Sigtuna Hävitamine

aastal. Arheoloogilised väljakaevamised pole linna (ulatuslikku) põletamist kinnitanud.

Sigtuna asutati 970. aastatel. Alates umbes 1070. aastast kuni Uppsala esiletoomiseni millalgi 1134. ja 1164. aasta vahel oli see piiskopi residents. 990. aastatest kuni umbes 1130. aastani oli Sigtuna Rootsi esimene raha vermimise koht. 11. sajandil oli Sigtuna Enn Tarveli hinnangul ainuke linn kogu Rootsis ja 12. sajandil üks viiest tänapäeva Rootsi ala asulast, mida võib linnaks pidada. Seejuures asus ta neist ainsana Sveamaal.

 

Pole teada ühtki Sigtuna 1187. aasta sündmustest rääkivat kaasaegset allikat. Kõik seda mainivad kroonikad kirjutati rohkem kui 100 aastat pärast toimunut, ehkki selleks kasutati ilmselt varasemaid ülestähendusi, mis aga pole säilinud. Esimene teade pärineb nn Uppsala-annaalidest, mille 14. sajandi alguses tehtud sissekanne märgib, et 1187. aasta augusti iidide eelpäeval ehk 12. kuupäeval tapsid paganad Almarestäki, Sigtuna kindlustatud eelposti juures peapiiskop Johannese ja põletasid maha Sigtuna. Sarnane teade, kus pole täpsustatud, kes need paganad olid, leidub veel mitmes 14.–15. sajandi ladinakeelses Rootsi annaalis.

1320. aasta paiku koostatud värsivormis Eriku-kroonika kohaselt põletasid Sigtuna karjalased, kes allusid poliitiliselt Novgorodile. 16. sajandi kroonikud (usu-uuendaja Olaus Petri, tema noorem vend ja Rootsi peapiiskop Laurentius Petri ning Rootsi viimane katoliiklik peapiiskop Johannes Magnus nimetavad ründajatena eestlasi. 17. sajandil kirjutas ajaloolane Johannes Messenius, et Sigtuna vallutasid kuralased, ehkki sama töö teises kohas mainib ta sellega seoses eestlasi.

Karjalased ja Novgorod

 

Eriku-kroonika teate põhjal on Sigtuna ründajateks karjalasi pidanud näiteks ajaloolased Kaarle Olavi Lindeqvist, Jalmari Jaakkola, Seppo Suvanto, Heikki Kirkinen, John Howard Lind, Adolf Schück, Igor Šaskolski. Eriku-kroonika tõepärasuse kasuks on esitatud argumendid, et tegu on vanima linna hävitajaid nimepidi kutsuva allikaga, see loodi vaid poolteist sajandit pärast toimunut ja pärimuse järgi otsustades rüütlikeskkonnas. Teisalt on Eriku-kroonika usaldusväärsus kahtluse alla seatud. Tolleaegse Rootsi idasuunalise ekspansiooni ja Karjala vallutamise kava kontekstis võis kroonika eesmärk olla näidata, et karjalased ja venelased kujutasid Rootsile suurt ohtu juba 12. sajandil. Enn Tarvel ja Ain Mäesalu toovad välja, et ükski teine kroonika ei maini ei karjalaste ega venelaste Rootsini ulatuvaid retki ja raske on uskuda, et Novgorodi kroonikud, kes kajastasid mitmeid teisi karjalaste sõjakäike, jätaksid üles tähendamata nii olulise sündmuse kui vaenlase tähtsaima linna vallutamine.

Igor Šaskolski peab karjalaste versiooni kasuks rääkivaks argumendiks ka Martin Aschaneuse 1612. aasta "Sigtuna kirjelduses" esitatud väidet, et Sigtuna hävitanud venelased viisid ilusad linnaväravad Moskvasse või Novgorodi. Šaskolski arvates käib jutt Novgorodi Sofia katedraali läänekülje pronkstahvlitega kaetud ustest. Samas on Rootsi historiograafias omaks võetud Oscar Almgreni seisukoht, et Sigtuna väravate lugu on 16.–17. sajandist pärinev legend. Sofia katedraali väravatel leiduvate nii piiblitegelaste kui ajalooliste isikute figuuride ja nende kohal olevate ladinakeelsete pealkirjade abil on Saksa ja Poola ajaloolased järeldanud, et uksed lasi aastail 1152–1154 valmistada Magdeburgi peapiiskop Wichmann kingituseks Poola Plocki piiskopile Alexandrile. Puuduvad andmed, et need oleks kunagi Sigtunas olnud, samuti selle kohta, kuidas nad Venemaale jõudsid. Uste Sofia katedraali ukseavasse sobitamisel on pronksplaate juurde valatud ja ladinakeelsete pealkirjade alla vene nn ustaavkirjas tekstid lisatud, mille alusel on need täiendused ja uste katedraali lääneküljele paigutamine dateeritud umbes 1330. aastatesse. Šaskolski on uste Poolast saamisele vastu vaielnud põhjendusega, et Novgorod pole kunagi Poolaga sõdinud ja puuduvad ka andmed omavahelistest kaubandussidemetest.

Üht 1188. aastast pärinevat kroonikakohta tõlgendatakse tavaliselt kui teadet Novgorodi kaupmeeste kusagil (kas Rootsis Nyköpingis või Soomes Turus) vangistamise kohta. Enn Tarvel aga pole sellises tõlgenduses kindel ja arvab, et kui see ka nii oli, ei tähenda see veel, et vangistamine oli seotud Sigtuna sündmustega.

Eestlased

 

Eestlaste versiooni, mida on toetanud näiteks Enn Tarvel ja Hain Rebas (viimane näeb ründajatena täpsemalt saarlasi), kasuks on toodud argument, et mitmed teisedki kirjalikud allikad (Henriku Liivimaa kroonika, Saxo Grammaticus) kinnitavad, et eestlased, erinevalt karjalastest, olid tol perioodil Läänemere piirkonnas sõjaliselt aktiivsed (rüüsteretked tolleaegse Taani riigi, tänapäeva Rootsi rannikule aastatel 1170, 1203, 1225). Enn Tarveli arvates toetab eestlaste Sigtuna hävitajateks pidamist tegelikult ka Eriku-kroonika. Seal on pärast Sigtuna sündmusi lugu sellest, kuidas paganad tapsid Mälari rannal jarl Joni, kelle lese kogutud vägi omakorda tappis kallaletungijad "ühel mäel, mille nimi on eesta skär (eestlaste skäär)". See näitab Tarveli meelest, et eestlastel oli mereühendus Mälari piirkonnaga.

Võimalike rünnaku põhjustena pakub Ain Mäesalu välja tavalise röövretke, kättemaksuaktsiooni skandinaavlaste poolt Eesti alale tehtud rünnakute eest või Sigtuna võimukandjate oletusliku otsuse eest eestlastega sõlmitud lepingud üles öelda. 12. sajandi viimasest veerandist on teada mitu skandinaavlaste sõjaretke Läänemere idakaldale (1184 skånelaste ja sjaellandlaste retk eestlaste vastu, 1185–1186 Norra kuninga poja Erik Sigurdseni retk Läänemaale, taanlaste sõjakäik 1196 või 1197). Jüri Peets on arvanud, et Sigtunas võidi järgida 12. sajandi jooksul mitmel korral paavsti poolt tehtud üleskutset piirata suhtlust paganatega ja keelata nendega kaubavahetus. Eestlased võisid seda omalt poolt näha kättemaksu väärt lepingumurdmisena.

 

Eesti ajaloolased on sageli arvanud, et Rootsis tekkis vajadus hävitatud Sigtuna asemel uue linnalise keskuse järele, milleks kujunes Stockholm. Suhteliselt põhjalikud arheoloogilised kaevamised Sigtunas pole aga tuvastanud 12. sajandi viimases veerandis mingeid suurema tulekahju jälgi. Sellest on järeldatud, et linna ei hävitatud nii põhjalikult ja lõplikult kui varem arvati. Tavaline linnaelu kestis 13. sajandi algul edasi. 1215.–1216. aastal kavandas paavst peapiiskopi residentsi üleviimist Uppsalast Sigtunasse. 1220. aastal alustati 1237. aastal asutatud esimese Rootsi dominiiklaste kloostri rajamist. 13. sajandi teisel poolel ehitati Püha Laurentiuse kirik. Samas kultuurkiht on alates 13. sajandist märksa õhem ja linna õitsenguperiood sai läbi. Mälari piirkonna tähtsaimaks keskasulaks ja kuninga peamiseks residentsiks sai Stockholm. Enn Tarveli ja Ain Mäesalu hinnangul oli merele lähemal paiknev Stockholm soodsamas positsioonis ennekõike maatõusu tõttu, mille mõjul oli Läänemerel liikuvatel kaubakogedel Sigtunani palju keerulisem jõuda.

 

Sigtuna mahapõletamisest eestlaste poolt rääkis 1868. aastal oma esimeses isamaakõnes Carl Robert Jakobson, kelle vahendusel sai Sigtuna lugu tolleaegsete eestlaste seas laiemalt tuntuks. Jakobson lõi selle abil pilti eestlaste kuldajast ja tõstis oma kaasaegsete eestlaste eneseväärikust.

Karl August Hermann avaldas 1886. aastal jutustuse "Auulane ja Ülo", kus rootslased hoidsid röövitud Auulast Sigtunas vangis, kust vanem Ülo oma pruudi päästis. Selle süžee põhjal lõi Evald Aav 1928. aastal esietendunud ooperi "Vikerlased", mis osutus väga menukaks. 1936 avaldati August Mälgu seiklusromaan "Läänemere isandad", mis räägib, kuidas saarlased linna hävitasid. Samal aastal ilmus ka Karl August Hindrey novell "Sigtuna häving". 1968. aastal üllitati Karl Ristikivi novell "Sigtuna väravad".

2010. aastal esietendus Salme rannapargis Saaremaal August Mälgu romaani ainetel Salme Vallateatris lavastaja Väino Uibo loodud suurlavastus "Läänemere isandad".

• Hain Rebas. „SIGTUNA MAHAPÕLETAMINE" 1187. AASTAL – VEEL KORD, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 15, jaanuar 2015