Ruhja Ordulinnus

Ruhja ordulinnus (läti Rūjiena, saksa Rujen) oli Liivi ordule kuulunud ja Karksi foogti halduses olnud abi- ja majanduslinnus, mis asub praegu Ruhja linna idapiiril Ruhja jõe keskjooksul jõe paremkaldal. Praeguse Läti haldusjaotuse järgi jääb see Rujienas novadsisse (Ruhja piirkonda).

• 1414 – Ruyen
• 1437 – Rugen
• 1461 – Ruien, Rugen
• 1495 – Rughen
• 1496 – Rugenn
• 1499 – Rwen
• 16. sajandil – Rujen
• 1573 – Royen

Linnus keskajal

 

 

 

1257 – läti ajaloolaste oletatav linnuse ehitusaeg.

1263 – baltisaksa ajaloolaste andmetel pidi linnus olema ehitatud sel aastal ja kuulus ordumeistrite maavalduste hulka.

1272 on veel üks oletatav ordulossi ja kiriku asutamise aasta.

14. sajandi algul on linnust ürikutes esmamainitud.

1414 ürikus on kirjas Ruhja valdus (hove to Ruyen).

1442 kirjutatakse, et läbi Ruhja (Rugen hof) viis tee Asti (Burtnieki) linnusest ordu põhjapoolsetesse valdustesse. Läbi Ruhja sõitsid Saksa ordu kõrgmeistri visitaatorid.

1461 mainitakse linnuse külje all asulat (hakelwerk to Rugen).

1467 on linnus kindlalt olemas, kuna see on kantud Liivimaa linnuste nimekirja. Linnus kuulus Karksi foogtile ja seda valitses ordu kumpan.

15. sajandil peatus seal tihti Liivimaa ordumeister.

1481 rüüstasid linnust Vene tsaari Ivan III väed.

1499 linnust mainitakse ürikutes.

Liivimaa sõda

1558. aastal Vene-Liivimaa sõja ajal talvitus linnuses osa orduvägedest, Ruhja jäi esialgu sõjategevusest kõrvale. 1559 mais põles ühe sõjamehe hooletuse tõttu maha Ruhja alev.

1560. aasta 2. veebruaril tuli üks Vene tsaaririigi 5000-meheline vägi Ruhjasse, kuna neil oli teada, et orduvägesid seal enam ei olnud. Põletati ja rööviti ümberringi, aga linnust, kus kohalikud sakslastest mõisnikud varjul olid, ei rünnatud. Venelased suundusid edasi Karksi peale.

 

 

 

1559–1560 eksisteeris eraldi Ruhja komtuurkond, kus majandas komtuur Heinrich von Galen (mitte samanimeline ordumeister).

1560. aasta 8. ja 15. augustil rüüstasid Vene väesalgad jälle Ruhja ümbruses. 3. septembril tulid venelased uuesti Ruhja ja põletasid linnuse maha, sest kohalikud aadlikud ei suutnud seda kaitsta, andsid linnuse käest ja lasti minema. Kroonik iseloomustab linnust, kui väikest ja nõrka.

1562 läks Ruhja piirkond koos suurema osa Vana-Liivimaaga poolakate valdusse. Poola kuningas pantis selle koos veel 6 linnusega (Paide, Karksi, Helme, Härgmäe, Asti, Trikata) 8 aastaks Soome hertsogile Johanile, kes pani neid linnuseid valitsema ühe rahvusvahelise aferisti Johann Artzi. Kuna Rootsi kuningas alustas Põhja-Liivimaal oma võimu kindlustamist, vallutades Pärnu, Paide ja Karksi, siis hakkas Poola administraator Liivimaal Gotthard Kettler neid pandilinnuseid 1563. aastal tagasi vallutama.

1574 oli Ruhja staarostiks rittmeister Maciej Dembiński. Pärast venelastelt linnuse kättesaamist oli kaitserajatis üsna halvas seisukorras, kuid tõenäoliselt seadsid poolakad linnuse jälle korda.

1575 anti Ruhja linnus koos teiste sama piirkonna väikeste linnustega vabatahtlikult hertsog Magnuse juhitavate Vene vägede kätte. Järgmise aasta sügisel püüdsid poolakate teenistuses olevad Liivimaa aadlikud koos Kuramaa hertsogiga eelmainitud linnuseid tagasi vallutada, kuid edutult. Õnnestub hõivata ainult Ruhja, mis oli arvatavasti taaskod tugevasti purustatud.

1578 valdasid linnust hertsog Magnus ja tema poolehoidjad. Vahepeal vallutasid linnuse poolakate alluvuses oleva Asti linnuse staarosti rittmeister Johann Büringi mehed, misjärel polnud Ruhja linnus enam kaitstav ja kaotas oma sõjalise tähtsuse.

1582, Löwis of Menari andmetel on linnus kirjelduse järgi maatasa tehtud. Ilmselt mõeldakse selle all siiski, et katused ja puitosad on põlengus hävinud.

Poola ja Rootsi aeg

1582 (1587) andis Poola kuningas Stefan Bathory Ruhja linnuse ühes Karksi ja Tarvastuga Liivimaa mõisameeste pealikule Georg Fahrensbachile eluaegseks haldamiseks.

1584 oli linnus jesuiitide käsutuses.

1596 laiendati samu õigusi viimase pojale Woldemar Fahrensbachile, kes oli Ruhja staarost aastatel 1600–1623. Olemas on ka Ruhja alev.

1622 läänistati Ruhja staarostkond kuningas Gustav II Adolfi poolt riigi varahoidjale Jasper Matson Krusele. Mõisate reduktsiooniga läks see jälle Rootsi riigi omandusse ja läänistati hiljem välja alles Venemaa keisri Paul I poolt.

1624. aasta rootslaste revisjoniaktis räägitakse, et linnuse purustasid Poola kuninga Stefan Batory väed Poola-Rootsi sõja ajal. Ilmselt ei olnud linnus 17. sajandil enam elamis- ega kasutuskõlbulik.

Tsaariaeg ja hiljem

1790. aastast pärineval Johann Christoph Brotze joonistusel on ringmüür veel säilinud 2–3 meetri kõrguse ja kõrgemanagi. Kohati on näha isegi sakmelist müüririnnatist.

Aastast 1922 on linnuseala Läti riigi omanduses.

 

 

Ehitustüübilt kuulub Ruhja varajaste torn- ja majalinnuste gruppi kuuluvate looduslike pinnavorme järgivate mantelringmüürlinnuste hulka. Sellised linnused sealses piirkonnas on Trikata ja Helme.

Linnus asetseb Ruhja jõe põhjakaldal kõrgel künkal, territoorium kujutab endast ebaregulaarset hulknurka ja on ümbritsetud sügavate vallikraavidega. Kõrgkaitsele lisandus paisu kaudu veekaitse. Üksik nelinurkne torn linnuse põhjaküljel ei flankeeri veel, vaid toetub massiivsele väliskaitsemüürile, mille paksus on umbes 2 meetrit. Ka väravakindlustus linnuse lääneküljel on algselt asunud seespool ringmüüri ja alles hiljem on rajatud väravaehitis väljapoole. Põhjapoolsele välisküljele toetuv 8-meetrise läbimõõduga poolümar torn on ehitatud juba tulirelvade ajastul. Väike väljapääs oli ka kindluse lõunaküljel vastu jõel linnusest edelas asunud veski paisjärve. Linnuse põhiplaan on juhuslikku laadi ja ilma kindla planeeringuta – ringmüüri siseküljele toetuvaid kivihooneid on rajatud ja laiendatud vastavalt vajadusele – kokku oli 3 hoonekorpust, mille müüride paksus on ligikaudu 1,3 meetrit. Ehitusmaterjalidest andis kindlusele raskepärasuse põllukivimüür.

Otstarbe järgi on tegemist majanduslinnusega, mis koos Karksi, Trikata, Asti (Burtnieki) ja Helmega linnustega moodustasid "aidad-elevaatorid" Sakala lõunapiirkonna ja Talava põhjapiirkonna, mida kutsuti ordualade viljakambriks, jaoks.

 

Mantelringmüür on säilinud umbes 2 meetri kõrgusena, kaetuna enamjaolt varingurusuga, on ka üksikuid kõrgemaid müürifragmente. Linnuselt on hiljem veetud kive veskitammi ehitusele. Alles on ka suhteliselt sügavad vallikraavid, mis on osaliselt täitunud ringmüürist varisenud põllukividega. Kohalik omavalitsus varemeid eriti ei väärtusta, sest kohapeal ei ole tutvustavaid infotahvleid ja linnust pole ka kohalike vaatamisväärsuste nimekirjas. Ala on siiski lage, väheste puudega ja ümberringi hästi vaadeldav.

•  
  Mantelringmüüri fragment peaväravast lõuna poole
•  
  Vaade väravasilla asukohast kirdesse. Vallikraav
•  
  Vaade lõunatiiva hooneteplokilt kagusse Ruhja jõe orgu
•  
  Järsk lõunapoolne mäekülg
•  
  Linnuse kagunurk
•  
  Mantelringmüüri idakülg
•  
  Põhjapoolse hoonetiiva müürifragmendid
•  
  Põhjapoolse hoonetiiva idasein
•  
  Linnuse edelapoolse hoonetiiva vundamentide müürid
•  
  Linnuse põhjapoolne külg vaatega loodesse kalmistu poole
•  
  Vaade linnuse edelanurgast läänepoolsele vallikraavile. Taamal paremal surnuaed, mille taha edasi loode suunas jääb praegune Ruhja linn