Samurai

See artikkel räägib sõdalasest; Jean-Pierre Melville'i filmi kohta vaata artiklit Samurai (film 1967)

Samuraid olid kõrgeim neljast ühiskondlikust klassist ajaloolises Jaapanis. Nad tõusid võimule Heiani perioodi lõpus ning 1192. aastal moodustatud Kamakura šogunaat märkis Jaapani ajaloos samuraide perioodi algust, mis kestis kuni Meiji restauratsioonini 1868. aastal.

Samuraid moodustasid oma isanda daimjo ihukaitse, samuti teenijaskonna. Kõige auväärsem ülesanne, mille samurai võis saada, oli isanda mõõga valvur, aga oli teistsuguseidki, nagu vihmavarju valvur või "vee andja hommikul pärast und".

Samuraid kui ühiskonnakiht hakkas tekkima 8. sajandil. Esialgu oli Jaapan haaratud kodusõdadest, lisaks tegutsesid metsades ja mägedes röövlijõugud ja merel mereröövlid, talupoegade ülestõusud olid sagedased. Jaapani keisri väed olid vahel nõrgad ja neile ei saanud alati loota, kõik daimjod ei tahtnudki neile loota. Selle asemel moodustasid nad samuraidest omaenese erasõjaväe.

Samuraide elu juhtis aukoodeks bushidō. See õpetas vastuvaidlematut allumist isandale ja surmapõlgust. Šogunaadiaegne seadus lubas samurail karistamatult tappa lihtinimese, kes ennast samurai suhtes lugupidamatult ülal peab.

Samuraid olid väga mõjukad seni, kuni Jaapanis möllasid kodusõjad. 18. sajandi keskel, kui Jaapanis oli rahu kinnistunud, ei vajatud enam nii suuri armeesid ja samuraide arv vähenes. Mõned samuraid muutusid roniniteks, kes olid oma au kaotanud ja kelle vasallisõltuvus oma isandast oli katkenud. Roninid muutusid sageli linnakodanikeks, tegelesid käsitöö ja kaubandusega. Mõned samuraid muutusid ninjadeks ehk palgamõrvariteks.

Samuraide seisund muutus veelgi halvemaks tööstusrevolutsiooni käigus, mis jõudis Jaapanisse hiljem kui Euroopasse. See lõi suuresti segamini võimu ja rikkuse vahekorrad: mõnedki daimjod sattusid võlgadesse ja vaesusid, samuraid samuti, seevastu madalat päritolu töösturid muutusid nendest rikkamaks.

Samuraid kui ühiskonnakiht kadus 1872. ja 1873. aasta agraarreformi käigus, kui paljud samuraid said selle maa pärisomanikeks, mida nad varem olid rentinud. Endiste samuraide hulgast tuli palju riigiametnikke, nende seast pärines Jaapani armee ja sõjalaevastiku ohvitserkonna põhiosa. Samuraide aukoodeks ja sõjakultus sai Jaapani militarismi ideoloogia põhiosaks ja püsis sellisena kuni Jaapani kaotuseni Teises maailmasõjas.

 

Heiani periood

8. sajandi lõpus alustas keiser Kanmu oma maa-alade laiendamist Honshū saare põhjaosas, tehes sõjaretki seal elavate Emishide (蝦夷) vastu. Ta nimetas end šoguniks ning oma militaarvõimekuses toetus ta peamiselt piirkondlikult tekkinud sõdalasklannidele. Hiljem saatis keiser oma armee laiali ning sellest ajast hakkas tema võim järk-järgult vähenema, samas klannide võim suurenes. Tähtsamate klannide liikmed kerkisid üha enam esile poliitikas ja kohtusüsteemis, põllumeestele kehtestati järjest suuremaid makse ja paljud neist jäid seeläbi oma maast ilma. Läbi poliitiliste abielude ja omavaheliste kaitselepingute suutsid võimsamate klannide liikmed Heiani perioodi lõpuks traditsioonilisest aristokraatiast kõrgemale tõusta. Ka põllumeeste endi seast tekkis taolisi klanne, sest kerkis vajadus oma maad maksukogujate eest kaitsta. Heiani perioodi lõpus toimunud Genpei sõda (1180–1185) andis tõuke samuraikultuuri tekkele.

Kamakura ja Muromachi periood

Genpei sõja tulemusena nimetas sõja võitnud klanni liider Minamoto no Yoritomo end šoguniks (Kamakura šogunaat) ja kehtestas ametlikult samuraide üleoleku ülejäänud aristokraatia suhtes. Keisri esinduslik positsioon jäi küll alles, kuid tegelik võim koondus üha enam šoguni kätte ning esimest korda moodustasid samuraid valitsuses tugeva ülekaalu. Kujunes välja ka üldine samuraide ülistamine ja austamine sarnaselt Euroopas samal ajal levinud rüütlikultuuriga. Samuraide populaarsus kasvas veelgi seoses mongolite katsega 1274. aastal Jaapan vallutada. Ligi 40 000 sõdalasest koosnevale armeele suutis Jaapan vastu panna 10 000 samuraid, kuid jaapanlasi soosis ka ilmastik – tugevad äikesetormid mõjusid merelt ründavatele mongolitele hävituslikult. Jaapanlased pidasid torme märgiks, et jumalad aitavad neid ning ka khaan hakkas kartma, et Jaapanit kaitsevad ebaloomulikud jõud. Sissetung peatati ning jaapanlased asusid Hakata lahele edasiste rünnakute eest kaitset ehitama. Pärast mongolite katseid olukorda diplomaatiliselt lahendada (Jaapanisse saadetud diplomaadid hukati kohe), ründasid nad 1281. aastal uuesti 140 000 mehelise armeega. Jaapani 40 000 samuraid ja mongolite laevastikust üle käinud taifuun sundisid mongolid taas taganema. Jaapanlasi kaitsnud tormid nimetati Kami-no-kazeks ehk jumalate tuuleks. Samal ajal jätkusid riigisisesed võimuvõitlused ning alates 1336. aastast sai juhtivaks Ashikaga (Muromachi) šogunaat, mille eesotsas oli šogun Ashikaga Takauji.

Sengoku periood

15. ja 16. sajandit iseloomustab Jaapani tähtsamate klannide pidev omavaheline sõdimine, mistõttu nimetatakse seda ka kodusõdade perioodiks. Iga klann püüdles ideaalis kogu Jaapani valitsemise ning senise klannideks killustunud riigi ühendamise ja tugevdamise poole. Samuraide positsioon ühiskonnas muutus järjest kirjumaks, sest ka teistesse klassidesse sündinud sõdalased said endale lahingutes nime teha ja seeläbi samuraiks saada. Tekkis lõhestumine kõrgema ja madalama positsiooniga samuraide vahel, kuigi eesmärk daimjo maad kaitsta oli kõigil tegelikult ühine. Pideva sõjapidamise tulemusena arenesid kiirelt sõjataktikad ja lahinguvarustus. 16. sajandi keskel jõudsid Jaapanisse tulirelvad ning Sengoku perioodi lõpus valmistati neid juba sadu tuhandeid.

 

Oda Nobunaga oli Sengoku perioodi üks tuntumaid daimjosid, keda nimetatakse Jaapani esimeseks Suureks Ühendajaks. Tema sõjalise edu tagasid innovatsioonid sõjataktikas ja rohke tulirelvade kasutus. 16. sajandi lõpus kukutas ta võimult Ashikaga klanni, kuid Nobunaga enda kindral Akechi Mitsuhide pöördus tema vastu ja Nobunaga suri 1582. aastal. Mitsuhidele maksis reetmise eest kätte Toyotomi Hideyoshi, kes oli samuti olnud Nobunaga kindral ja keda peeti ka tema õigusjärglaseks. 1586. aastal peaministriks saanud Hideyoshi keelas mittesamuraidel relvade kandmise, lõpetades sellega samurai positsiooni mitmekesistumise. Nobunaga ja Hideyoshi suutsid peaaegu terve tollase Jaapani ühe keskvõimu alla saada. Kasutades ära kodusõdadest kogunenud sõjalisi oskuseid proovis Hideyoshi aastatel 1592 ja 1597 vallutada Koread. Esialgu oli sõjaretk edukas, sest maismaal olid samuraid võimekamad kui Korea sõdalased, kuid Korea tugevam merevägi lõikas ära varustuse Jaapanist, mistõttu jäi vallutusretk seisma. Lõplikult löödi Jaapani armee tagasi 1598. aastal, kui tapeti Toyotomi Hideyoshi. Pärast tema surma moodustus Jaapanis kaks vastandlikku leeri: need, kes arvasid, et võimu peaks pärima Hideyoshi imikust poeg Hideyori, ja teised, kes ei toetanud Toyotomi klanni, eesotsas Tokugawa Ieyasuga. Korea sõdade ajal olid Tokugawa klann ja tema liitlased sellest oskuslikult kõrvale jäänud ja kodusõjaks valmistunud. Toyotomi ja Tokugawa klanni toetajate vahel algasid tihedad kokkupõrked, mis kulmineerusid 1600. aastal Sekigahara lahinguga, mille võitjaks osutus Tokugawa Ieyasu. Jaapani ühendamist võrreldakse riisikoogiga: Oda Nobunaga valmistas selle, Toyotomi Hideyoshi andis talle kuju ning lõpuks sai vaid Tokugawa Ieyasu seda maitsta.

Edo ja Meiji periood

1603. aastast hakkas Jaapanit valitsema Tokugawa šogunaat. Kuna Jaapani ühendamine oli suuremal määral lõpule viidud, algas ligi 250 aasta pikkune rahuperiood, mille tulemusena samuraide militaarne funktsioon järk-järgult taandus. Tänu oma heale haridustasemele said samuraidest õukondlased, erinevad ametnikud, poliitikud, kuid tekkis ka õpetlasi, filosoofe ja kunstiinimesi. Pärast Edo perioodi lõppu 1868. aastal koondus riigivõim taas keisri kätte ning allesjäänud samuraid sattusid riikliku kohtumõistmise alla. Meiji valitsusele ei sobinud, et siiani oli kogu sõjaline ja ka hariduslik võim samuraide käes olnud ning neid hakati teistesse ühiskonnaklassidesse integreerima. Keelati avalikus kohas katana kandmine ning kaotati karistused, mis said osaks lihtrahvale, kui nad olid samuraid solvanud. 1877. aastal toimus Shiroyama lahing, kus suures arvulises vähemuses olnud samuraid astusid viimast korda üles keisri armee vastu, kuid nende väed purustati.

Olles sajandeid Jaapani arvukaim aristokraatlik klass, on samuraid riigi kultuuri tugevalt mõjutanud. Nendega seostatakse Jaapanile iseloomulikku teetseremooniat, tindimaale, Jaapani kiviaedasid ja luulet. Rikkamad samuraid olid olulisteks kunstipatroonideks. Kombed võeti suurel määral üle Hiinalt, kust need zen-munkade abil Jaapanisse jõudsid. Bushidō õpetas neile au, lojaalsust, kohusetunnet ja oskust teenida. Need voorused said eeskujuks lihtrahvale ning on siiani Jaapani ühiskonda juurdunud. Samuraide lahingrüü ja silmatorkav kiiver olid inspiratsiooniks lihtrahva riidemoele.

Haridus

Samuraide väljaõpe hõlmas haruldaselt ulatuslikku kombinatsiooni füüsilistest ja vaimsetest oskustest. Nende kirjaoskus kanjis oli väga kõrgel tasemel ja sama hästi kui nad oskasid käsitseda mõõka või vibu, pidid nad valdama luulet, kunsti ja floristikat. Mõnedel samuraidel oli ka isiklik raamatukogu, kus nad hoidsid oma kirjutisi sõjataktikast ja -tehnikast ning muid olulisi dokumente, mida kodusõdade käigus vaja võis minna. Samuti omasid kõrgemal positsioonil olevad samuraid perekondlikke raamatukogusid, kus hoiti märkmeid perekonna ajaloost, klassikute teoseid ja budistlikke pühakirju.

Religioon

Usundid avaldasid samuraikultuurile tugevat mõju. Eelkõige juhenduti budismi ja zen-budismi filosoofiatest. Mediteerimine oli pidevalt vägivallast ümbritsetud samuraile oluline tehnika enda maha rahustamiseks. Budistlikest arusaamadest innustunult loobusid paljud samuraid vaenlase ebavajalikust piinamisest või asjatust tapmisest, mõned otsustasid isegi täielikult vägivallast loobuda ning hakkasid munkadeks. Konfutsianismil oli oluline roll rõhutamaks isanda-alama suhet ja lojaalsuse olulisust, mida samurai pidi oma daimjo vastu üles näitama. Kuigi samurai pidi kõigi suhtes vooruslikult käituma, oli isanda käsk tema ainueesmärk ning kui see läks vastuollu mõne teisega, pidi alati juhinduma isanda tahtest. Isanda nimel suremine oli kõige austusväärsem viis elust lahkuda. Isandale omakorda oli auks, kui tema alamad vooruslikult elasid ning kui keegi neist midagi valesti tegi, pidi isand teda karistama, muidu oleks see tema enda reputatsioonile halvasti mõjunud.

Bushidō

Bushidō (武士道 'sõdalase tava') oli moraalne koodeks, mis kujundas samurai suhtumist, käitumist ja elustiili. Selle analoogiks on Euroopa rüütlikontseptsioon – rüütlikultuuri väärtused formuleerusid ristiusu põhjal, bushidō '​d kujundas zen, shintō ja konfutsianism. Kuigi üldjoontes olid põhimõtted sarnased, oli selliseid koodekseid sajandite jooksul mitmeid ning nimetus bushidō ei viita seega konkreetsele teosele, vaid hõlmab kõiki samuraikultuuri filosoofiaid ja põhimõtteid. Selle eesmärgiks oli tasakaalustada samuraide vägivaldset elu tarkuse, kannatlikkuse ja rahulikkusega. Eri allikate kohaselt oli bushidō '​s enamasti 7 või 8 voorust: ausus, austus, julgus, au, kaastunne, siirus, lojaalsus ja enesevalitsus. Kõik samuraid käitusid nende väärtuste kohaselt, kuid erinevad tõlgendused varieerusid suuresti klannist klanni ning muutusid ka ajastute jooksul. Samuraid, kes läksid bushidō '​ga vastuollu või kaotasid muul moel oma au, olid sunnitud sooritama seppuku (切腹) ehk enesetapu kõhu lahtilõikamise teel.

Abielu

Samuraide abielud olid nende eest korraldatud samal või kõrgemal sotsiaalsel positsioonil oleva vahendaja poolt. Tähtsamate samuraide jaoks oli see hädavajalik, sest suurema osa elust veetsid nad treenides või lahinguväljal ja ei saanud naise otsimisele aega kulutada. Madalamal positsioonil olevate samuraide jaoks oli korraldatud abielu formaalsus, neile oli lubatud ka abielu lihtrahvast pärit naistega. Kaasavara tuli naiselt ning seda kasutati abielupaari uue kodu sisustamiseks. Vabaabielu oli lubatud, kuid konkubiinide tausta kontrolliti hoolega. Tegelikult oli see protsess enamasti analoogne abieluga ning lihtrahvas pidas illegaalset abielu samuraiga paremaks kui legaalset abielu mittearistokraadiga. Kui lihtrahva naine sai samurai konkubiiniks, tõstis see tema pere sotsiaalset staatust ning võimaldas tema lastele samurai positsiooniga võrdväärset seisukorda.

Relvastus

 

Kõige enam seostatakse samuraisid katanaga (かたな), milles bushidō kohaselt elab nende hing. Katana on kergelt kaardus 60–80 cm pikkune Jaapani kahekäemõõk, mida hakati laialdasemalt kasutama 14. sajandil. Katana eelkäijaks oli tachi (太刀), veidi pikem, kõveram ja teistsuguse mõõgatupega relv, mida hiljem eelistasid kasutada ratsaväelased. Katanaga võitlesid eelkõige jalaväelased. Lisaks katanale kandis jalaväelane ka varumõõka, mida nimetatakse Wakizashiks (脇差). Wakizashi on katanast lühem (30–60 cm) ja seda läks vaja katana kaotamise korral või lähivõitluses, kus katana osutus ebamugavalt pikaks. Tantō (短刀 oli Wakizashist veelgi lühem (15–30 cm) Jaapani versioon pistodast. Heiani perioodil kasutati teda peamiselt relvana vaenlase pussitamiseks, hiljem teenis ta noa või kaunistuse eesmärki. Naginata (なぎなた, 薙刀) on Jaapani stiilis oda, mida jalaväelased kasutasid ratsaväe vastu ning mis oli iseloomulik naissoost sõdalastele onna-mushadele (女武者). Vaenlase vägede kaugelt ründamiseks kasutati Jaapanile iseäralikku pikkvibu Yumit (弓), yumi nooled kandsid nime ya (矢). 16. sajandil jõudsid Portugalist Hiina kaudu Jaapanisse arquebusid ehk Euroopas 15. sajandil kasutusele võetud pikad püssid ning nähes nende efektiivsust külmrelvadega võrreldes, hakati neid kohe masstootma. Esialgu ei kadunud muu relvastus siiski täielikult, sest võrreldes tänapäevaste tulirelvadega olid arquebusid väga ebatäpsed.

Rüü

 

Raudrüüdest on enamlevinud kaks versiooni: ō-yoroi (大鎧) ning dō-maru (胴丸). Mõlemad muutusid tavaliseks Genpei sõja ajal ning neid kohandati pidevalt muutuvate lahingutaktikatega. Ō-yoroi oli raskem ja kallim, sest rüü seelikuosa raudplaadid olid tihedamalt paigutatud, riiet kasutati vähem. Esialgu said ō-yoroid endale lubada vaid rikkamad samuraid ning dō-marut kandsid vaesemad. Aja jooksul muutus funktsioon olulisemaks kui välimus ning kergem ja mobiilsem dō-maru sai jalaväelaste hulgas populaarsemaks. Neil tuli tihti palju joosta ning raske rüü väsitas nad ära juba enne vaenlaseni jõudmist. Nõudlus kergema rüü järele seega kasvas sarnaselt üha suureneva nõudlusega sõdalaste järele ning kadus rahaline lõhestumine raudrüü põhjal. Kuna ō-yoroi oli siiski tänu tugevamale materjalile turvalisem, kasutasid seda ratsaväelased ja vibulaskjad, kes ei pidanud ise palju liikuma. Raudrüü värv, disain ja ääriste materjal näitas samurai kuuluvust kindlasse klanni.

Kuuluvust iseloomustas ka kabuto (兜, 冑) ehk kiiver, mida samuraid kasutasid. Kabutole on omane iseloomulik kübarjas kuju, mis kaitses sõdalase kaela kui rüü poolt vähekaitstud ala ülevalt langevate vaenlase vibunoolte eest. Kabuto esiküljel on suur ornamentiline element või hari, mis lisas samurai välimusele esteetilisust, kuid pidi oma suuruses ka vaenlasele hirmutavalt mõjuma. Paljud tähtsamate klannide liidrid kasutasid seda elementi, et end juba kaugelt äratuntavaks teha, näiteks kuulsa samurai Date Masamune poolkuukujulist harja on siiani seostatud talle ainuomase väljanägemisega.

• Jaapani ajalugu
• Katana
• Teetseremoonia
• Zen-budism
• Shintō
• Sekigahara lahing

1. Weapons of the Japanese Samurai
2. Samurai – Japanese Warriors
3. Japan's 12 Most Famous Samurai
4. Samurai – World History Encyclopedia
5. The History of the Bushido Code: Principles of Samurai Culture
6. Oda Nobunaga
7. Mongol invasions of Japan
8. Samurai