Rootsiitsitaja

Rootsiitsitaja on mitme alamliigina laialt levinud Euraasias Atlandi ookeani rannikult läbi Siberi ja Hiina kuni Kamtšatka ja Hokkaidōni.

Eestis on rootsiitsitaja ebaühtlaselt levinud harilik haudelind ja haruldane talvituja, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 50 000 – 100 000 paarile, ning talvist arvukust 10–100 isendile. Rootsiitsitaja saabub Eestisse märtsis, lahkub septembris-oktoobris. Rändel esineb teda tavaliselt üksikult, harva väikeste salkadena.

Üldpikkus 13,5–15,5 cm. Keskmise suurusega tsiitsitaja. Hundsulestikus isaslind kergesti eristatav musta pea ja kurgualuse ning valge kaeluse ja lahuriba järgi. Emaslinnu sulestik on rohkem varieeruv, tavaliselt laia musta lõuariba, pruunikirju põseala ja hallika külgkaelaga. Puhkesulestikus on isas- ja emaslind sarnased. Tihti tegutseb varjamatult, tehes roostiku või põõsastiku kohal lühikesi lende. Tüüpiline häälitsus on venitatud tsiiü. Kutsehüüd on venitatud tssii või tsiip. Laul on enamasti aeglane ja koosneb sirtsuvatest silpidest, näiteks tsri, tsri, tsüri, tsri. Laul varieerub isenditi. Rootsiitsitaja laulab põõsa väljaulatuval oksal või roovarrel. Lauluperiood kestab kuni juuli keskpaigani.

Rootsiitsitajaga võrdlemisi sarnane on lapi tsiitsitaja.

Asustab roostikke, veekogude kallaste ja märgalade põõsastikke (sealhulgas pajustikke), luhtasid.

 

Emaslind ehitab pesa maapinnale või selle ligi kulu sisse, mätta või põõsa varju. Pesa on poolkerajas ja koosneb väljastpoolt tarna- ja roovartest, vanadest roolehtedest ja muust jämedamast taimsest materjalist, seestpoolt on vooderdatud peenema rohuga. Kurnas on 4–6 muna. Täiskurna leidub mai algul. Munad on valkjad kuni pruunikashallid, kirjatud tumedama mustriga. Pojad väljuvad pesast umbes kahe nädala vanustena. Eestis pesitseb osa rootsiitsitajaid suve jooksul kaks korda.

Rootsiitsitaja toidu moodustavad seemned ja taimepungad, putukad ja teised selgrootud.

Linnuvaatlejate slängis tuntakse teda ka rootsi itsitaja nime all.