Vaenukägu

See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Vaenukägu (perekond)

Vaenukägu
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Siniraalised Coraciiformes
Sugukond	Vaenukägulased Upupidae Leach, 1820
Perekond	Vaenukägu Upupa Linnaeus, 1758
Liik	Vaenukägu
Binaarne nimetus
Upupa epops (Linnaeus, 1758)
Ligikaudne levila     Suvepoolaastal     Aastaringselt     Talvitusala

Rahvasuus on vaenukägu nimetatud mitmeti: karjalind, laanekukutaja, pasatraat, pasknära, paskraag, paskrästas, paskrääk, pähkliõhk, sitane rästas, surmakägu, toonetutt, toonikägu, tututaja, uputaja kägu, vainukägu.

Vaenukägu on tuvisuurune. Tema kehapikkus on 25–29 cm, tiiva pikkus 13,5–15 cm, tiiva siruulatus on 42–48 cm. Kaal on 55–80 g.

Vaenukägu on ere ja kirev lind. Tema pea ja rind on ookerkollast või oranži värvi, tiivasuled musta-valgetriibulised. Alapool on heledam, külgedel on mustad triibud. Kere ülapoolel vahelduvad mustad ja valkjad vöödid. Tal on pikk ja peenike kergelt allapoole kooldunud nokk.

Vaenukäo peas on sulgedest hari, mis erutudes püsti tõuseb. Tutt on hästi arenenud, lehvikukujuline ja ilus. Tutisuled on musta tipu ja tipueelse valge laiguga.

Vaenukägu on ilus ja elegantne lind. Enamasti võib teda näha maapinnal kõndimas ja vahel ka lühikesi maid jooksmas. Ta suudab ka puutüve mööda ronida, ainult seda õnnestub näha väga harva. Heidutatud vaenukägu lömitab maapinnale, tiivad laiali ja nokk peaaegu vertikaalselt püsti. Lennul meenutab ta suurt liblikat, sest ta lendab lainjas joones ja vehib lennu ajal tihedasti oma kirevate tiibadega, mis tunduvad väga laiadena.

Vaenukägu on levinud Euraasias ja Aafrikas, välja arvatud kõrbes. Ta on levila põhjaosas (suuremas osas Euroopast, Hiinas ja endistel NSV Liidu aladel) rändlind, kes talvitub Lõuna-Aafrikas, Indias ja Kagu-Aasias. Eestis on tema levila põhjapiir, siin on ta haruldane haudelind, kelle arvukust praegu hinnatakse 5–10 paarile.

 

Elupaigana eelistab parke, aedu ja kultuurmaastikke. Vaenukäo arvukuse vähenemist Eestis on seostatud sellega, et sobilike elupaikade arv on vähenenud.

Vaenukägu teeb pesa puuõõnde, maapinna- või müüriõõnsusse. Inimesi ta pelgab, kuid inimehitisi mitte: korduvalt on tema pesi leitud räästa alt, müüripragudest, puuriitadest, palgihunnikutest ja isegi vanametallihunnikust. Kord hõivatud pesa püüab lind mitmel aastal kasutada. Linnud pesa ei korista ja see haiseb.

Suguküpseks saab vaenukägu aastavanuselt. Paarid püsivad kogu eluaja. Pesitsuspaika saabuvad vaenukäod lõunas märtsis, põhjas aprillis.

Kurnas on 7–8, harvem 3–12 muna, mida emaslind muneb tempoga 1 muna päevas. Haudeperiood on lühike: keskmiselt 17 päeva. Esimestel päevadel isaslind ei vaheta emaslindu pesal välja, vaid ainult toidab teda, pärastpoole vahetab teda ka pesal välja.

Äsjakoorunud pojad on kaetud harvade karvataoliste udusulgedega, mis on ruuged musta tipuga. Pojad viibivad pesas kuni täieliku sulistumiseni, 22–24 päeva. Nad lendavad pesast välja juuni teisel poolel või juulis. Levila lõunaosas võib vaenukägu pesitseda kaks korda, põhjaosas alati üks kord.

 

 

Pärast poegade pesast lahkumist toidavad vanemad neid veel mõnda aega, pärast vana- ja noorlinnud eralduvasd teineteisest. Algab hulguränne, mis septembris läheb üle sügisrändeks.

Vaenukägu toitub peamiselt putukatest, eriti mardikatest, ja nende vastsetest. Neid hangib ta oma pika ja peene noka abil pinnasest. Kui ta putuka leiab, siis ta surmab selle, viskab siis õhku, püüab jälle kinni ja neelab alla. Ülesviskamine on vajalik selleks, et saak asuks piki nokka.

Palju putukaid elab loomasõnnikus, sellepärast tunneb vaenukägu suurt huvi sõnniku vastu ja sorib selle sees sageli oma nokaga.

Vaenukägu on Iisraeli rahvuslind.