kujundus: Maite Kotta) Tallinn: Grenader, 2008
• "Teoreem" Tartu: HM, 2011 (kogumik kahest jutust "Jänesekapsa teoreem" ja "Nõia teoreem")
• "Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi" (kujundus: Maite Kotta) Tallinn: Grenader, 2013
• "Lindvistika ehk metsa see lingvistika", 2015
• "Kukeseene kuulamise kunst: läänemeresoome elutunnet otsimas", Välgi metsad, 2017
• "Omakultuurist ja oma kultuurist", Viljandi kultuuriakadeemia, 2017
• "Tartu tähestik, ehk, Tarto maine ja taevane trükis", kujundaja Kalle Müller, Tartu: Tartu Linnavalitsus, 2017, 2018
• "Eesti looduse kannatuste aastad. Manifest Eesti metsale, kirja pandud iseenda jaoks 2018. aasta suvel ja sügisel, aga kardetavasti sai see natuke liiga sünge", Välgi metsad, 2018
• "Mikita keeleaabits: põliskeele omailm", Välgi metsad, 2019
• "Mõtterändur: taevalike eksirännakute taskuraamat", kujundanud Maite Kotta, Välgi metsad, 2022

Artikleid

• Valdur Mikita: Hurda tagasitulek ehk kuidas sokutada šamaanile nutitelefon, postimees.ee, 1. jaanuar 2014
• "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13.03.2014

• Metsa kõlakojad