Väärtpaber

Ajalooliselt on väärtpaber säilinud paberkujul, tänapäeval on aga dokumendid digiteeritud.

Väärtpaberitega kaasnevad võlakohustus, omandi-, ostu- või müügiõigus. Väärtpaber annab õiguse või kohustuse omada, osta või müüa osa ettevõtte varast kindlaks määratud aja jooksul fikseeritud hinnaga.

Väärtpaberi haldaja õigused sõltuvad väärtpaberi liigist.

• Aktsia on omandiõigust väljendav väärtpaber, mis on n-ö mõtteline osa äriühingust. Aktsiatest eristatakse lihtaktsiaid (common share) ja eelisaktsiaid (preferential share). Aktsia annab õiguse saada osa teenitavast kasumist, mis makstakse välja dividendidena.
• Võlakiri on võlakohustust tõendav väärtpaber, mille väljaandja kohustub selle alusel saadud laenusumma kokkulepitud tähtaja möödumisel laenuandjale koos intressidega tagasi maksma. Võlakirjad jagunevad konverteeritavateks ja tagasiostetavateks, mille puhul võib väärtpaberi väljastaja selle varem tagasi osta või konverteerivate võlakirjade puhul tohib väärtpaberi omanik võlakirja aktsiate vastu vahetada.
• Optsioon on ostu- ja müügiõigust tõendav väärtpaber, mis annab dokumendi omanikule õiguse osta või müüa ettevõtte või ühingu vara, kuid ei kohusta teda seda tegema.
• Futuur ja forward on ostu- ja müügikohustust tõendavad väärtpaberid. Futuur kohustab tulevikus ostma või müüma vara varem kokku lepitud ajal ja hinnaga. Futuuriga saab turul vabalt kaubelda ehk omanikul on õigus seda müüa ka enne kindlaks määratud tähtaega. Forward kohustab samuti omanikku ostma või müüma omistatud vara fikseeritud hinnaga kindlaks määratud ajal, kuid forward ei ole turul vabalt kaubeldav.
• Investeerimisfondi osak on väärtpaber, mis tõendab õigust investeerimisfondi varadele. Investeerimisfondi osak võimaldab isikutel suunata oma raha ühisesse ja ühesugusesse investeerimisportfelli ehk investeeringute kogumisse, mida haldavad haldurid. Investeerimisfondi osakute omanikul on õigus proportsionaalsele osale fondi varadest ehk rohkemate osakute puhul on tal suurem õigus varale.
• REIT (Real Estate Investment Trust) on kinnisvara investeeringut tagav väärtpaber, millega kaubeldakse börsil ning laenusaaja paigutab raha kinnisvarasse või kinnisvaraga seotud laenudesse. REIT ei kohusta laenuandjat kinnisvara ostma ega hooldama, küll aga on laenuandjal õigus kinnisvarainvesteeringust saadud kasumile.

Väärtpaberiturgu reguleerib väärtpaberituru seadus. Väärtpaberituru seadusega reguleeritakse väärtpaberite avalikku pakkumist, investeerimisühingute tegevust, investeerimisteenuste osutamist, väärtpaberiturgude ja väärtpaberiarveldussüsteemide toimimist ja teostatakse järelevalvet väärtpaberituru ja selle osaliste üle.

1920. aastal loodi Eesti väärtpaberituru eelkäija Tallinna fondibörs, mis tegutses 1941. aastani. 1991. aastal, pärast Eesti taasiseseisvumist taaskäivitati Eestis väärtpaberiturg, mille tegevus hoogustus tänu erastamisperioodile.[1] 1994. aastal loodi Eesti Väärtpaberikeskus, mille ülesanne on hallata Eesti väärtpaberite keskregistrit, kus on registreeritud kõikide investorite väärtpaberikontod. Eesti Väärtpaberikeskus kuulub NASDAQ OMX-i gruppi ja selle omanik on Tallinna Börs. Eesti Väärtpaberikeskuse statistika kohaselt on 2017. aasta aprilli seisuga registreeritud 3169 aktsiat, 119 fondiosakut, 2907 osa ja 206 võlakirja ning 2017. aasta märtsis on tehtud 30 076 väärtpaberitehingut, mille koguväärtus on 710 170 070 eurot.

Väärtpaberitega kaasnevad riskid olenevad väärtpaberi liigist.

Aktsiatesse raha paigutamine ehk investeerimine on suure riskiga, kuid samas on aktsiatega võimalik teenida suurt tootlust. Aktsiate tootlus on seotud ettevõtte käekäiguga ja aktsiate hinnad võivad kõikuda väga ulatuslikult igal ajaperioodil. Aktsiatesse investeerimisel tuleb arvestada ka tõsiasjaga, et ettevõtte püsiva maksevõimetuse korral võib investor kaotada kogu investeeringu. Samuti mõjutavad valuutakurss ja aktsiaturu terviklik liikumine aktsiate hindu.

Võlakirjad on madalama riskitasemega väärtpaberid kui aktsiad. Ettevõtte püsiva maksevõimetuse ehk pankroti korral täidetakse võlakirjade omanike nõuded eelisjärjekorras. Suurim risk on väärtpaberi väljastaja suutmatus tagada võlakirja tähtajal põhisumma või intress väljamakse. Võlakirjade väärtus on mõjutatud ka valuutakursist ehk rahakursist, milles vastavat väärtpaberi hinda väljendatakse. Valuutakursi kõikumine võib olla suureks riskiks just väärtpaberite puhul, mille hinda ei väljendata eurodes. Võlakirja kui väärtpaberi hinda mõjutavad ka intressimäärad, mis langetavad tõustes võlakirja väärtust. Intressimäärade tõustes võib tekkida võlakirja omanikul soov müüa oma võlakirjad edasi enne võlakirja tähtaja lõppu, kuna võlakiri võib võlakohustuse tähtajal olla vähem väärt kui perioodi keskel. Valitsuse võlakirju peetakse madalama riskitasemega võlakirjadeks kui seda on ettevõtte võlakirjad, kuna ettevõtte maksejõuetuse tekkimisel on suurem tõenäosus kui seda on valitsuse puhul.

Optsioonid on väga suure riskiga. Soovija maksab optsiooni kirjutajale optsioonipreemiat, mis on optsiooni hinnaks. Juhul kui aktsia hind on optsiooni tähtajaks langenud alla märkimishinna, on tehing muutunud ebasoodsaks ning investor kaotab optsioonipreemia. Ostu- ja müügiõiguste puhul on raske ette ennustada liikumisi vara turuhindades ning ka minimaalne liikumine turuhinnas võib põhjustada ebaproportsionaalse hüppe, mis mõjutab optsiooni märkimishinda.

Futuuridega kaasneb suur finantsvõimendus ehk ettevõte kaasab futuuride kaudu suure koguse rahalisi investeeringuid, et suurendada omanike tulusid. Finantsvõimendusega kaasneb aga futuuride omanikele suur risk. Läbi väikese liikumise ettevõtte vara väärtuses on võimalik futuuriga teenida suurt kasumit aga ka kanda suurt kahjumit. Futuuride puhul tuleb arvestada, et maksevalmiduse ehk likviidsuse languse korral puudub teine tehingu osapool ehk tehingut ei pruugi saada sulgeda mõistliku hinnaga. Küll aga on soovi korral võimalik müüa kohustus enne tähtaja lõppu. Futuuride puhul on aga võimalik soovi korral müüa kohustus ennetähtaegselt.

Forvarditega kaasnevad samuti suured finantsriskid, ent nende puhul puudub võimalus müüa kohustust enne tähtaja lõppu. Kui kokkuleppe tingimused näevad ette tarnimist peab olema omanik valmis seda tegema ning vara väärtuse languse korral kannab omanik suuri kaotusi.

Investeerimisfondide osakute puhul sõltub finantsrisk täielikult fondi investeerimisstiilist ehk sellest, kuhu ja kuidas fondis raha paigutatakse. Globaalse mastaabiga ja hajutatud investeerimisfondid on madalama riskitasemega kui ühte riiki või sektorisse suunatud fondid. Investeerimisfondide osakute puhul on suureks riskiks ka portfellihaldurite tasud, mis võivad hõlmata suurema osa fondi tootlusest.

Kinnisvara väärtpaberiga seotud riskid sõltuvad kinnisvaraturu hindadest. Samuti mõjutavad kinnisvarasse tehtud investeeringuid üldised majandusnäitajad ning inimeste suutlikkus tasuda rendimakseid. Kinnisvaraväärtpabereid mõjutavad ka intressimäärad, kuna mida kõrgemad hinnad, seda vähem investeeritakse kinnisvarasse, aga väiksemad investeeringud vähendavad tootlust.

• Skripofiilia