Süüria Kodusõda

aastal alanud relvakonflikt Süüria valitsusvägede, neid toetavate välisriikide ning mitmesuguste opositsioonirühmituste võitlejate ja neid toetavate välisriikide vahel.

Kodusõja vallandasid araabia kevade ajal 2011. aastal toimunud rahumeelsed protestimeeleavaldused, mis eskaleeriti relvakonfliktiks, mille käiku on hakanud üha enam mõjutama välismaised huvirühmad. Lisaks rahale ja relvadele on Süüriasse saabunud üha enam välismaa vabatahtlikke võitlejaid ja palgasõdureid. Opositsiooni esialgsel eesmärgil riiki demokratiseerida ei ole enam kuigi suurt tähtsust, vaid esiplaanil on eri organisatsioonide religioossed ja etnilised motiivid.

2015. aastal jagunes kodusõda üha enam mitmeks eri konfliktiks. Iraani ja Ḩizb Allāhi otsene sekkumine ning Venemaa sõjaline sekkumine Süüria kodusõtta valitsuse poolel ja Islamiriigi-vastane rahvusvaheline allianss muutsid Bashshār al-Asadi režiimi vastase kodusõja geostrateegiliste mõõtmetega konfliktiks. Konflikti laiendasid veelgi Türgi õhurünnakud Kurdistani Töölispartei sihtmärkidele Iraagis ja kurdide Rahvakaitseüksuste sihtmärkidele Süürias.

ÜRO andmetel tapeti Süüria kodusõjas märtsist 2011 märtsini 2015 vähemalt 220 000 inimest. Vähemalt neli miljonit inimest on Süüriast põgenenud ja riigisiseseid põgenikke on umbes 7,6 miljonit. Veebruaris 2014 nimetas ÜRO Süüria põgenikekriisi kõige suuremaks pärast Rwanda genotsiidi 1990. aastatel.

  Pikemalt artiklis Süüria ajalugu
  Pikemalt artiklis Süüria poliitika

Poliitiline olukord

Süürias on 1963. aastast üheparteisüsteemi raames valitsenud Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei (Baath). Reaalsed opositsiooniparteid pole olnud lubatud. Kuigi sama partei oli võimul ka Şaddām Ḩusayni aegses Iraagis, rivaalitsesid Iraagi ja Süüria haru juhtpositsiooni pärast araabia maades ning sepitsesid teineteise vastu vandenõusid.

Sotsiaal-majanduslik olukord

1960.–1980. aastatel oli Süüria üks suurema sündimusega riike Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas. Sündimus kulmineerus 1970. aastatel. Koos samal ajal pidevalt väheneva suremusega viis see rahvastiku kasvuni 4,5 miljonilt 13,8 miljoni elanikuni ajavahemikus 1960–1994. Hiljem on kasv aeglustunud. 2010. aastal elas Süürias umbes 22,5 miljonit inimest.

Süüria riik tagas 1970. ja 1980. aastatel Nõukogude Liidu majandusabi, araabia maade toetuse, Iraagi nafta transiidi ning väikese oma naftatoodangu toel suure majanduskasvu ja piisava arvu töökohtade loomise. Kui välisabi lõppes ja nafta hind 1980. aastatel langes, tekkis majanduses stagnatsioon, nii et iive oli majanduskasvust tunduvalt suurem. Kriisi süvendasid suured sõjalised kulutused. Tagajärjeks oli suur töötus ja suur inflatsioon. Nendega võideldes vähendati ajavahemikus 1985–1995 sõjalisi kulutusi poole võrra. Aastal 1987 lõpetati lisatoetuste maksmine eriti lasterikastele perekondadele. Majanduskasvu pärssisid suur välisvõlg Nõukogude Liidule (hiljem selle järglasriigile Venemaale) ja lääne tööstusriikidele ning nafta hinna uus langus 1990. aastate keskel. Hädavajalik oli erastamise ja erasektori edendamise abil majandust liberaliseerida, et tööhõivet võimalikult palju suurendada ning sellega vähendada riigi sotsiaalkulutusi. Nende reformide vajalikkus oli riigi juhtkonnale ammu selge ja partei seadis juba 1985 eesmärgiks tugevama erasektori, aga kohmakas, ületsentraliseeritud haldussüsteem, milles töötas peaaegu kolmandik palgasaajatest, ei suutnud reforme ellu viia.

Pärast president Ḩāfiz̧ al-Asadi surma aastal 2000 püüdis tema poeg ja ametijärglane Bashshār al-Asad neid majandusreforme osaliselt ellu viia, kuid ei lubanud üheparteisüsteemi ega haldussüsteemi demokraatlikku reformimist. Majanduse olukord märgatavalt ei paranenud. Erasektori nõudluse kasv, mille tekitasid eelkõige Iraagi põgenikud ja investeeringud Pärsia lahe piirkonnast aastatel 2004–2007, tingis lühiajalise 4% majanduskasvu. Töötus oli ametlikel andmetel 10%, sõltumatutel hinnangutel oli see palju suurem, ulatudes enne kodusõja puhkemist alla 30-aastaste seas 50 protsendini.

Kriisi süvendasid 2007 alanud ikaldused. Rahvastiku kiire kasvu tõttu suurenes nõudlus vee järele. Rajati palju illegaalseid kaeve; koos liiga suurte ja veemahukate põllumajandusprojektidega viis see mulla ja veevarude väljakurnamiseni. Aastatel 2006–2010 lisandus põud (vt Süüria põuad). Põua tõenäosuse märgatavat suurenemist peetakse globaalse soojenemise tagajärjeks. Süüria valitsus ei abistanud põua tõttu kannatanud inimesi piisavalt. Tagajärjeks olid töötuse suurenemine, toitlusraskused ja 1,5 miljoni inimese lahkumine riigist. Euroopa rändekriisi ühe vallandajana mainitakse ka 2015. aasta kuumalaineid Euroopas ja Lähis-Idas.

Rahvastikurühmad ja fraktsioonid

Süüria ühiskonna heterogeensus kätkeb endas konfliktiohtu ja see on ka fraktsioonideks jagunemise üks põhjusi Süüria kodusõjas.

Süüria rahvastik koosneb Süüria araablastest, kurdidest, süürlastest, Süüria türkmeenidest ja palestiinlastest. Üle 70% rahvastikust on sunniidid. Usuliste vähemuste seas on alaviidid, süüria kristlased, druusid ja šiiidid.

Süüria riik oma sotsialistliku ideoloogiaga pidas end sekulaarseks ning keelas usurühmituste avaliku poliitilise mõju. Usulised ülestõusud, nagu Moslemi Vennaskonna ülestõus (Moslemi Vennaskonna ülestõus Süürias), mis püüdis vägivaldselt sunniitlust riigiusundiks teha, suruti juba 1980. aastatel väga karmilt maha, näiteks Ḩamāhi veresaunas oli kümneid tuhandeid ohvreid.

Et režiim takistas radikaalsete sunniitide poliitilist mõju, olid usuvähemused soodsamas olukorras. Hirmu tõttu sunniidi fanaatikute ees on paljud kristlased kodusõja ajal toetanud valitsust .

20. detsembril 2012 avaldatud aruandes nentis ÜRO Inimõiguste Nõukogu ülesandel tegutsev sõltumatu rahvusvaheline Süüria uurimiskomisjon, et konflikt on omandanud üha enam etnilis-usulise iseloomu. Valitsusväed on rünnanud sunniitidest tsiviilisikuid, ülestõusnud aga alaviite ning teisi valitsusele ustavaks peetavaid vähemusi, nagu katoliiklasi, armeenia kristlasi ja druuse. Kristlased, kurdid ja türkmeenid on konflikti kaasa tõmmatud ning on mõnel juhul olnud sunnitud haarama relvad enesekaitseks või poole võtmiseks.

Alaviidid

Nii nagu Iraagis täitis Şaddām Ḩusayn võimupositsioonid oma Tikrīti klienteeli esindajatega, on Süürias Al-Qardāḩah' klienteel. Al-Qardāḩah on Põhja-Süüria küla, kus elavad peamiselt alaviidid ning kus sündis Süüria praeguse presidendi Bashshār al-Asadi isa Ḩāfiz̧ al-Asad. Seni on valitsus oma stabiilsuse taganud eriti Al-Qardāḩah' klienteeli abiga. Alaviidid on ajalooliselt olnud sageli taga kiusatud usuvähemus. Nad kuuluvad šiiitide hulka ning on sunniitide silmis hereetikud. Süüria elanikkonnast moodustavad alaviidid umbes 12%. Alaviidid, kes ülestõusudes osalevad, on oma kogukonnas isoleeritud.

Kristlased

  Pikemalt artiklis Süüria kristlased

Kristlusel on Süürias pikk ajalugu, mis ulatub tagasi Pauluse pöördumiseni. Umbes 60% kristlastest kuulub Antiookia Süüria Õigeusu Kirikusse. Novembris 2011 tänas Antiookia patriarh Ignatius Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli külaskäigu ajal Damaskusesse patriarhi ja kõiki Venemaa kodanikke kaastunde ja toetuse eest.

Märtsis 2012 tehtud avalduses kahetses süüria õigeusu kirik Vaba Süüria Armee Al-Fārūqi Brigaadide "kristlastevastaseid etnilisi puhastusi" Homsis. Relvastatud islamistid olevat olnud juba 90% kristlasi Homsist ära ajanud. Al-Fārūqi Brigaadid andsid aprillis 2012 Spiegelile intervjuu, milles nad lükkasid need süüdistused otsustavalt tagasi. Nende kõneisik Abdel-Razaq Tlas, kunagise Süüria kaitseministri Muşţafā Țalāsi vennapoeg, heitis Spiegelis avaldatud teadetele ette, et need heidavad revolutsioonile halba varju. Süüria kristlased hoiatasid seoses lahingutega Al-Ḩasakah' provintsis suure kristlastest põgenike laine eest juhul, kui provints peaks araablastest mässajate kätte langema. Süürlastest kristlased rajasid seepeale ka esimesed oma maakaitseväed, nagu Sutoro ja Süürlaste Sõjanõukogu, mis on seotud Süürlaste Ühtsusparteiga ja mis võitlevad rindel koos kurdide Rahvakaitseüksustega.

Šiiidid

Enamik Süüria šiiidi vähemusest peab ülestõusnuid terroristideks, mitte vabadusvõitlejateks. Aladel, mida Süüria armee ei kontrolli, kardavad šiiidid oma elu pärast. Sellepärast nad pigem sallivad ülestõusnute ja valitsusvastaste julma kohtlemist valitsusvägede poolt, mistõttu neid peetakse al-Asadi toetajateks.

Kurdid

  Pikemalt artiklis Süüria kurdid

Kurdid on Süüria suurim mittearaabia rahvastikurühm (umbes 1,7 miljonit, ligi 10% rahvastikust). Enamik neist elab Süüria kirdeosas peaaegu 1000 km pikkuse Süüria-Türgi piiri ääres ning Süüria-Iraagi piiri ääres Al-Ḩasakah' provintsis ja Ḩalabi provintsis. Aastal 1965 kuulutas Süüria valitsus välja araabia vööndi loomise Süüria-Türgi piiri äärde ning 1973 viidi see ellu, asustades sinna beduiine. Peale selle võeti 1962. aasta Al-Ḩasakah' provintsi rahvaloenduse käigus 20 protsendilt Süüria kurdidelt Süüria kodakondsus, sest nad olevat illegaalselt Türgist Süüriasse sisse rännanud.

Märtsis 2011 teatas Süüria töö- ja sotsiaalministeerium, et kurdidel, kellel pole Süüria kodakondsust, pole nüüdsest õigust tööle. Aprilli teisel nädalavahetusel 2011 teatati, et need Süürias viibivad kurdid, kellel pole ühegi riigi kodakondsust, saavad Süüria kodakondsuse. See käib aga ainult registreeritud kodakondsuseta isikute kohta.

Tähtsamad kurdi organisatsioonid on 15 parteist koosnev Kurdi Rahvusnõukogu ja Demokraatliku Ühtsuse Partei (Partiya Yekitîya Demokrat, PYD). Alates juulist 2012 teevad need koostööd Kurdi Ülemkomitee raames. Demokraatliku Ühtsuse Parteil ja teistel kurdi parteidel on relvaüksused, mis tegutsevad kurdide asualadel.

Kolm kurdi enamusega ala ühinesid 2014. alguses de facto sõltumatuks Rojava osariigiks ja kuulutasid välja autonoomia.

 

Valitsusvastastel protestimeeleavaldustel osalesid algfaasis mitmesugused Süüria grupeeringud. Kodusõja kestel omandas üha suurema tähtsuse välismaa toetus ja mõju ning välismaalaste osalus.

Süüria kirdeosas koondusid meeleavaldused alguses kurdide asualadele.

Teine protestiliikumise keskus oli Dar‘ā linn hõimude mõju all olevas vaeses põllumajanduspiirkonnas, mille majandus oli aastatepikkuse põua järel laastatud. Nagu 2001. aasta Damaskuse kevade ajalgi, nõuti korrumpeerunud majanduspoliitika lõppu ja president Bashshār al-Asadi Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei valitsuse kukutamist. Seal osalesid meeleavaldustel eriti sunniitidest araablased. Sealse opositsiooni tähtis kogunemiskoht oli Dar‘ā ‘Umarī mošee. Türgi Lähis-Ida eksperdi Oytun Orhani (strateegiliste Lähis-Ida uuringute keskus Orsam) arvates annab just see meeleavaldustele Süürias, eriti Dar‘ās, selgelt islamlikuma mündi. Ta mainib ka, et meeleavaldajate üks sagedamini skandeeritud hüüdlausetest oli: "Me tahame moslemeid, kes Jumalasse usuvad." Homsi ja Bāniyāsi meeleavaldustes süüdistas Süüria siseministeerium radikaalseid salafiste.

 

Valitsus

Kriisiaegsed reformid

Vastusena ülestõusule on al-Asad alates aprillist 2011 välja kuulutanud ulatuslikud reformid ja mõned neist on ka ellu viidud. Korduvalt on välja kuulutatud amnestia opositsionääridele, näiteks mais ja juunis 2011 ning jaanuaris 2012. Novembrist 2011 jaanuarini 2012 vabastati amnestiate põhjal umbes 4000 inimest. Amnesteeritute seas oli ka hilisem mässuliste juht Zahrān ‘Allūsh. Maiks 2012 kõrvaldati Süüria põhiseadusest Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei juhtiv roll, kuid presidendile anti volitusi juurde. 2012. aasta Rahvanõukogu valimistel kandideerisid 9 partei esindajad.

 

President Bashshār al-Asadi hoiak

11. mail 2012 Rossija 24-s näidatud intervjuus president Bashshār al-Asadiga rääkis viimane reformide jätkamisest. Kõik kriisi ajal vastu võetud seadusesätted tulevat valitsuse egiidi all käivitatava rahvusliku dialoogi raames poliitiliste jõudude vahel läbi arutada. Olevat võimalik ka arutelu Süüria põhiseaduse üle. Dialoogi osalistena nimetas ta parteisid ja poliitilisi liidreid. Kriitikale, mille järgi reformid toimuvad liiga aeglaselt, vastas ta, et Süüria uus põhiseadus võeti vastu kõigest nelja kuuga. Ootus, et nii lühikese ajaga kõik seadused läbi arutatakse, ei olevat realistlik. Tavaliselt võtvat niisugune samm aega kuus kuud kuni aasta. Konflikti rahustamist varasemate reformidega peab ta välistatuks, sest terroristid ei olevat huvitatud reformidest, vaid terrorismist.

Et paljud välismaa ajakirjanikud saadeti peagi pärast ülestõusu algust maalt välja,, siis toetuvad uudised ülestõusu kohta peamiselt kohapealsetele aktivistidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Süüria valitsus rääkis juba kohe pärast protestimeeleavalduste algust, et neid õhutavad islamistlikud äärmuslased, välismaised vandenõulased ja terroristid.

Bashshār al-Asad on pärast kodusõja puhkemist korduvalt, viimast korda juuli lõpus 2013, teatanud, et ta on valmis rahuläbirääkimisteks, vastaspool on aga ettepaneku iga kord tagasi lükanud. Opositsionäärid on korduvalt nõudnud, et enne läbirääkimiste algust teataks al-Asad oma tagasiastumisest, või öelnud, et nad on nõus läbi rääkima alles siis, kui nad on saavutanud sõjalise ülekaalu.Augusti alguses 2013 taganes al-Asad lõpuks oma ettepanekust ning ütles telepöördumises, et opositsioon on väheusaldusväärne ning läbirääkimiste asemel tuleb ülestõus relvajõuga maha suruda.

Ḩizb Allāh

Islamistlik organisatsioon Ḩizb Allāh alustas avalikku relvastatud võitlust valitsuse poolel hiljem. See valdavalt šiiitlik organisatsioon, mis baseerub Liibanonis, oli varem korduvalt võidelnud Iisraeli vägedega. Seda toetab eeskätt Iraan. Logistiliselt sõltub ta Süüria valitsuse abist. Selle juht Ḩasan Naşrallāh teatas 25. mail 2013, et tema organisatsioon võitleb hoolimata ohvritest lõpuni Süüria valitsuse poolel. Ta tõotas oma organisatsiooni tuhandetele võitlejatele võitu "radikaal-sunniitlik-islamistlike mässajate" üle. Need äärmuslased pöörduvat USA ja Iisraeli toetusel ka Liibanoni vastu, kui neid ei peatata. USA mõistab Ḩizb Allāhi sekkumise otsustavalt hukka.

Venemaa

  Pikemalt artiklis Venemaa sõjaline sekkumine Süüria kodusõtta

Venemaa saadab sõjas peamiselt tiibrakette ning heidab vaakumpomme ja kassettpomme mässuliste kontrolli all olevate aladele. Organisatsiooni Violations Documenting Center in Syria andmetel hukkus ainuüksi oktoobri algusest kuni novembri keskpaigani 2015 nende rünnakute tagajärjel 526 tsiviilisikut, sealhulgas 137 last ja 71 naist.

Venemaad seob Süüria valitsusega aastakümnete pikkune koostöö, mis sai alguse Nõukogude Liidu ajal. Vastutasuks sõjalise ja majandusliku abi eest lubas Süüria Nõukogude Liidul kasutada Ţarțūsi mereväebaasi. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja muutusi teistes riikides on Ţarțūs jäänud Venemaa ainsaks tugipunktiks Vahemere ääres. Et vältida intsidente Venemaa sõjaväelaste ja tsiviilisikutega kodusõjas, viis Venemaa juuni lõpus 2013 oma alles jäänud personali Ţarțūsist ära.

Venemaa valitsusele teevad muret ka Venemaa lõunaosast pärit islamistlike võitlejad Süürias. Kodusõjas osalevad äärmuslased mainisid Venemaad rünnaku võimaliku sihtmärgina, pidades silmas eriti Sotši olümpiamänge 2014.

Koos Hiina esindajatega hääletas Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogus kaks korda resolutsioonide vastu, mis nägid ette sanktsioonid Süüria valitsuse vastu opositsiooni kohtlemise eest ning vaatlejate saatmise Süüriasse. Venemaa pidas resolutsioonide nõudmisi, näiteks nõudmist valitsusväed linnadest ja küladest välja viia, Süüria siseasjadesse sekkumiseks ning rõhutas välismaise sõjalise sekkumise ohtu.

USA salateenistuste esitatud tõendeid, mille tõttu USA valitsus oli 13. juunil 2013 sunnitud kommenteerima Süüria valitsuse paljusid piiratud keemiarelva kasutamisi, nimetas Venemaa Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov 14. juunil sama fabritseerituteks kui valed Şaddām Ḩusayni massihävitusrelvade kohta. 9. juulil teatas Venemaa omakorda, et tõenäoliselt on mässulised kasutanud keemiarelva (sariini).

Mais 2013 teatas Venemaa president Vladimir Putin, et Venemaa taotleb rahuläbirääkimisi eesmärgiga vägivallale lõpp teha ning säilitada territoriaalselt terviklik suveräänne Süüria riik. Süüria rahukonverentsi ei toimunud, kuigi Süüria valitsus avaldas Venemaa algatusel oma valmisolekut selleks.. Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov ei süüdistanud rahuläbirääkimiste ("Genf-2") blokeerimises mitte 19 mässuliste organisatsiooni, mis keeldusid selles osalemast, vaid nende (finantsiliselt sõltuvate) rühmituste välismaiseid rahastajaid.

Alates hilissuvest 2015 on Latakia lähedal Venemaa ekspeditsioonikorpus. Venemaa allikate järgi oli algul tegu nõuandjatega. 30. septembril 2015 sai president Putin aga Föderatsiooninõukogult loa sõjaliselt sekkuda. Venemaa oli sinna juba paigutanud hävituslennukeid Suhhoi Su-30, pommitajaid Suhhoi Su-24 ja Suhhoi Su-34 ning ründelennukeid Suhhoi Su-25, samuti luuredroone. USA, Saudi Araabia, Katar, Saksamaa, Prantsusmaa, Türgi ja Suurbritannia väljendasid pärast esimesi rünnakuid oktoobri alguses 2015 sügavat muret selle üle, et Venemaa õhurünnakutel Süürias oli tsiviilohvreid, Islamiriigi sihtmärke need aga ei tabanud. Saudi Araabia ähvardas, et mingil juhul ei aktsepteerita Venemaa sekkumist eesmärgiga al-Asadit võimul hoida.

2016. aasta 5. veebruaril edastas Reuters uudise, mille kohaselt olid kümned tuhanded linnaelanikud sunnitud elu päästmiseks linnast põgenema.

Iraan

Iraani üksused on Süüria valitsusvägede ja Ḩizb Allāhi järel suuruselt kolmas sõjaline jõud valitsuse poolel (Venemaa ei ole maaväge kaasanud). Võitlevad põhilised revolutsioonilised brigadid ning Iraagi päritolu šiiitidest palgasõdurid, samuti Afganistani päritolu palgasõdurid, kes on peamiselt hesaarid.

Iraani juhtkond, kes on Süüria valitsuse kauaaegne liitlane, reageeris Süüria sündmustele alguses ning vastustas mis tahes sekkumist Süüria siseasjadesse. Iraani riigi mõju all olevas pärsiakeelses meedias kajastati küll põhjalikult ja heatahtlikult ülestõuse Tuneesias, Egiptuses, Liibüas ja Bahreinis, kuid mitte Süüria ülestõusu,. Hiljem hakati edastama Süüria valitsuselt üle võetud seisukohti, eriti väiteid, et konflikti õhutavad USA ja Iisrael. Septembris 2012 kinnitas Iraan esimest korda ametlikult, et Süürias toetavad valitsusvägesid Islamirevolutsiooni Valvurite Armee inimesed. Tegu ei olevat aga Iraani sõjaväelise kohaloluga ja aktiivse sekkumisega; viimane olevat jäetud juhuks, kui Süüriat rünnatakse välismaalt. Aprillis 2013 on teatatud, et Iraanis õpetatakse Süüria valitsuse teenistuses olevaid poolsõjaväelisi üksusi.

Poliitiline opositsioon

  Pikemalt artiklis Süüria poliitika

 

Süüria poliitilisse opositsiooni kuuluvad mitmesugused valimistel osalevad parteid ja liidud. Mõned olid olemas juba enne ülestõusu, teised tekkisid protestimeeleavalduste ajal ning asutati seejärel ametlikult. 2012. aasta valimiste eel asutati aprillini 2012 üheksa parteid. Nende juhid olid vähe tuntud. Süüria parlamendis on esindatud opositsiooniliit Rahvarinne Muutuse ja Vabaduse Eest. Selles on palju neid, kes on olnud aastaid opositsioonis ja sageli ka vangis istunud. Rahvarinne peab end "valitsuse ja tänava vaheliseks sillaks", mistõttu paljud peavad seda valitsusele lähedal seisvaks. Vägivaldseid meeleavaldusi Rahvarinne ei poolda.

Süüria Rahvusnõukogu on oktoobris 2011 İstanbulis asutatud katusorganisatsioon Süüria opositsiooni ühendamiseks. Asutamisdeklaratsioonis vastustas see veel välismaist sekkumist Süüria kodusõtta. Hiljem aga nõudis see lennukeelutsooni ja novembris 2011 isegi Türgiga piirnevat "kaitsetsooni" Süüria territooriumil, mille kehtestamiseks oleks aga tarvis rahvusvahelist mandaati. Enamik Rahvusnõukogu liikmeid elab väljaspool Süüriat; nende seas on Prantsusmaal elav Burhān Ghalyūn ning Haytham al-Māliḩ. Rahvusnõukogus on esindatud ka Süüria Moslemi Vennaskond.

Novembris 2012 asutati Süüria Opositsiooniliste ja Revolutsiooniliste Jõudude Rahvuslik Koalitsioon, millest sai uus opositsiooni katusorganisatsioon. Rahvusnõukogu on osa sellest koalitsioonist. Süüria sõjalise opositsiooni osa, mis taotleb islamiriigi rajamist, ei tunnusta seda koalitsiooni.

• Aleppo aastal 2012
• Operatsioon Rahu Allikas

• Anneli Kivisiv, Maailma Vaade #21, november 2013, Araabia kevadest on saanud Süüria talv, intervjuu Mart Nutiga
• Vladimir Sazonov, Holger Mölder, Maailma Vaade #21, november 2013, Kes võitlevad Süüria opositsiooni poolel?
• FRANCE 24 English: EXCLUSIVE – Report inside Assad’s Syria, youtube.com, 9. november 2015
• Wild NAT GEO: DOCUMENTARY 2015 ~ Syria documentary ~ Inside.Assads.Syria, youtube.com, 11. detsember 2015
• 11. nov 2015, VICE News, Inside the Battle: Al Nusra-Al Qaeda in Syria
• Syria After Four Years: Timeline of a Conflict
• War in Syria: timeline of key events
• Syria’s Disappeared: The Case against Assad, 2017
• 29 January 2018, Syria war: Turkish air strikes 'damage ancient Afrin temple', About 60% of the temple of Ain Dara, which is 10km (6 miles) south of the city of Afrin, was destroyed on Friday, according to the Syrian Observatory.