Saksa Mark: Endine Saksamaa rahaühik

Saksa mark võeti riigimarga asemel kasutusele kolmes Lääne-Saksamaa (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa) okupatsioonitsoonis 21. juunil 1948. Pärast majandus-, valuuta- ja sotsiaalliidu rakendumist Saksamaa Liitvabariigi ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vahel 1. juulil 1990 sai Saksa mark seaduslikuks maksevahendiks Ida-Saksamaal, vahetades välja Saksa DV marga.

Euro võeti käibele 1. jaanuaril 1999 virtuaalselt ja 1. jaanuaril 2002 reaalselt kursiga 1 euro (€) = 1,95583 DEM.

1965. aastal oli Saksa mark maailmas neljas reservvaluuta (osatähtsus 0,17%) USA dollari, Suurbritannia naelsterlingi ja Prantsuse frangi järel. 1970. aastatel hakkas marga osatähtsus aga kiiresti kasvama ja euro kasutuselevõtu ajaks oli mark teine reservvaluuta (13,8%).

Saksa marga paberraha toodeti kolmes seerias. Esimene seeria tuli käibele 1948. aastal ja pangatähed meenutasid USA dollarit. 1948. aastal võeti käibele paberrahad väärtustega 5 ja 10 penni ning 1/2, 1, 2, 5, 10, 20, 50 ja 100 marka. 1949. aastal vahetati välja 5- ja 10-pennised ning 1/2-margased paberrahad 5-,10- ja 50-penniste müntidega. 1950 vahetati välja ka 1- ja 2-margased kupüürid samaväärtuseliste müntidega. Viimastena kadusid seeria rahatähtedena käibelt 5- ja 10-margased 31. juulil 1966.

Teine seeria tuli käibele 1960–1965 ja pangatähtedel olid kujutatud saksa kunstnike maalid, peamiselt inimestest, lisandusid 500- ja 1000-margased rahatähed. Seeria muutus kehtetuks 30. juunil 1995.

Paralleelselt teise seeriaga trükiti aastatel 1963–1974 ka reservseeria, mis tuli käiku lasta juhul, kui idablokk peaks püüdma Lääne-Saksamaa majandust halvata massiliselt teise seeria rahatähti võltsides. Seeria koosnes 10-, 20-, 50- ja 100-margastest rahatähtedest, kokku trükiti 670 miljonit rahatähte koguväärtusega 25 miljardit marka, millest 15 miljardit hoiti Cochemis Rheinland-Pfalzis Deutsche Bundesbanki maa-aluses punkris, ülejäänud 10 miljardit oli Frankfurdis Bundesbanki varakambris. Lääne-Berliini jaoks trükiti eraldi reservseeria (115 miljonit rahatähte, 4 miljardit marka), millele lisandus ka 5-margane.

Kolmas seeria tuli käibele 1991–2000 ja pangatähtedel oli kujutatud kuulsaid sakslasi, lisandus 200-margane. 1970. aastatel said ringluses ülekaalu 5-margased mündid; sama väärtusega kupüürid säilisid, kuid olid eriti harva saadaval.

Kolmanda seeria rahatähed käibisid kaheksa kupüürina:

• 5 marka (kollakasroheline, 122×62 mm, esimest korda välja antud 27. oktoobril 1992, väga harva). Esiküljel oli Bettina von Arnimi (kirjanik, 1785–1859) portree, selle kõrval hooned Wiepersdorfi mõisast ja Berliinist, tagaküljel Brandenburgi värav Berliinis.
• 10 marka (lilla, 130×65 mm, esimest korda välja antud 16. aprillil 1991). Esiküljel oli Carl Friedrich Gaußi (matemaatik, 1777–1855) portree, selle kõrval hooned Göttingenist, tagaküljel sekstant, mida Gauß kasutas.
• 20 marka (sinikasroheleine, 138×68 mm, esimest korda välja antud 30. märtsil 1992). Esiküljel oli Annette von Droste-Hülshoffi (luuletaja, 1797–1848) portree, selle kõrval ajaloolised hooned Merseburgis, tagaküljel kirjutussulg ja pöök.
• 50 marka (helepruun, 146×71 mm, esimest korda välja antud 2. veebruaril 1998, hologrammiga). Esiküljel oli Balthasar Neumanni (barokkarhitekt, 1687–1753) portree, selle kõrval ajaloolised hooned Würzburgis, tagaküljel vaade Würzburgi residentsi trepikojale ja Neresheimi benediktiinide kloostrikiriku pikilõige.
• 100 marka (sinine, 154×74 mm, esimest korda välja antud 1. augustil 1997, hologrammiga). See on kasutatuim nominaal: 53% kõigist kupüüridest. Esiküljel oli Clara Schumanni (pianist ja helilooja, 1819–1896) portree, selle kõrval ajaloolised hooned Leipzigis, tagaküljel kontsertklaver ja Hochi konservatoorium Maini-äärses Frankfurdis, kus ta palju aastaid õpetas.
• 200 marka (oranž, 162×77 mm, esimest korda välja antud 1. augustil 1997, hologrammiga, harva). Esiküljel oli Paul Ehrlichi (seroloog, 1854–1915) portree, selle kõrval Maini-äärse Frankfurdi hooned, tagaküljel mikroskoop, mida ta kasutas.
• 500 marka (roosa, 170×80 mm, esimest korda välja antud 27. oktoobril 1992). Esiküljel oli Maria Sibylla Meriani (kunstnik, vaselõikaja ja looduseuurija, 1647–1717) portree, selle kõrval hooned Nürnbergis, tagaküljel võilill.
• 1000 marka (tumepruun, 178×83 mm, esimest korda välja antud 27. oktoobril 1992). Esiküljel oli Wilhelm Grimmi (1786–1859) ja Jacob Grimmi (1785–1863) (etnograafid) portree, selle kõrval hooned Kasselis, tagaküljel "Saksa sõnaraamat" ja kuninglik raamatukogu Berliinis, kus Grimmid pikka aega töötasid.

Üks mark jagunes 100 penniks (Pfennig).

• 1 penn: läbimõõt 16,5 mm, randi paksus 1,38 mm, kaal 2 g, teras vasekattega, sile rant, esiküljel "1 pfennig", münditähis ja kaks viljapead, tagaküljel "Bank Deutscher Länder" (1948–1949); "Bundesrepublik Deutschland" (1950–1996), tammeistik ja aastaarv.
• 2 penni (kaks varianti):
  1. variant: läbimõõt 19,25 mm, randi paksus 1,52 mm, kaal 3,25 g, vask, sile rant, esiküljel "2 pfennig", münditähis ja kaks viljapead, tagaküljel "Bundesrepublik Deutschland" (1950–1967/1969), tammeistik ja aastaarv.
  2. variant: läbimõõt 19,25 mm, randi paksus 1,52 mm, kaal 2,9 g, teras vasekattega, sile rant, esiküljel "2 pfennig", münditähis ja kaks viljapead, tagaküljel "Bundesrepublik Deutschland" (1968–1996), tammeistik ja aastaarv.
• 5 penni: läbimõõt 18,5 mm, randi paksus 1,7 mm, kaal 3 g, teras messingkattega, sile rant, esiküljel "5 pfennig", münditähis ja kaks viljapead, tagaküljel "Bank Deutscher Länder" (1949); "Bundesrepublik Deutschland" (1950–1996), tammeistik ja aastaarv.
• 10 penni: läbimõõt 21,5 mm, randi paksus 1,7 mm, kaal 4 g, teras messingkattega, sile rant, esiküljel "10 pfennig", münditähis ja kaks viljapead, tagaküljel "Bank Deutscher Länder" (1949); "Bundesrepublik Deutschland" (1950–1996), tammeistik ja aastaarv.
• 50 penni: läbimõõt 20 mm, randi paksus 1,58 mm, kaal 3,5 g, vase (75%) ja nikli (25%) sulam, rant rihveldatud kuni 1971, hiljem sile rant, esiküljel "Bundesrepublik Deutschland 50 Pfennig" ja münditähis, tagaküljel "Bank Deutscher Länder" (1949; harva ka 1950); "Bundesrepublik Deutschland" (1950–1996), tagaküljel puuistutajanna koos tammeistikuga ja aastaarv.
• 1 mark: läbimõõt 23,5 mm, randi paksus 1,75 mm, kaal 5,5 g, vase (75%) ja nikli (25%) sulam, ruunid randil, esiküljel "1 Deutsche Mark" ja aastaarv, tagaküljel "Bundesrepublik Deutschland" (1950–1996), münditähis ja liidukull.
• 2 marka (6 motiivi): läbimõõt 26,75 mm, randi paksus 1,79 mm, kaal 7 g, nikkel, kaetud vase-nikli seguga, randikiri "Einigkeit und Recht und Freiheit" (Saksamaa hümni 1. värss), tagaküljel liidukull, "Bundesrepublik Deutschland, 2 Deutsche Mark", münditähis ja aastaarv (1970–1996).
  1. motiiv (alates 1970) – Konrad Adenauer (liidukantsler)
  2. motiiv (alates 1973) – Theodor Heuss (liidupresident)
  3. motiiv (alates 1979) – Kurt Schumacher
  4. motiiv (alates 1988) – Ludwig Erhard (liidukantsler)
  5. motiiv (alates 1990) – Franz Josef Strauß (Baieri peaminister)
  6. motiiv (alates 1994) – Willy Brandt (liidukantsler)
• 5 marka: läbimõõt 29 mm, randi paksus 2,07 mm, kaal 10 g, nikkel, kaetud vase-nikli seguga, randikiri "Einigkeit und Recht und Freiheit", esiküljel "Bundesrepublik Deutschland, 5 Deutsche Mark", tagaküljel aastaarv (1975–1996), münditähis ja liidukull. 5-margaseid münte esines ka meenemüntidena.
• 10 marka (ainult meenemüntidena ja harva).

Münditähised

Saksamaa kasutab viit münditehast (rahapaja):
A – Berliin (kuni 1990 Saksa Demokraatliku Vabariigi mündid), D – München, F – Stuttgart, G – Karlsruhe, J – Hamburg.

• Mark
• Rentmark
• Riigimark
• Saksa kroon