Sarah Vaughan

märts 1924 – 3. aprill 1990) oli tunnustatud Ameerika džässlaulja.

50-aastase muusikukarjääri jooksul nomineeriti ta 9 korral parima džässlaulja Grammy auhinnale ning ta võitis nendest kaks, sh 1989. aastal elutööpreemia.

Vaughan kasvas üles musikaalses perekonnas ning lapseeas õppis ta klaveri- ja orelimängu. Mõni aeg hiljem kirikukooris lauldes tuli välja ka tema lauluoskus ning Vaughan hakkas kooris lauldes soleerima.

Oma suure läbimurde saavutas Vaughan 1942. aastal, olles ise vaid kaheksateistkümneaastane: ta võitis esikoha Apollo teatri amatööride õhtul. Kuulsa džässipala „Body And Soul“ hingestatud esitus garanteeris talle koha Earl Hinesi orkestris. Teinud paar aastat edukalt orkestriga koostööd, liitus Vaughan Billy Eckstine’i ansambliga, kus mängisid ka Charlie Parker ja Dizzie Gillespie.

Sarah Vaughan on tuntud oma laia hääleulatuse, säravate improviseeritud meloodialiinide ning unikaalse hääle kõla poolest. Vaughani peetakse tänini suurte tuntud nimede nagu Ella Fitzgerald ja Billie Holiday kõrval üheks kõigi aegade parimaks džässlauljaks. Temale endale aga stiililine sildistamine ei meeldinud ning ta mõtles endast laiemalt – ta on laulja ja muusik.

Oma unikaalse hääletooni ja fraseerimise tõttu oli tal palju austajaid ning algul ka kritiseerijaid. Samas oldi enamasti ühel nõul asjaolus, et ta oli oma esitustes üks originaalsemaid. Vaughan valdas lisaks laulmisele ka klaverimängu ning ta põhjendas oma omanäolisi improvisatsiooniliine nende sagedase harjutamisega klaveril või orelil. Samas pidas ta arusaadavalt enda suurteks eeskujudeks hoopis virtuoosseid instrumentaliste nagu Dizzie Gillespie ja Charlie Parker.

Kui Sarah Vaughan 66-aastaselt kopsuvähki suri, tõi Stephen Holden New York Timesi artiklis välja, et laulja on mõjutanud lugematul hulgal teisi artiste. Nende hulka kuuluvad näiteks ka Anita Baker, Sade ja Ricky-Lee Jones. Sarnaselt paljude teiste kirjutistega toob ka Holden välja, et Vaughani häält on imetletud just tämbri ning talle omase mahlase vibraato tõttu.