Slavoonia

Asudes riigi idaosas, kattub see laias laastus viie Horvaatia maakonnaga: Brodi-Posavina, Osijeki-Baranja, Požega-Slavoonia, Virovitica-Podravina ja Vukovari-Srijemi, kuigi maakondade territoorium hõlmab ka Baranja, ja Slavoonia kui piirkonna läände ulatumise definitsioon varieerub. Maakonnad katavad 12 556 km² või 22,2% Horvaatiast, seal elab 806 192 inimest – 18,8% Horvaatia rahvastikust. Suurim linn piirkonnas on Osijek, järgnevad Slavonski Brod ja Vinkovci. Slavoonia paikneb Pannoonia madalikul, ümbritsetuna laias laastus Doonau, Drava ja Sava jõest. Läänes koosneb piirkond Sava ja Drava orgudest ja mägedest, mis ümbritsevad Požega orgu, ja idas on tasandikud. Slavoonias on mõõdukas mandriline kliima, suhteliselt väheste sademetega.

Lipp

Vapp

Pärast Rooma langust, mis valitses tänapäeva Slavoonia ala 5. sajandini, kontrollisid idagoodid ja langobardid ala enne avaaride ja slaavlaste saabumist, kui 7. sajandil loodi Pannoonia Horvaatia vürstkond. See liidendati hiljem Horvaatia kuningriiki ja pärast viimase langust valitseti kuningriiki personaalunioonis Ungariga. Osmanite Slavoonia-vallutus leidis aset aastatel 1536–1552. Aastal 1699, pärast Suur Türgi sõda, anti Slavoonia üle Habsburgidele. Keisririigi reform läbi 1867. aasta kompromissi määras selle riigi Ungari osasse ja aasta hiljem Horvaatia-Slavoonia kuningriiki. Aastal 1918, kui Austria-Ungari lagunes, oli Slavoonia osa lühiealisest Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste riigist, mis omakorda muutus hiljem Jugoslaaviaks ümber nimetatud kuningriigi osaks. Horvaatia iseseisvussõja ajal toimusid Slavoonias ägedad võitlused – sealhulgas Vukovari lahing.

Slavoonia majandus põhineb suuresti töötleval tööstusel, kaubandusel, transpordil ja tsiviilehitusel. Põllumajandus on selle majanduse tähtis osa: Slavoonias on 45% Horvaatia põllumajandusmaast ja ta moodustab olulise osa Horvaatia loomakasvatusest ja püsikultuuride toodangust. Slavoonia 5 maakonna sisemajanduse koguprodukt (SKP) on väärt 6 454 miljonit eurot või 8 005 eurot inimese kohta – 27,5% alla riigi keskmist. 5 maakonna SKP moodustab 13,6% Horvaatia SKP-st.

Slavoonia kultuuriline pärand on segu ajaloolistest mõjutustest, eriti 17. sajandi lõpust, kui Slavoonia hakkas taastuma Osmanite sõdadest, ja pärimuskultuurist. Slavoonia aitas kaasa Horvaatia kultuurile kunsti, kirjanike ja poeetide kaudu ning kunsti eestkoste kaudu. Pärimusmuusikas on Slavoonia eristuv Horvaatia piirkond ja pärimuskultuuri säilitatakse folkloorifestivalide kaudu, tähtsustades tamburitsa muusikat ja bećaraci – rahvamuusika vormi, mis on UNESCO poolt tunnistatud vaimseks kultuuripärandiks. Slavoonia köök peegeldab mitmekesiseid mõjutusi – rahvuslike ja võõramaiste elementide segu. Slavoonia on üks Horvaatia veinipiirkondi, Ilok ja Kutjevo on tunnustatud veinitootmise keskused.

  Pikemalt artiklis Horvaatia ajalugu

 

Nimi Slavoonia pärineb varakeskajast. Ala nimetati slaavlaste järgi, kes siin elasid ja kutsusid end *Slověne. Tüvi *Slověn- ilmus keelemurretesse, mida kõnelesid rahvad, kes asusid alal Sutla jõest läänes, samuti Sava ja Drava jõe vahel – lõunaslaavlased, kes elasid endise Illyricumi aladel. Nende jõgedega ümbritsetud ala kutsuti algslaavi keeles Slověnьje. See sõna arenes hiljem mitmeks praeguseks vormiks slaavi keeltes, ja teised keeled võtsid mõiste üle.

Esiajalugu ja antiik

  Pikemalt artiklites Horvaatia esiajalugu, Illüüria, Illyricum (Rooma provints) ja Pannonia (Rooma provints)

Mitme neoliitikumi ja eneoliitikumi kultuuri jäänuseid on leitud kõigis Horvaatia piirkondades, kuid enamik kohti on leitud Põhja-Horvaatia jõeorgudes, sealhulgas Slavoonias. Kõige olulisemad kultuurid, mille esinemist on avastatud, on Starčevo kultuur, mille leide on välja tulnud Slavonski Brodi lähistel ja dateeritud 6100–5200 eKr, Vučedoli ja Badeni kultuurid. Enamik Badeni ja Vučedoli kultuuridega seotud leide on avastatud Vukovari ümbruses alal, mis ulatub Osijeki ja Vinkovcini. Badeni kultuuri paigad Slavoonias on dateeritud aastatega 3600–3300 eKr ja Vučedoli kultuuri leiud on dateeritud aastatega 3000–2500 eKr. Rauaaeg jättis jäljed varasesse illüüri Hallstatti kultuuri ja keldi La Tène kultuuri. Palju hiljem asustasid piirkonda illüürlased ja teised hõimud, sealhulgas pannoonlased, kes valitsesid enamikku tänapäeva Slavooniast. Kuigi Illüüria asustuste arheoloogilisi leide on palju hõredamalt, kui Aadria merele lähematel aladel, on tehtud olulisi avastusi, näiteks Kaptolis Požega lähedal. Pannoonlased puutusid Rooma riigiga esmakordselt kokku aastal 35 eKr, kui roomlased vallutasid Segestica, tänapäeva Sisaki. Vallutus lõpetati aastal 11 eKr, kui loodi Rooma provints Illyricum, mis hõlmas tänapäeva Slavoonia, samuti suure territooriumi Doonau paremkaldal. Provints nimetati ümber Pannoniaks ja jaotati kahe aastakümne pärast.

Keskaeg

  Pikemalt artiklites Pannoonia Horvaatia vürstkond, Horvaatia kuningriik (keskaegne) ja Horvaatia personaalunioonis Ungariga

 

Pärast Lääne-Rooma riigi, mis hõlmas tänapäeva Slavoonia territooriumi, kokkuvarisemist sai ala 5. sajandi lõpul Idagootide kuningriigi osaks. Kuid kontroll ala üle osutus oluliseks ülesandeks ja 6. sajandil anti langobardidele suurem võim Pannonia üle, mis lõppes nende tagasitõmbumisega 568. aastal ning avaaride ja slaavlaste saabumisega, kes saavutasid kontrolli Pannonia üle 582. aastaks. Vastavalt 10. sajandi Bütsantsi keisri Konstantinos VII kirjutatud teosele "De Administrando Imperio" saabusid horvaadid alale, kus nüüd on Horvaatia, 7. sajandi algul, kuigi see on vaidluse all ja teised hüpoteesid panevad sündmuse 6. ja 9. sajandi vahele. Lõpuks loodi kaks hertsogkonda – Pannoonia hertsogkond ja Dalmaatsia hertsogkond, mida valitsesid Ljudevit Posavski ja Borna, nagu näitavad Einhardi kroonikad alates 818. aastast. See ürik on esimene dokument Horvaatia aladest, Frangi riigi vasallriikidest sel ajal. Frankide ülemvõim lõppes Mislavi valitsemisajal kaks aastakümmet hiljem.

Tomislav oli esimene Horvaatia valitseja, keda kutsuti kuningaks. See juhtus paavst Johannes X kirjas, kus dateeritakse Horvaatia kuningriiki aastal 925. Tomislav alistas Ungari ja Bulgaaria sissetungijad, laiendades Horvaatia kuningate mõju põhjasuunas Slavooniasse. Keskaegne Horvaatia kuningriik jõudis oma haripunkti 11. sajandil Petar Krešimir IV (1058–1074) ja Dmitar Zvonimiri (1075–1089) valitsemisajal. Kui Stjepan II 1091. aastal suri, lõpetades Trpimirovići dünastia, nõudis Horvaatia krooni Ungari kuningas László I. Vastuseis nõudele viis sõjani ning aastal 1102 Horvaatia ja Ungari personaalunioonini, mida valitses Kálmán Árpádi dünastiast. Järgmised neli sajandit valitseti Slavooniat Horvaatia kuningriigi osana Sabori (parlamendi) ja kuninga nimetatud baani (asekuninga) poolt. Sel perioodil kasvasid territoriaalsed kaotused Osmanitest vallutajatele. Osmanite vallutused viisid 1493. aasta Krbava välja lahinguni ja 1526. aasta Mohácsi lahinguni, mis mõlemad lõppesid Osmanite otsustava võiduga. Ungari kuningas Lajos II tapeti Mohácsi lahingus ning Ferdinand I Habsburgide dünastiast valiti aastal 1527 Horvaatia uueks valitsejaks, tingimusel, et ta pakub Horvaatiale kaitset Osmanite riigi vastu, austades samas selle poliitilisi õigusi. Sel perioodil toimus kohaliku aadli, nagu Frankopanid ja Šubićid, esiletõus ja tekitas kahest perekonnast arvukalt baane. Praegune Slavoonia vapp, mida kasutatakse ametlikes asjades Horvaatia vapi osana, pärineb sellest perioodist – see anti Slavooniale kuningas Ulászló II poolt 8. detsembril 1496.

Osmanite vallutused

 

  Pikemalt artiklites Horvaatia–Osmanite saja-aastane sõda, Požega sandžak ja Suur Türgi sõda

Pärast Mohácsi lahingut laiendasid Osmanid oma valdusi Slavoonias, hõivates 1536. aastal Đakovo ja 1537. aastal Požega, alistades 1537. aasta septembris Gorjani all Johann Katzianeri juhitud Habsburgide armee, mis püüdis Slavooniat tagasi võtta. 1540. aastaks oli ka Osijek Osmanite kindla kontrolli all ja Požega sandžaki loomisega kehtestati Slavoonias korrapärane haldus. Osmanite võim Slavoonias laienes, kui samal aastal alistus Novska. Türklaste vallutused jätkusid – Našice hõivati 1541. aastal, Orahovica ja Slatina 1542. aastal, ning 1543. aastal hõivati Voćin, Sirač ja pärast 40-päevast piiramist Valpovo. 1544. aastal vallutasid Osmanite väed Pakraci. Vaenutegevuse vähenemine tõi 1547. aastal umbes viieaastase vaherahu ja ajutise stabiliseerumise Habsburgide ja Osmanite riikide vahelisel piiril, kus Viroviticast sai kõige tähtsam Habsburgide kaitsekindlus ja Požegast kõige tähtsam Osmanite keskus Slavoonias, kui Osmanid olid edenenud Sisakki ja Čazmasse, sealhulgas linnade lühiajaline okupatsioon. Türgi vägede edasised püüdlused läänesuunas tähendasid märkimisväärset ohtu Zagrebile ning ülejäänud Horvaatiale ja Ungari kuningriigile, ajendades Habsburgide monarhiat suuremale kaitsele pühenduma. Üks aasta pärast 1547. aastat vaherahu lõppes, Ivan Lenković kavandas piirialadel vägede ja kindluste süsteemi, Horvaatia sõjaväestatud piiriala eelkäijat. Sellegipoolest lõpetati 1552. aastal Osmanite Slavoonia-vallutus, kui vallutati Virovitica. Osmanite edenemine Horvaatia territooriumil jätkus kuni 1593. aasta Sisaki lahinguni, esimese otsustava Osmanite kaotuseni ja piiri kestvama stabiliseerumiseni. Suure Türgi sõja (1667–1698) ajal saadi Slavoonia 1687. aastal tagasi, kui Osmanid piirkonna maha jätsid – erinevalt Lääne-Bosniast, mis oli olnud Horvaatia osa enne Osmanite vallutust. Tänapäeva Slavoonia lõunapiir ja piir Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina vahel on selle tulemuse jäänuk.

Osmanite sõjad algatasid suure demograafilise muudatuse. Horvaadid rändasid Austria suunas ja tänapäeva Burgenlandi horvaadid on nende ümberasujate otsesed järglased. Põgenenud horvaatide asemele kutsusid Habsburgid Bosnia ja Serbia õigeusklikku rahvast, pakkudes sõjaväeteenistust Horvaatia Sõjaväestatud Piiritsoonis. Serblaste ränne sellesse piirkonda jõudis haripunkti Suure serblaste rände ajal aastatel 1690 ning 1737–1739.

Habsburgide monarhia ja Austria-Ungari

  Pikemalt artiklites Slavoonia kuningriik ja Austria-Ungari

 

Karlowitzi rahuga saadud alad läksid Horvaatiale, mis ise oli liidus Ungariga ja liitu valitsesid Habsburgid. Piiriala piki Una, Sava ja Doonau jõge muutus Slavoonia sõjaväestatud piiritsooniks. Sel ajal võttis Osijek Požegalt üle äsjaloodud Slavoonia kuningriigi haldus- ja sõjaväelise keskuse rolli. 1830. ja 1840. aastatel toimus rahvusromantismist inspireeritud Horvaatia rahvuslik ärkamine, poliitiline ja kultuuriline kampaania, mis propageeris kõigi lõunaslaavlaste ühtsust keisririigis. Selle põhitähelepanu oli suunatud kirjakeele loomisele, vastukaaluks ungari keelele, koos horvaatia kirjanduse ja kultuuri edendamisega. 1848. aasta Ungari revolutsiooni ajal asus Horvaatia austerlaste poolele, baan Josip Jelačić aitas 1849. aastal võita Ungari vägesid, ja käivitada saksastamise poliitika perioodi. 1860. aastatel sai selle poliitika ebaedu ilmseks, mis viis Austria-Ungari kompromissini ja personaaluniooni loomiseni Austria keisririigi ja Ungari kuningriigi kroonide vahel. Leping jättis Horvaatia staatuse küsimuse Transleitaania osana Ungarile – ja staatus lahendati Horvaatia-Ungari kompromissiga, kui Horvaatia ja Slavoonia kuningriigid ühendati Horvaatia-Slavoonia kuningriigiks. Pärast seda, kui Austria-Ungari okupeeris 1878. aasta Berliini lepingu järel Bosnia ja Hertsegoviina, kaotati sõjaväestatud piiritsoonid ning Horvaatia ja Slavoonia sõjaväestatud piiritsoonide territoorium anti 1881. aastal vastavalt Horvaatia-Ungari kompromissi sätetele tagasi Horvaatia-Slavooniale. Sel ajal sai Horvaatia-Slavoonia idapoolseimaks punktiks Zemun, kui kogu Srem liideti kuningriigiga.

Jugoslaavia kuningriik ja teine maailmasõda

 

  Pikemalt artiklites Jugoslaavia loomine, Jugoslaavia Kuningriik, Horvaatia banaat, Teine maailmasõda Jugoslaavias ja Iseseisev Horvaatia Riik

29. oktoobril 1918 kuulutas Horvaatia Sabor iseseisvust ja otsustas ühineda äsja loodud Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste riigiga, mis 4. detsembril 1918 astus omakorda liitu Serbia kuningriigiga, et moodustada Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik. Trianoni rahuleping sõlmiti 1920. aastal pärast esimese maailmasõja lõppu liitlaste ja Ungari kui ühe Austria-Ungari järglasriigi vahel. Leping kehtestas Ungari lõunapiiri piki Drava ja Mura jõge, välja arvatud Baranja, kus ainult maakonna põhjaosa läks Ungarile. Omandatud Baranja territooriumi ei tehtud Slavoonia osaks, nagu külgnevat Osijekit, kuna 1918. aasta eelne haldusjaotus tühistati uue kuningriigi poolt. Poliitiline olukord uues kuningriigis halvenes, mis viis 1929. jaanuaris kuningas Aleksandari diktatuurini. Diktatuur lõppes ametlikult 1931. aastal, kui kuningas kehtestas unitaarsema põhiseaduse, mis andis täidesaatva võimu kuningale, ja muutis riigi nime Jugoslaaviaks. Cvetkovići–Mačeki kokkulepe 1939. aasta augustist asutas autonoomse Horvaatia banaadi, mis hõlmas Slavoonia. Vastavalt kokkuleppele säilitas Jugoslaavia valitsus kontrolli riigikaitse, sisejulgeoleku, välisasjade, kaubanduse ja transpordi üle, kui muud asjad jäeti Horvaatia Saborile ja krooni poolt nimetatud baanile.

1941. aasta aprillis okupeeriti Jugoslaavia Saksamaa ja Itaalia poolt. Pärast sissetungi liidendati Slavoonia territoorium Iseseisvasse Horvaatia Riiki, natsistide toetatud nukuriiki, ja määrati sõja ajaks Saksa okupatsioonitsooniks. Režiim kehtestas juudivastaseid seadusi ning viis läbi etnilise puhastuse ja genotsiidikampaania serblaste ja mustlaste vastu, näiteks Jasenovaci ja Stara Gradiška koonduslaagrites. Varsti tekkis piirkonnas relvastatud vastupanu ja 1942. aastast kontrollis see olulisi territooriume, eriti Slavoonia mägistes osades. Josip Broz Tito juhitud Jugoslaavia Partisans saavutasid täieliku kontrolli Slavoonia üle 1945. aasta aprillis.

Föderaalne Jugoslaavia ja Horvaatia iseseisvus

  Pikemalt artiklites Horvaatia Sotsialistlik Vabariik ja Horvaatia iseseisvussõda

 

Pärast teist maailmasõda sai Horvaatiast – sealhulgas Slavooniast – Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi üheparteiline sotsialistlik föderaalüksus, mida valitsesid kommunistid, kuid millel oli föderatsioonis teatav autonoomia. Autonoomia suurenes tõhusalt 1974. aasta Jugoslaavia põhiseadusega, mis täitis põhiliselt Horvaatia kevade liikumise eesmärgid ja pakkus seadusliku aluse föderatsiooni osaliste iseseisvusele. 1947. aastal, kui kõik endise Jugoslaavia vabariikide piirid piirikomisjonide poolt vastavalt AVNOJ-i 1943. ja 1945. aasta otsustele määratleti, defineeriti Jugoslaavia Baranja föderaalne korraldus kui Horvaatia territoorium, mis võimaldas selle lõimumise Slavooniaga. Komisjonid määrasid ka tänapäeva 317,6 km pikkuse piiri Serbia ja Horvaatia vahel Sremis ning piki Doonau jõge Iloki ja Drava jõesuu vahel ja edasi põhja suunas Ungari piirini, kus lõik Drava jõesuust lõunas vastas piirile Horvaatia-Slavoonia kuningriigi ja Bács-Bodrogi komitaadi vahel, mis eksisteeris 1918. aastani ja esimese maailmasõja lõpuni.

1980. aastatel poliitiline olukord Jugoslaavias halvenes, kui rahvuslikke pingeid õhutasid 1986. aasta Serbia SANU Memorandum ja 1989. aasta riigipöörded Vojvodinas, Kosovos ja Montenegros. 1990. aasta jaanuaris killustus kommunistlik partei vabariigiti, kusjuures Horvaatia fraktsioon nõudis lõdvemat föderatsiooni. Samal aastal toimusid Horvaatias esimesed mitmeparteilised valimised, kus Franjo Tuđmani võit tõstis veelgi rahvuslikke pingeid. Horvaatia serblased lahkusid, kavatsusega Horvaatiast iseseisvus saavutada, Saborist ja kuulutasid autonoomiat aladel, millest sai varsti tunnustamata Serbia Krajina vabariik (RSK). Kui pinged kasvasid, kuulutas Horvaatia 1991. aasta juunis iseseisvust; kuid see jõustus 8. oktoobril 1991. Pinged kasvasid Horvaatia iseseisvussõjaks, kui Jugoslaavia Rahvaarmee ja mitmed serbia poolsõjaväelised üksused ründasid Horvaatiat. 1991. aasta lõpuks oli laial rindel peetud äge sõda vähendanud Horvaatia kontrolli umbes 2/3-ni selle territooriumist.

 

Slavoonias olid esimesteks relvastatud konfliktideks kokkupõrked Pakracis ja Borovo Selos Vukovari lähedal. Lääne-Slavoonia okupeeriti augustis 1991 pärast Jugoslaavia vägede edenemist Banja Lukast põhjas üle Sava jõe. Need suruti Horvaatia armee poolt osaliselt tagasi operatsioonides Otkos 10 ja Orkan 91, mis tekitasid rindejoone ümber Okučani ja Pakracist lõunas, mis jäi peaaegu muutumatuks rohkem kui kolmeks aastaks kuni operatsioonini Bljesak mais 1995. Relvastatud konflikt Ida-Slavoonias, mis saavutas haripunkti Vukovari lahinguga ja sellele järgnenud veresaunaga, hõlmas ka raskeid võitlusi ning Osijeki ja Vinkovci edukat kaitset. Rindejoon stabiliseerus ja relvarahu lepiti kokku 2. jaanuaril 1992, see jõustus järgmisel päeval. Pärast relvarahu lähetati okupeeritud aladele UNPROFOR, kuid serblaste aladelt Bosnias käivitatud hootised suurtüki- ja raketirünnakud jätkusid mitmes Slavoonia paigas, eriti Slavonski Brodis ja Županjas. Sõda lõppes 1995. aastal, kui Horvaatia saavutas augustis RSK üle otsustava võidu. Ülejäänud okupeeritud alad – Ida-Slavoonia – anti Horvaatiale tagasi Erduti lepingu kohaselt 1995. aasta novembris, protsess lõpetati jaanuaris 1998.

Poliitiline geograafia

  Pikemalt artiklis Horvaatia maakonnad

 

Horvaatia maakonnad taastati aastal 1992, kuid nende piirid muutusid mõneti, viimane muudatus leidis aset aastal 2006. Slavoonia koosneb viiest maakonnast – Brodi-Posavina, Osijeki-Baranja, Požega-Slavoonia, Virovitica-Podravina ja Vukovari-Srijemi – mis katavad laias laastus ajalooliselt Slavooniaga seostatud territooriumi. Viie maakonna territooriumi läänepiir asub alal, kus Slavoonia läänepiir üldiselt Osmanite vallutustest saati paiknes, ülejäänud piirid on Horvaatia rahvusvahelised piirid. See paneb Baranja Horvaatia-osa Slavoonia maakondadesse, moodustades Ida-Horvaatia makroregiooni. Nimesid Ida-Horvaatia ja Slavoonia kasutatakse üha rohkem sünonüümidena. Brodi-Posavina maakond sisaldab 2 linna – Slavonski Brod ja Nova Gradiška – ning 26 valda. Osijeki-Baranja maakond sisaldab 7 linna – Beli Manastir, Belišće, Donji Miholjac, Đakovo, Našice, Osijek ja Valpovo – ning 35 valda. Požega-Slavoonia maakond sisaldab 5 linna – Kutjevo, Lipik, Pakrac, Pleternica ja Požega – ning 5 valda. Virovitica-Podravina maakond sisaldab 3 linna – Orahovica, Slatina ja Virovitica – ning 13 valda. Vukovari-Srijemi maakond sisaldab 5 linna – Ilok, Otok, Vinkovci, Vukovar ja Županja – ning 26 valda. Viis maakonda kokku hõlmavad pindala 12 556 km², mis moodustab 22,2% Horvaatia territooriumist.

Füüsikaline geograafia

  Pikemalt artiklis Horvaatia geograafia

Slavoonia, kui geograafilise piirkonna piirid ei pruugi viie maakonna piiridega kokku langeda, välja arvatud lõunas ja idas, kus Sava ja Doonau jõed defineerivad selle. Horvaatia rahvusvahelised piirid on piirid, mis on ühised piirkonna mõlemale definitsioonile. Põhjas langevad piirid suuresti kokku, kuna Drava jõge peetakse Slavoonia kui geograafilise piirkonna põhjapiiriks, kuid see välistab Baranja geograafilise piirkonna definitsioonist, kuigi see territoorium on teistviisi Slavooniaga seostatud maakonna osa. Geograafilise piirkonna läänepiir ei ole kindlalt defineeritud ja seda on läbi ajaloo erinevalt defineeritud, olenevalt Horvaatia poliitilisest jaotusest. Ida-Horvaatia, kui geograafiline mõiste, kattub suuresti enamuse Slavoonia definitsioonidega. Seda defineeritakse kui Brodi-Posavina, Osijeki-Baranja, Požega-Slavoonia, Virovitica-Podravina ja Vukovari-Sremi maakondade territooriumi, sealhulgas Baranja.

Topograafia

  Pikemalt artiklis Pannoonia madalik

 

Slavoonia paikneb tervikuna Pannoonia madalikul, ühel kolmest suurest Horvaatia geomorfoloogilisest osast. Pannoonia madalik moodustus miotseeni hõrenemise ja maakoore struktuuri vajumisega, mis tekkis hilispaleosoikumi Hertsüünia kurrutusega. Paleosoikumi ja mesosoikumi struktuurid on näha Papukil ja teistel Slavoonia mägedel. Protsessid viisid ka kihtvulkaanilise aheliku moodustumiseni madalikul 17–12 miljonit aastat tagasi ja intensiivset vajumist on täheldatud kuni 5 miljonit aastat tagasi, samuti trappe umbes 7,5 miljonit aastat tagasi. Tolleaegne Karpaatide kerkimine takistas vee voolamist Musta merre ja madalikule moodustus Pannoonia meri. Setted valgusid madalikule kerkivatest Karpaadi ja Dinaari mägedest, kusjuures eriti paksud setted ladestusid pleistotseenis Ungari keskmäestiku kerkimisega. Lõpuks oli tasandikule ladestunud kuni 3000 m setteid ja Pannoonia meri tühjenes lõpuks läbi Raudvärava. Lõuna-Pannoonia madalikul on neogeenist kvaternaarini setete paksus tavaliselt õhem, keskmiselt 500–1500 m, välja arvatud subduktsiooni moodustatud madalike keskosas – umbes 4000 m Slavoonia-Sremi madalikul, 5500 m Sava madalikul ja ligi 7000 m Drava madalikul, kusjuures paksimad setted leiduvad Virovitica ja Slatina vahel.

Nende protsesside tulemuseks on laiad tasandikud Ida-Slavoonias, Baranjas ja Sremis, samuti jõeorgudes, eriti Sava, Drava ja Kupa. Tasandikud vahelduvad ülangu- ja alangustruktuuridega, mis usutavasti on katkestanud Pannoonia mere pinda saartena. Kõrgeimad selliste pinnavormide seas Slavoonias on 984 m Psunj ja 953 m Papuk – külgnedes Požega oruga läänes ja põhjas. Need kaks ja Krndija Papuki kõrval koosnevad peamiselt paleosoikumi kaljudest, mis on 350–300 miljonit aastat vanad. Požeška Gora ja Dilj, mis on Psunjist idas ja piiravad orgu lõunast, koosnevad palju hilisematest neogeeniajastu kaljudest, kuid Požeška Gora sisaldab ka ülemkriidi setteid ja tardkivimeid, mis moodustavad peamise, 30 km mäeaheliku ja kujutavad endast suurimat magmalist pinnavormi Horvaatias. Väiksem magmaline pinnamoodustis on samuti Papukil esindatud, Voćini lähistel. Need kaks mäge, samuti Moslavačka gora Pakracist läänes, on vulkaanilise kaare võimalikud jäänukid, mis seotud alpi kurrutusega – ühenduses Dinaari mäestikuga. Đakovo–Vukovari lössitasandik, ulatudes Diljist itta ja kujutades veelahet Vuka ja Bosuti jõe vahel, kerkib järk-järgult Fruška Goraks Ilokist lõunas.

 

Hüdrograafia ja kliima

 

Slavoonia suurimad jõed leiduvad selle piiridel – Doonau, Sava ja Drava. Doonau, mis voolab piki Slavoonia idapiiri ning läbi Vukovari ja Iloki linna, pikkus on 188 km ja selle peamised lisajõed on Drava (112 km) ja Vuka. Drava suubub Doonausse Aljmaši lähedal Osijekist idas, samas Vuka suue on Vukovaris. Sava, mis voolab piki Slavoonia lõunapiiri ning läbi Slavonski Brodi ja Županja linna, peamised lisajõed on 89 km Orljava, mis voolab läbi Požega, ja Bosut, mille 151 km teekond Slavoonias viib selle läbi Vinkovci. Slavoonias ei ole suuri järvi. Suurimad on Kopačevo, mille pindala on 1,5 ja 3,5 km² vahel, ja Boroviki veehoidla, mis katab 2,5 km². Kopačevo on ühendatud Doonauga Hulovski kanali kaudu, mis paikneb Kopački Riti märgalal, samas Borovik on aastal 1978 loodud tehisjärv Vuka ülemjooksul.

Kogu Slavoonia kuulub Doonau jõgikonda ja Musta mere valgalasse, kuid see on jagatud kaheks alamvesikonnaks. Üks neist suubub Savasse, mis ise on Doonau lisajõgi, ja teine Dravasse või otse Doonausse. Veelahe kahe alamvesikonna vahel jookseb piki Papuki ja Krndija mägesid, jälgides tegelikult Virovitica-Podravina maakonna lõunapiiri ja Požega-Slavoonia maakonna põhjapiiri, lõikab läbi Osijeki-Podravina maakonna Đakovost põhjas ja lõpuks poolitab Vukovari-Sremi maakonna, joostes Vukovari ja Vinkovci vahelt Fruška Gora mäeni Ilokist lõunas. Kogu Brodi-Posavina maakond paikneb Sava alamjõgikonnas.

Enamuses Horvaatiast, sealhulgas Slavoonias, on Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi mõõdukalt soe ja vihmane mandriline kliima. Aasta keskmine temperatuur on 10–12 °C, kõige soojema kuu, juuli keskmine jääb alla 22 °C. Temperatuuriäärmusi on rohkem mandrilisel alal – madalaim temperatuur –27,8 °C registreeriti 24. jaanuaril 1963 Slavonski Brodis ja kõrgeim temperatuur 40,5 °C fikseeriti 5. juulil 1950 Đakovos. Vähimad sademed on talletatud Slavoonia idaosas, vähem kui 700 mm aastas, kuid enamasti juhtub see vegetatsiooniperioodil. Slavoonia lääneosa saab 900–1000 mm sademeid. Talvised madalad temperatuurid ja sademete jaotus aastaringselt toovad tavaliselt kaasa lumikatte ja jäätavad jõed – mis nõuab veevoolu ja laevatatavuse säilitamiseks jäämurdjate ja äärmuslikel juhtudel lõhkeainete kasutamist. Slavoonias paistab päike keskmiselt rohkem kui 2000 tundi aastas. Valitsevad tuuled on kerged kuni mõõdukad, kirdest ja edelast.

Rahvastik

  Pikemalt artiklis Horvaatia rahvastik

 

2011. aasta rahvaloenduse järgi oli Slavoonia viie maakonna rahvaarv kokku 806 192, moodustades 18,8% Horvaatia rahvastikust. Suurim osa rahvastikust elab Osijeki-Baranja maakonnas, sellele järgneb Vukovari-Sremi maakond. Požega-Slavoonia maakond on vähima rahvaarvuga Slavoonia maakond. Üleüldine rahvastiku tihedus on 64,2 in/km². Rahvastiku tihedus jääb vahemikku 77,6–40,9 in/km², kusjuures suurim tihedus on Brodi-Posavina maakonnas ja väikseim Virovitica-Podravina maakonnas. Osijek on suurim linn Slavoonias, sellele järgnevad Slavonski Brod, Vinkovci ja Vukovar. Teiste Slavoonia linnade rahvaarv jääb alla 20 000. 2001. aasta rahvaloenduse järgi moodustavad horvaadid 85,6% Slavoonia rahvastikust ning kõige tähtsamad rahvusvähemused on serblased ja ungarlased, moodustades rahvastikust vastavalt 8,8% ja 1,4%. Suurim osa serbia vähemusest elab Vukovari-Sremi maakonnas (15,5%), suurim osa ungari vähemusest elab Osijeki-Baranja maakonnas. Rahvaloendusega loendati, et 85,4% rahvastikust on katoliiklased, 4,4% kuuluvad Serbia Õigeusu Kirikusse ja 0,7% on muslimid. 3,1% kuulutas end mitteusklikuks, agnostikuks või keeldus oma religiooni avaldamast. Kõige laiemalt kasutatav keel piirkonnas on horvaadi, mille kuulutas emakeeleks 93,6% rahvastikust. Sellele järgnevad serbia (2,6%) ja ungari keel (1,0%).

Slavoonia, nagu ka terve Horvaatia, demograafilist ajalugu iseloomustavad märkimisväärsed ränded alates horvaatide saabumisest 6. ja 9. sajandi vahel. Pärast Horvaatia ja Ungari personaaluniooni loomist aastal 1102 ja ühinemist Habsburgide monarhiaga aastal 1527 hakkas Horvaatia ungari- ja saksakeelne rahvastik järk-järgult kasvama. Madjariseerimise ja saksastamise protsessid erinesid intensiivsuselt, kuid kestsid kuni 20. sajandi alguseni. Osmanite vallutused algatasid osa Horvaatia rahvastiku läänesuunalise rände; Burgenlandi horvaadid on nende ümberasujate otsesed järeltulijad. Habsburgid kutsusid põgenevate horvaatide asemele Bosnia ja Serbia õigeusklikku rahvast, pakkudes neile sõjaväeteenistust Horvaatia Sõjaväestatud Piiritsoonis. Serblaste ränne sellesse piirkonda saavutas haripunkti Suure serblaste rände ajal 1690. ja 1737.–1739. aastal. Pärast Austria-Ungari kokkuvarisemist aastal 1918 Ungari rahvastik väljarände ja rahvusliku moonutuse tõttu vähenes. Muudatused olid eriti olulised aladel Drava jõest põhjas ja Baranya komitaadis, kus nad enne Esimest maailmasõda enamuses olid.

19. sajandi lõpust alates oli Horvaatiast üldiselt märkimisväärne majanduslik väljaränne välismaale. Pärast Esimest maailmasõda konfiskeeris Jugoslaavia režiim kuni 50% omandist ning julgustas serbia vabatahtlikke ja sõjaveterane Slavoonias maad asustama, ainult et Teise maailmasõja ajal aeti nad režiimi poolt välja ja asendati kuni 70 000 uusasukaga. Teise maailmasõja ajal ja vahetult pärast sõda oli veel üks oluline demograafiline muutus, kui saksakeelne rahvastik, Volksdeutsche, oli kas sunnitud või muul viisil kohustatud lahkuma – vähendades oma arvu Jugoslaavia sõjaeelsest saksa rahvastikust 500 000-lt, kes elasid Slavoonias ja tänapäeva Horvaatia ja Serbia teistes osades, 62 000-ni, mis avaldati 1953. aasta rahvaloenduses. 1940. ja 1950. aastaid Jugoslaavias tähistas asulate, kus ümberasustatud sakslased olid harjunud elama, asendamine rahvaga Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ja Montenegro mägistest osadest, ja ränne suurtesse linnadesse elavdas tööstuse arengut. 1960. ja 1970. aastatel lahkus uus laine majanduslikke väljarändajaid – kes liikusid suuresti Kanadasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Lääne-Euroopasse.

Viimased muutused Slavoonia maakondade etnilises koosseisus toimusid 1991. ja 2001. aasta rahvaloenduste vahel. 1991. aasta rahvaloendusega talletati heterogeenne rahvastik, mis koosnes peamiselt horvaatidest ja serblastest – vastavalt 72% ja 17% rahvastikust. Horvaatia iseseisvussõda ja sellele eelnenud Jugoslaavia etniline lõhenemine põhjustasid horvaadi rahvastiku väljarände, millele järgnes serblaste väljaränne. Põgenike tagasitulek pärast sõjategevuse lõppu ei ole lõppenud – enamus horvaadi põgenikke on tagasi tulnud, kuid vaid vähesed serblased. Lisaks kolisid etnilised horvaadid Slavooniasse Bosniast ja Hertsegoviinast ning Serbiast.

  Pikemalt artiklis Horvaatia majandus
  Pikemalt artiklis Horvaatia transport

 

Slavoonia majandus põhineb suuresti hulgi- ja jaekaubandusel ning töötleval tööstusel. Toiduainete tööstus on üks kõige tähtsamaid töötleva tööstuse harusid piirkonnas, mis toetab piirkonna põllumajandustootmist ning hõlmab lihatööstust, puu- ja köögiviljade konservitööstust, suhkrutööstust, kondiitritööstust ja piimatööstust. Lisaks on piirkonnas veinitööstus, mis on Horvaatia majandusele tähtis. Teised Slavooniale tähtsad töötleva tööstuse harud on puidutööstus, sealhulgas mööbli-, tselluloosi-, paberi- ja papitööstus; metallitööstus, tekstiilitööstus ja klaasitööstus. Transport ja tsiviilehitus on veel kaks tähtsat majandustegevust Slavoonias. Suurim Slavoonia tööstuskeskus on Osijek, sellele järgnevad teised maakonnakeskused – Slavonski Brod, Virovitica, Požega ja Vukovar, samuti mitu muud linna, eriti Vinkovci.

Slavoonia viie maakonna sisemajanduse koguprodukt (SKP) kokku (aastal 2008) küündis 6454 miljoni euroni või 8005 euroni inimese kohta – 27,5% Horvaatia keskmisest allpool. Viie maakonna SKP moodustab 13,6% Horvaatia SKP-st. Mitmed üleeuroopalised transpordikoridorid kulgevad läbi Slavoonia: koridor Vc kui A5 kiirtee, koridor X kui A3 kiirtee ja kaherajaline raudtee läbi Slavoonia läänest itta, ning koridor VII – Doonau veetee. Veetee on kättesaadav läbi Vukovari sadama, suurima Horvaatia jõesadama, mis paikneb Doonaul, ja läbi Osijeki sadama Drava jõel, 14,5 km jõgede ühinemiskohast.

Veel üks oluline Slavoonia majandusharu on põllumajandus, mis osaliselt annab toormaterjali ka töötlevale tööstusele. 1 077 403 hektarist kasutatavast põllumajandusmaast Horvaatias leidub 493 878 ha või rohkem kui 45% Slavoonias, kusjuures suurimad osad paiknevad Osijeki-Baranja ja Vukovari-Sremi maakondades. Suurimat ala kasutatakse teravilja ja õlitaimede tootmiseks, vastavalt 574 916 ja 89 348 ha. Slavoonia osa Horvaatia põllumajandusmaast on suurim teraviljade (53,5%), kaunviljade (46,8%), õlitaimede (88,8%), suhkrupeedi (90%), tubaka (97,9%), farmaatsia- või parfüümitööstuses kasutatavate taimede (80,9%), lillede, seemikute ja seemnete (80,3%) ning tekstiilitööstuses kasutatavate taimede (69%) tootmisel. Slavoonia annab Horvaatias panuse ka kariloomade (25,7%), sigade (42,7%) ja kodulindude (20%) osas. Slavoonias on 5138 ha viinamarjaistandusi, mis annab 18,6% Horvaatia viinamägede alast. Puuviljade ja pähklite toodang võtab enda alla samuti märkimisväärse ala. Õunapuuaiad katavad 1261 ha, moodustades 42,3% Horvaatia õunakasvandustest, ploome toodetakse aedades, mis hõlmavad 450 ha või 59,7% Horvaatia ploomikasvandustest ja pähklipuuaiad katavad 319 ha, mis on 72,4% Horvaatia pähklikasvandustest. Teised olulised püsikultuurid on kirsid, pirnid, virsikud ja kreeka pähklid.

Aastal 2010 omas Slavoonias peakorterit vaid kaks firmat, kes mahtusid Horvaatia firmade esisajasse – Agrokori omanduses olev põllumajandustootja Belje ning paberi- ja paperpakendi vabrik Belišće, peakorterid vastavalt Dardas ja Belišćes, mõlemad Osijeki-Baranja maakonnas. Belje on kasumilt 44. ja Belišće 99. Horvaatia firma. Teised olulised ärid maakonnas on ehitusfirma Osijek-Koteks (103.), detergentide ja ihuhooldustoodete vabrik Saponia (138.), jaekaubandusettevõte Biljemerkant (145.) ning tsemendivabrik Našicecement (165.), mis on osa ehitusmaterjalitööstuse ettevõttest Nexe Grupa. Suhkrurafineerimisfirma Viro (101.) peakorter asub Viroviticas, see on suurim firma Virovitica-Podravina maakonnas. Đuro Đaković Montaža d.d. on Slavonski Brodis metallitööstuse Đuro Đaković Holding osa (171.) ja see on suurim äri Brodi-Posavina maakonnas. Veel üks põllumajandustootja Kutjevo d.d., peakorteriga Kutjevos, on suurim firma Požega-Slavoonia maakonnas (194.). Suurim firma Vukovari-Sremi maakonnas on veel üks Agrokori omanduses olev põllumajandustootja, Vupik peakorteriga Vukovaris (161.).

  Pikemalt artiklis Horvaatia kultuur

 

Slavoonia kultuuripärand kujutab segu sotsiaalsetest mõjutustest läbi ajaloo, eriti 17. sajandi lõpust alates, ja pärimuskultuurist. Iseäraliku mõju tegi barokk-kunst ja -arhitektuur 18. sajandil, kui Slavoonia linnad hakkasid pärast Osmanite sõdade lõppu arenema ja piirkonnas taastati stabiilsus. Perioodil toimus suur aadli esiletõus, kes pälvisid keiserliku õukonna poolt Slavoonias mõisaid tasuks teenete eest sõdade ajal. Nende hulka kuulusid Savoia prints Eugene, Esterházy, Erba-Odescalchi, Philipp Karl von Eltz-Kempenich, Prandau-Normann, Pejačevićid ja Jankovićid. See omakorda julgustas tolleaegse Euroopa kultuuri juurdevoolu piirkonda. Järgnenud linnade ja ühiskonna arengut mõjutasid uusklassitsism, historitsism ja eriti juugend.

Piirkonna pärandis on arvukalt maamärke, eriti suuresti 18. ja 19. sajandil aadli poolt ehitatud härrastemaju. Nende hulka kuuluvad Prandau-Normanni ja Prandau-Mailathi härrastemajad vastavalt Valpovos ja Donji Miholjacis, härrastemajad Baranjas, Biljes, endises Esterházy mõisas Dardas, Tikvešis ja Kneževos. Pejačevićid ehitasid mitu residentsi, kõige esinduslikumad nende seas olid härrastemaja Viroviticas ja Pejačevići härrastemaja Našices. Kaugemal idas, Doonau ääres, on Odescalchi härrastemaja Ilokis ja Eltzi härrastemaja Vukovaris – viimane sai ulatuslikke purustusi Vukovari lahingu ajal aastal 1991, kuid taastati aastaks 2011. Piirkonna kaguosas on kõige esinduslikumad Kutjevo Jesuiti härrastemaja ja Cerniki härrastemaja, mis asuvad vastavalt Kutjevos ja Cernikis. Sel ajal ehitati ka Tvrđa ja Brodi kindlused Osijekis ja Slavonski Brodis. Vanemad, keskaegsed kindlused on säilinud vaid varemetena – suurim nende seas Ružica loss Orahovica lähistel. Veel üks maamärk 19. sajandist on Đakovo toomkirik – paavst Johannes XXIII pidas seda kõige ilusamaks kirikuks Veneetsia ja Istanbuli vahel.

 

Slavoonia on oluliselt kaasa aidanud Horvaatia kultuurile tervikuna, nii kunstnike tööde kaudu kui ka kunstide patroonide kaudu – tuntuim neist on Josip Juraj Strossmayer. Strossmayer aitas luua Jugoslaavia Teaduste ja Kunstide Akadeemiat, mis hiljem nimetati ümber Horvaatia Teaduste ja Kunstide Akadeemiaks, ja taasluua Zagrebi ülikooli. Arvukalt Slavoonia kunstnikke, eriti kirjanikke, on andnud olulise panuse Horvaatia kultuurile. Kõige olulisemad 19. sajandi Horvaatia kirjanikud on Josip Eugen Tomić, Josip Kozarac ja Miroslav Kraljević – esimese horvaadi romaani autor. Märkimisväärsed 20. sajandi poeedid ja kirjanikud Slavoonias olid Dobriša Cesarić, Dragutin Tadijanović, Ivana Brlić-Mažuranić ja Antun Gustav Matoš. Slavooniaga seotud maalikunstnikud, kes andsid suure panuse Horvaatia kunstile, olid Miroslav Kraljević ja Bela Čikoš Sesija.

Slavoonia on omaette Horvaatia piirkond etnoloogiliste tegurite poolest pärimusmuusikas. See on piirkond, kus pärimuskultuuri hoitakse läbi folkloorifestivalide. Tüüpilised pärimusmuusika instrumendid kuuluvad tamburitsa ja torupilli perre. Tamburitsa on kõige tüüpilisem Slavoonia pärimuskultuuriga seotud muusikainstrument. See arenes Osmanite toodud muusikainstrumentidest nende võimu ajal Slavoonias, muutudes pärimusmuusika lahutamatuks osaks, selle kasutamine ületas või isegi asendas torupilli ja gusle kasutamise. Slavooniast pärit selgepiiriline pärimuslaul bećarac on UNESCO poolt tunnistatud vaimseks kultuuripärandiks.

122 Horvaatia ülikooli ja muu kõrghariduse institutsiooni seas on Slavoonia koduks ühele ülikoolile – Josip Juraj Strossmayeri ülikoolile Osijekis – samuti kolmele polütehnikumile Požegas, Slavonski Brodis ja Vukovaris, samuti kolledžile Viroviticas – kõik loodud ja juhitud valitsuse poolt. Osijeki ülikool rajati aastal 1975, kuid esimene kõrghariduse institutsioon linnas oli aastal 1707 asutatud Studium Philosophicum Essekini ja see töötas aastani 1780. Veel üks ajalooline kõrghariduse institutsioon oli Academia Posegana, mis tegutses Požegas aastatel 1761–1776, kui laiendus gümnaasiumile, mis tegutseb linnas jätkuvalt, kuna see avati aastal 1699 esimese keskkoolina Slavoonias.

Köök ja veinid

  Pikemalt artiklis Horvaatia köök
  Pikemalt artiklis Horvaatia vein

Slavoonia köök peegeldab kultuurilisi mõjutusi piirkonnas läbi selle kulinaarsete mõjutuste mitmekesisuse. Kõige olulisemad nendest tulid Ungarist, Viinist, Kesk-Euroopast, samuti tõid Türgi ja Araabia köök rea vallutusi ja sellega kaasnenud sotsiaalseid mõjutusi. Rahvustoitude koostisosad on marineeritud köögiviljad, piimatooted ja suitsuliha. Kuulsaim traditsiooniline säilitatav lihatoode on kulen, üks käputäiest Horvaatia toodetest, mida Euroopa Liit kaitseb kui põlist toodet.

Slavoonia on üks Horvaatia veinitootmise alampiirkondi, osa selle mandrilisest viinamarjakasvatuspiirkonnast. Tuntuimad viinamarjakasvatusalad Slavoonias on Đakovo, Ilok ja Kutjevo, kus Graševina viinamarjad on valdavad, kuid teised sordid on laienemas. Viimastel aastakümnetel on kasvava veinitoodanguga Slavoonias kaasnenud parem kvaliteet ning kasvav tunnustus kodus ja võõrsil. Viinamarju kasvatati esmakordselt Iloki piirkonnas juba 3. sajandil. Vanim ikka veel veinitootmiseks kasutatav Slavoonia veinikelder paikneb Kutjevos – ehitati aastal 1232 tsistertslaste poolt.

• Horvaatia piirkonnad