Väikepütt

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Väikepütt (perekond)

Ta on väikseim Euroopas pesitsev pütt.

Väikepütt
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Pütilised Podicipediformes
Sugukond	Pütlased Podicipedidae
Perekond	Tachybaptus
Liik	Väikepütt
Binaarne nimetus
Tachybaptus ruficollis (Pallas, 1764)
Väikepüti levikuala
Sünonüümid
Podiceps ruficollis

Ta elab paljudel avavetel oma areaali ulatuses Euraasias, osadel Malai saartel, Uus-Guineal ja Aafrikas .

Väikepüti üldpikkus on 25–29 cm, tiibade siruulatus 40–45 cm.

Väikepüttide hundsulestik on hõlpsasti teistest liikidest eristatav: kogu keha on valdavalt tumedate toonidega, roostepunased põsed ja kael ning nokalahulaik kollakas, linnu tagakeha on valkjas. Linnu nokk on teravdunud. Väikepüti puhkesulestik on heledam kui hundsulestik: siis on kurgualune valkjas, keha küljed, kael ja põsed aga kollakaspruunid. Häälitsused on heledakõlalised ja sageli trillerdavad.

Väikepütt pesitseb oma laia levila ulatuses väikeste kolooniatena (Eestis küll mitte, sest siin on tema leviku piiriala). Väikepütt vajab pesitsemiseks varjupakkuva tiheda kaldataimestikuga veekogusid. Pesa teeb ta kalda lähedale, selles on tavaliselt neli kuni seitse muna. Väikepüti pojad on triibulised.

Eestis on väikepütt haruldane haudelind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 10–30 paarile, talvist arvukust 0–10 isendile. Mõnikord ka talvitub jäävabadel veekogudel.

Esimesed tõestatud pesitsemised Eestis 1861. aastal Õisu järvel ja 1909.–1910. aastal Riksu järvel. Eestis pesitseb väikepütt kaks korda aastas: täiskurn on mai keskel ja juulis.

Väikepütt toitub kaladest ja veeselgrootutest, sukeldudes osavalt saagi järele.

Eestis on väikepüti vaatlemiseks head kohad Lääne-Eesti, Tartu ümbrus, Ilmatsalu kalatiigid ja Paljassaare linnuala.

• Väikepütt andmebaasis eElurikkus  
• Eesti veekogude "arg pardipoeg" on väikepütt, Looduskalender.ee