Väikeaju

Väikeaju paikneb tagumises koljuaugus (fossa cranii posterior) ajutüve taga, ja on ühendatud valgeainest väikeajuvartega.

Koos sillaga moodustab ta tagaaju.

Väikeaju areneb neljanda ajuvatsakese ülemisest tagumisest seinast.

Väikeaju areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Väikeaju ülesandeks on liigutuste aga ka emotsioonide ja õppimisega seotu koordineerimine.

Kõikidel tänapäevastel roomajatel on väikeaju.

Maolistel

Madude väikeaju sisaldab väikeaju tuumasid.

Madude väikeajukoore histoloogiline ehitus sarnaneb imetajate omaga. Eristatakse kolme rakukihti: molekulaarne rakukiht, Purkinje rakkude kiht ja granulaarkiht. Purkinje rakud on madudel ka molekulaarses rakukihis.

 

 

Koduloomadel on väikeaju tagaaju osa ja paikneb rombaugu kohal. Loomadel on väikeaju ülesanneteks skeletilihaste motoorika koordineerimine ja osalemine (ka väikeaju-ussi kaudu) tasakaalu tagamisel.

Väikeaju välispind on sügavate kitsaste väikeajulõhedega (fissurae cerebelli) ajukäärudeks, mida nimetatakse väikeajulehtedeks (folia cerebelli), liigendunud.

Väikeaju on teiste ajuosadega seotud valgeainest väikeajuvarte kaudu. Kaudaalne väikeajuvars (pedunculus cerebellaris caudalis) on ühenduses piklikajuga. Keskne väikeajuvars (pedunculus cerebellaris medius) on aga ühendatud sillaga ja rostraalne väikeajuvars (peduculus cerebellaris rostralis) keskajuga.

Inimestel

Inimestel paikneb väikeaju suuraju poolkerade kuklasagarate all, piklikaju ja ajutüve taga.

Väikeajukoore (cortex cerebelli) välimise kihi moodustab 1–2 mm hallaine kiht. Väikeaju keskel aga on valgeaine kiht, milles leidub ka hallaine paarilisi tuumasid: hammastuum (nucleus dentatus), korktuum (nucleus emboliformis), keratuum (nucleus globosus) ja telgihammastuum (nucleus fastigii). Sügav vagu jaotab väikeaju kaheks väikeaju poolkeraks (hemisph(a)erium cerebelli) vasakuks ja paremaks väikeaju poolkeraks, nende vahel paikneb paaritu väikeaju-uss (vermis cerebelli). Väikeaju pealmisel pinnal kulgeb fissura primaria, mis jagab väikeaju sagarateks, eesmiseks ja tagumiseks sagaraks ning madalamad lõhed jaotavad nimetatud sagarad omakorda sagarateks (ajukäärudeks): lingula, lobulus, centralis, culmen, declive, folium, tuber, pyramis, uvula, tonsil, nodulus ja flocculus.

Funktsionaalne jaotus

Funktsionaalsuse alusel jagatakse väikeaju:

• vestibulotserebellumiks
• spinotserebellumiks
• neurotserebellumiks – koordineerib liigutuste planeerimist ning alustamist.

Kuulmine

1970. aastatel avastasid neurobioloogid, uurides kasse ja rotte, kelle kuulmissüsteem sarnaneb inimese omaga, et sisekõrv ei saada kõike kuuldut kohe ajukoore kuulmiskeskusse, vaid väikeajusse, nii et kuulmismeele puhul võib veidi liialdatult väita: me kuuleme, kui me ei kuule.

Histoloogiline ehitus

Väikeajukoore kõige välimine rakukiht on molekulaarne rakukiht. Molekulaarne rakukiht koosneb peamiselt granulaarrakkude aksonitest ning vähesel hulgal paiknevad siin veel ka täht- ja korvrakud (interneuronid). Molekulaarse rakukihi all paikneb ühe kihina Purkinje rakkude suurtest rakukehadest koosnev kiht. Purkinje rakud kasutavad neurotransmitteritena gamma-aminovõihapet (GABA). Purkinje rakkude all paikneb granulaarkiht. Granulaarkiht koosneb peamiselt granulaarrakkudest aga siin on ka väikseid tühimikke ehk väikeaju päsmakesi (glomeruli cerebelli).

Väikeajuga seostatakse mitmeid haiguslikke seisundeid nagu hüpotoonia, ataksia (sh väikeajuataksia, spinotserebellaarataksia), treemor, kasvajad ja väikeaju insuldid. Väikeaju kahjustus võib põhjustada silmade liigutamisega seotud häireid nagu nüstagm, üleslööginüstagm jt.