Stepihunt

Romaan kujutab endast end Stepihundiks nimetava Harry Halleri kirjapandud mälestusi koos nende fiktiivse leidja ja avaldaja, Halleri kunagise korteriperenaise vennapoja eessõnaga. Harry Haller on umbes 50-aastane erakust intellektuaal, kes ei suuda endas lepitada "inimest" ja "hunti" ehk kõrgemaid ideaale taotlevat vaimset olendit ja kõike maha kiskuvat loomalikku instinkti. Kodanlikku konformismi ja heaolu ta põlgab, samas aga kuulub oma harjumustega sellesse maailma.

Ümberringi valitsevad "tormilised kahekümnendad" labaste šlaagrite, kõrtside ja odava meelelahutusega ning poliitikute revanšistlikud sõjaõhutuskõned häirivad Harryt sedavõrd, et ta on otsustanud oma elule lõpu teha. Viimaseks piisaks karikasse on külaskäik tuttava professori juurde, kellega Harryl tekib tüli seinal rippuva Goethe portree pärast, mille Harry leiab olevat labase ja võltsi. Kõrtsis kohtub ta tütarlapsega, kes meenutab talle noorpõlvesõpra Hermanni; tütarlapse nimeks osutub Hermine ja ta on kurtisaan. Kõrtsis tunnikeseks uinudes näeb Harry unes Goethet, kes tuletab talle meelde, et igavikus pole tõsiduseks vajadust ning seal on lubatud kõike naljaga võtta.

Hermine ennustab Harryle, et too peab ta ükskord tapma, ning teeb talle samas etteheiteid liigse tõsimeelsuse ja sünguse pärast. Harry kuuletub meelsasti Hermine pooltõsisele-poolpilklikule käsutamisele. Hermine survel ostab Harry grammofoni ning tüdruk õpetab teda tantsima. Hermine tutvustab Harryt salapärase saksofonimängija Pablo ning armastuskunstis vilunud Mariaga. Mariast saab Harry armuke, kes õpetab teda meelelistest naudingutest uuesti rõõmu tundma. Pablo kritiseerib samuti Harry liigselt intellektuaalset tõsimeelsust ja väidab, et lõbusast šlaagrist on maailmale rohkem rõõmu kui surnud klassikute muusikateostest.

Saanud tantsusammud selgeks, peab Harry minema ballile "Globusesse", kus ta leiab Hermine meheriietes ning armub temasse. Ta tantsib ja on balli hoost kaasa kistud, kui viimaks Pablo kutsub teda väiksele koosviibimisele maagilisse teatrisse. Pablo pakub Harryle narkootilise toimega jooki ja sigaretti ning Harry liigub teises reaalsuses läbi erinevate kambrite, kus ta näeb nägemusi iseendast paljudes eri versioonides, Stepihundi dresseerimisest, sõjast ning kõigist naistest, keda ta elus on armastanud. Lõpuks leiab Harry Hermine Pablo embusest ja tapab tüdruku. Pablo nendib, et Harry pole osanud maagilises teatris käituda ning on peegeldusest noaga tapnud peegeldusest tüdruku – ta pole osanud aktsepteerida kõige võimalikkust ja enda lahustumist selles.

"Stepihundi" Harry Haller on mitmes suhtes autori enda alter ego. Hesse oli kriitiline 1920. aastate Euroopa suhtes; tema vaimsed kaasaegsed olid Goethe, Novalis, Jean Paul jt autorid, keda mainitakse ka Halleri lemmikutena. Sümpaatiat tundis Hesse ida filosoofiate vastu, siit budismimõjuline Harry "minatus" ja isiksuste paljusus maagilises teatris. Saksa ekspressionismist on pärit kurtisaanide romantiseerimine. Freudi mõjud on märgata Hermann-Hermine dualismis ja Harry igatsuses lapseea kõikehõlmava sootu armastuse järele. Ülesehituselt on romaan mitmekihiline; Hesse ise võrdles selle ülesehitust sonaadivormiga muusikas (ekspositsioon vastanduvate teemadega, töötlus, repriis, kus teemad lahenevad, ja kooda.

Eesti keeles ilmus teos

• 1973. aastal kirjastuselt Perioodika sarjas "Loomingu Raamatukogu" (nr 49–52) Mati Sirkli tõlkes.
• 1993. aastal kirjastuselt Kupar sarjas "20. sajandi klassika".
• 2002. aastal kirjastuselt Tänapäev sarjas "Punane raamat".
• 2012. aastal kirjastuselt Tänapäev sarjas "Punane raamat".

"Stepihundi" kõige tänulikumaks publikuks olid 1960. aastate hipid ja teised noored mässumeelsed, kes kasutasid seda teejuhina oma psühhedeelsetel retkedel.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Stepihunt

• Hermann Hesse "Stepihunt". Blogi Esimene Armastus, 4. märts 2011