Tuhala nõiakaev

Tuhala nõiakaev on ajutine tõusuallikas Tuhala maastikukaitsealal Tuhala karstiala läbival maa-alusel jõel.

Tuhala nõiakaev "keemas" (2013)

Tuhala nõiakaev oma "keemisperioodil" (2010)

Kui Nabala karstialal plaaniti lubjakivi kaevandamist, siis tõusis nõiakaev karstialal kaevandamise vastaste kampaanias kesksele kohale ja selle kaitseks koguti 65 000 allkirja. Nõuti Nabala maastikukaitseala moodustamist.^[1]^[2]

2012. aastal läbi viidud Eesti ime valimisel võitis hääletuse Tuhala nõiakaev.^[3]

Kirjeldus

Kaev hakkab suurvee ajal vett üle ääre ajama kui vee vooluhulk Tuhala jões on vähemalt 5000 liitrit sekundis ja Eesti pikima, Virulase karstikoopa kohal on veetase 2,35 m kõrgemal kui Nõiakaevu pealne plate. Tuhala nõiakaev "keeb" välja kuni 100 liitrit vett sekundis. On unikaalne karstiallikas, kuna veesurve tekib Tuhala maa-aluses jões ja tegemist ei ole arteesia kaevuga.

Kaevurakked ehitati tõenäoliselt samal ajal, kui asutati Tuhala kool. 1958. aastal tõsteti rakete kõrgust 1 meetri võrra.

Kaevus on huumushapetest veidi pruunikas, puhas rabavesi.

Pärimuslugu

Rahvapärimuse järgi hakkab Nõiakaev keema, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad.

Tuhala valla rahvalik nimetus oli Nõiavald.

Viited

↑ Nõiakaevule appi!
↑ "Kaevandajad tahavad Nabala karstialal edasi tegutseda" Maaleht, 1. august 2012
↑ Palju õnne, Eesti ime 2012 – Tuhala nõiakaev!

Kirjandus

Loodusmälestised 22. Harjumaa-Raplamaa, Kohila karstivaldkond. Kose, Kohila. Koostanud Hella Kink. Toimetanud Anto Raukas. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn 2011.
Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak 2011, lk 190–193.
Ants Talioja. Tuhala radadel. Kirjastus OÜ Kadmirell. Tallinn 2012.
Gustav Vilbaste. Loodusvaatleja nr 4/5 september 1936. Kose erinumber.