Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu

aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduses ette nähtud erakorraline institutsioon Vabariigi Presidendi Asetäitja valimiseks.

Valimiskogu kutsub kokku Peaminister ja tema koosseisu kuuluvad:

• Peaminister
• Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja
• Riigivolikogu Esimees
• Riiginõukogu Esimees
• Riigikohtu Esimees

Valimiskogu on seaduslikus korras kokku kutsutud ainult üks kord, 20. aprillil 1944 Jüri Uluotsa poolt järgmises koosseisus:

• Jüri Uluots – Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
• Johan Holberg – Sõjavägede Ülemjuhataja asetäitja
• Otto Pukk – Riigivolikogu Esimees
• Alfred Maurer – Riiginõukogu II abiesimees
• Mihkel Klaassen – Riigikohtu Administratiivosakonna esimees

Valimiskogu fikseeris oma seisukoha Eesti riigiõigusliku staatuse ja tema põhiseaduslike organite kohta ja otsustas Vabariigi Presidendi Asetäitjat mitte valida, teadmatuse tõttu Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi saatuse kohta (Vabariigi Presidendi Asetäitja valimise korral oleksid lõppenud senise Vabariigi Presidendi volitused).

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 46 ettenähtud Valimiskogu koosoleku protokoll 20.04.1944

Protokolli täistekst on Vikitekstides, vaata [1]

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots suri Rootsis 9. jaanuaril 1945. Kuna eelmisel päeval Stockholmis koostatud akti järgi ei võinud Vabariigi Presidendi ametikoht hetkegi olla täitmata, loeti tema õigusjärglaseks Otto Tiefi valitsuse vanim liige August Rei, kes 9. jaanuaril 1945 Vabariigi Presidendi ülesandeisse astus.

August Rei tegutses kuni 1953. aastani sügava saladuskatte all, nimetades Jüri Uluotsa nimetatud ametiisikute asemele uusi, täiendas Otto Tiefi valitsuse koosseisu ja siis jälle tühistas nimetamiskäskkirju, sellest asjaosalistele teatamata. Tema otsuseid on avalikuks tulnud isegi aastakümneid hiljem. Enamus paguluses viibivaid eestlasi ei teadnud, et August Rei täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid.

Osal eksiili pääsenud Eesti poliitikuil tekkis kavatsus "riigiorganite kordaseadmiseks" uuesti kokku kutsuda Valimiskogu, eitades Vabariigi Presidendi ülesannete permanentset täitmist August Rei poolt. Isiklikuks argumendiks August Rei vastu endiste parempoolsete Põllumeestekogude poliitikute silmis oli tema endine kuulumine sotsialistlikku parteisse. Seejuures tekkisid ületamatud takistused Valimiskogu koosseisu komplekteerimisel ja August Rei soovimatuse tõttu kokku kutsuda Valimiskogu, mis oleks ta tõenäoliselt tagandanud. Alfred Maurer tõdes, et valimiskogu ei saa tegelikult kokku tulla ja tegutseda põhiseaduse järgi: "Kas saame veel oma toiminguis käia täpselt põhiseaduse tähe järele? Ei saa, sest põhiseaduslikke funktsionääre on palju hävitatud ja kui nüüd jääksime põhiseaduse otsa rippuma, ei saaks me edasi. ... Kui tahaksime põhiseadus [!] sätetest praegu täppselt [!] kinni pidada, ei pääses [!] me edasi. Põhiseadus pole tähtis, kui aga läheme oma seaduste suunas. Põhiseadusele võidakse truudust vanduda, aga tõlgendamine on oluline, tuleb arvestada konjunktuuriga." Puudutades sõjavägede ülemjuhataja määramise vajadust, tähendas Alfred Maurer: "Sõjavägede ülemjuhatajat vajame seks puhuks, kui presidendi asetäitja või peaminister on takistatud oma kohuseid täitmast. Sõjaväeline võim on see, kes loob esimesed eeldused meie kodumaa tegelikuks vabastamiseks ja riigiorganite tööleasumiseks."

Niinimetatud valimiskogu tuli kokku 1. märtsil 1953, pärast Vabariigi Valitsuse eksiilis ametissenimetamist August Rei poolt, järgmises, kombineeritud ja mittetäielikus, koosseisus:

• Johan Holberg – nimetas end sõjaministriks ja peaministri asetäitjaks
• Alfred Maurer – Riiginõukogu teine abiesimees
• Timotheus Grünthal – Riigikohtu Tsiviilosakonna esimees
• Johannes Soodla – Saksa kindralmajor (Eesti kolonel), keda nimetati auastmelt vanimaks Eesti ohvitseriks

Riigivolikogu esimehe koht jäi täitmata, kuna pärast Riigivolikogu esimehe Otto Puki ja teise abiesimehe Rudolf Penno surma ei olnud enam Riigivolikogu juhatuse liikmeid.

See valimiskogu valis 3. märtsil vabariigi presidendi asetäitjaks Alfred Maureri, kes andis samal päeval valimiskogu ees pühaliku tõotuse.

Ajalehes Eesti Post kirjutati 8. märtsil 1953: "Kurb vahepeatükk, millist kujutab A. Rei ja tema kaaslaste kaalumatud sammud, on meie arvates seekord lõpetatud. Kui neil härradel oma rahva ees veel on jäänud terakegi vastutust, siis oleks nüüd nende kohuseks esitada V.P. Asetäitjale lahkumispalve."

Pärast Alfred Maureri surma 20. septembril 1954 tuli see valimiskogu Johan Holbergi kutsel uuesti kokku 19. mail 1958 järgmises koosseisus:

• Johan Holberg – nimetatud peaministri asetäitjaks Alfred Maureri poolt 3. märtsil 1953
• Leonhard Vahter – Riigivolikogu liige
• Juhan Müller – Riiginõukogu liige
• Ernst Hansson – Tallinna Ringkonnakohtu abiesimees

Leonhard Vahter ja Juhan Müller olid valitud vastavalt Riigivolikogu esindajaks ja Riiginõukogu esindajaks Põhja-Ameerika Riigivolikogu liikmete rühma ja Riiginõukogu liikmete rühma poolt 27. juunil 1955 ja 16. septembril 1956.

Alfred Maureri poolt 3. märtsil 1953 Sõjavägede Ülemjuhataja asetäitjaks nimetatud Johannes Soodla puudus koosolekult.

Koosolek otsustas uut Vabariigi Presidendi Asetäitjat mitte valida ja läks laiali.

1. juunil 1959 toimus Torontos Johan Holbergi kokkukutsel valimiskogu koosolek, millest võtsid osa veel Johan Müller ja Ernst Hansson. Salajase protokolli järgi otsustas koosolek delegeerida valimiskogu ülesanded niinimetatud Eesti Vabariigi Päästekomiteele, mille koosseisu pidid kuuluma Peaministri asetäitja, momendil kättesaadavad kõikide Eesti Vabariigi valitsuste ja rahvaesinduste liikmed, momendil ametisolev Eesti Vabariigi esindaja Põhja-Ameerika Ühendriikides ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu juhatuse liikmed. Johannes Soodla protesteeris selle otsuse vastu kirjas 24. veebruarist 1960, teatades ühtlasi, et ta on nimetatud 4. märtsil 1953 Alfred Maureri poolt Sõjavägede Ülemjuhatajaks.

12. märtsil 1990 tegid Eesti Kongressi liikmed Jaan Isotamm, Hando Runnel, Tarmo Kulmar, Edgar Saar, Tõnis Lukas, Heno Sarv, Aivo Lõhmus, Tõnn Sarv, Linnart Mäll, Mart Soidro, Peeter Olesk, Indrek Tarand, Jaanus Paal, Enn Tarto, Jüri Pertmann, Jaan Unt, Aleksei Peterson, Sulev Vahtre, Tiit Pruuli ja Enn Veenpere ettepaneku, et Eesti Kongress kuulutaks end ainsaks kõrgema võimu kandjaks, võtaks endale Valimiskogu ülesanded ja valiks Vabariigi Presidendi Asetäitja.

• "Teine valitsus" hääbus lõplikult. Teataja, 13. september 1958, nr. 17, lk. 8.