Richard Kaljo

(vkj 2.) juuli 1914 Peterburi – 5. juuli 1978 Tallinn) oli eesti graafik.

Richard Kaljo sündis Petrogradis metallivabriku töölise Jaan Kaljo ja Minna Kaljo pojana. Umbes 1917–1918 siirdus perekond Tartusse, kus Richard lõpetas Tartu Õpetajate Seminari algkooli^[küsitav]. 1924 suri isa. Ema sai tööle metallpärgade töökotta pärgade ehtijana ja kui töökoda Tallinna üle viidi, läks ema sinna. Richard Kaljo jäi elama Tartusse õmblejast tädi Pauline Kukli juurde. 1928–1933 õppis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kus tema joonistusõpetajad olid Eduard Ole ja Agu Peerna. 1933. aastal suri ka kunstniku ema. 1933–1935 läbis Kaljo ajateenistuse Peipsi Laevastiku Divisjoni II järgu madrusena. Pärast ajateenistust töötas lühiajaliselt Tartu kirjastusühingus Loodus ladujaõpilasena.

1935. aastal astus Tartu Ülikooli veterinaariateaduskonda. Juba järgmisel aastal vahetas ta eriala ning jätkas õpinguid 1936–1940 Kõrgmas Kunstikoolis Pallas. Esmalt katsetas ta skulptuuri- ja maaliõpingutega vastavalt Anton Starkopfi ja Aleksander Vardi ateljeedes. Lõplikuks valikuks said graafikaõpingud Arkadio Laigo ateljees, õppejõuks oli ka Roman Vaher.

1940–1941 tegutses ta Tartus kunstnik-graafikuna. 1941. aastal töötas raamatuillustraatorina, teostades kaanepilte kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst väljaannetele. Sama aasta juulis hävis tema Tartu kodu koos raamatukogu, kunstikogu ja töövahenditega. Vältimaks Saksa okupatsioonivõimu tagakiusamist 1940. aastal võistlustööde tõttu, astus vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Määrati 181. julgestusgrupi kompanii kirjutajaks, kuid vabastati peagi teenistusest tervislikel põhjustel. Naasnud 1942 sõjast, tegutses kuni 1944. aastani vabakutselisena.

1944–1948 töötas Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis assistendi ja hiljem vanemõpetajana. 1945. aastal astus Eesti Kunstnike Liidu liikmeks. 1949. aastast vabakutseline Tallinnas ja 1964. aastast Eesti NSV teeneline kunstnik.

Richard Kaljo suri 5. juulil 1978 Tallinnas, kuid on maetud Tartusse Raadi kalmistule.

Richard Kaljo põhiala oli puugravüür, mille kõrval viljeles ka linoollõiget ja kuivnõela. Valmisid figuraalkompositsioonid, portreed, linnavaated ja aktid. Juba varastes teostes avaldus kunstniku armastus värvikate inimtüpaažide ja kõnekate stseenide vastu. Kaljo varasemad teosed on ekspressiivsed ning kannavad Eduard Wiiralti loomingu mõjutuste märke. 1938. aastast hakkas ta esinema elukutseliste kunstnike näitustel. Kaljo osales regulaarselt Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse näitustel Eesti Vabariigi ajal ning nõukogude ajal eesti graafika valiknäitustel ja üleliidulistel grupinäitustel.

1940. aastal osales ta Eesti Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse korraldatud ideekavandite võistlusel, kus jagas Eduard Järve ja Paul Liivakuga I preemiat. Teisel võistlusel pälvis tema kavand "Poliitiliste vangide vabastamine 1940. aasta 22. juunil" I preemia. 1940–1941 tegutses Tartus kunstnik-graafikuna. Valmisid teosed "Sõjapõgenikud" (1942), "Taastamas", "Rünnakul".

1946. aastal sõitis Kaljo koos Evald Okase, Günther Reindorffi, Alo Hoidre ja Elmar Kitsega Armeeniasse, kus jäädvustas nähtut arvukates, vabades ja elavates tuši- ja pliiatsijoonistustes. Reisi tulemusena toimus kunstnike ühisnäitus Tallinna Kunstihoones. Aastatel 1947–1949 töötas Kaljo tõhusalt vabagraafika alal. 1950 valmis esimene neljast V. I. Lenini portreest, mida loeti oma žanri üheks parimaks esindajaks Nõukogude Eesti graafikas. 1950. aastate lõpus kordas linoollõike tehnikas varem puugravüüris käsitletud teemasid, millele otsis jõulisemat väljendusviisi.

1950. aastate alguses pühendus Kaljo raamatugraafikale, millega oli tegelenud siis juba viimased kümme aastat. Illustreeris ta valdavalt sulejoonistega. Kõige mahukam töö oli kahtlemata Alexandre Dumas' romaanid "Kolm musketäri", "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Kümme aastat hiljem" (1957–1960). 1958. aastal alustas ta William Shakespeare'i "Kogutud teoste" illustreerimist puulõiketehnikas.

Pärast Pallase lõpetamist tegi Kaljo mitmeid eksliibriseid ning pöördus selle juurde taas 1950ndate keskpaigas. Alates 1957. aastast võttis osa kõigist suurematest ja enamikust temaatilistest Nõukogude Eesti eksliibrisenäitustest. Eksliibrisekunstnikuna saavutas ta tuntust ka väljaspool NSV Liitu. Tema töid osteti Lääne-Euroopa, Ameerika ja Austraalia erakollektsionääride kogudesse.

1964. aastal toimus tema juubelinäitus Tallinna Riiklikus Kunstimuuseumis ja Kunstnike Liidu juhatuse saalis Moskvas. Richard Kaljo pälvis Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse.

• 16 graafilist lehte / Richard Kaljo, Tallinn : Eesti NSV Kunst, 1961
• "Richard Kaljo eksliibrised", (tekst Paul Ambur), Tallinn: Eesti Raamat 1969
• "Richard Kaljo eksliibrised puugravüüris", (koostanud Jüri Hain), Tallinn: Eesti NSV Kunst 1980 ESTERis
• "Musketärid : [illustratsioonid Alexandre Dumas' romaanidele "Kolm musketäri", "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Kümme aastat hiljem"] = The Musketeers"; [tõlge inglise keelde: Tiina Randviir ; toimetanud ja eessõna: Jaak Urmet; kujundanud Annike Laving ] Tallinn: Jutulind Kirjastus 2008, ISBN 9789985989142.

Graafika

• "Poliitiliste vangide vabanemine 22. juunil 1940" (värviline ksülograafia, 1940)
• "Kaardimängijad" (1940)
• "Sõjapõgenikud" (ksülograafia, 1942)
• "Kartulinoppijad" (linoollõige, 1947)
• "Maletajad" (linoollõige, 1957)
• "Tänava tõrvajad" (1958)
• "Lenini portree" (1960, 1961)
• "Lõunavaheaeg" (ksülograafia, 1960)

Raamatugraafika

• Alexandre Dumas “Kolm musketäri”, 1957–1960)
• William Shakespeare’i “Kogutud teosed”, 1959–1975 (puugravüür).
• Леннарт Мери: В поисках потерянной улыбки : (Дневник путешествия к 160-му меридиану); перевел с эстонского Л. Тоом ; [посесловие Х. Нийт] ; рис. Р. Кальо, Москва : Молодая гвардия, 1965

Näitused

• 1996 (koos Kai Kaljoga) Galerii "Art Halinga", Pärnu
• 2001 "Tuntud ja tundmatud aktid" Haus Galerii

• 1964 Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1976 Kristjan Raua preemia (W. Shakespeare'i "Kogutud teoste" puugravüüritehnikas illustratsioonid (1959—1975)

Esimesest abielust Ellen-Erika Kaljoga on tal kaks poega: graafik Jaan Kaljo (sünd. 1945) ja Taavet Kaljo (sünd. 1947). Teisest abielust Mia Kaljoga (1929–2012) sündinud tütar Kai Kaljo (sünd. 1959) on vitraaži-, installatsiooni- ja videokunstnik. Kai Kaljo videoteos "Isa kirjad" (2014) põhineb Richard Kaljo kirjadel tütrele aastatest 1969–1978.