Regi

See artikkel räägib veo- ja sõiduvahendist, helilooja kohta vaata artiklit Aadu Regi, eesti rahvalaulu kohta vaata artiklit regilaul, küla kohta Alsunga piirkonnas vaata artiklit Reģi.

Regedega veeti tavaliselt talvel palke, suvel heinu, aga madalregedega ka kive, turvast, sõnnikut, samuti põllutööriistu. Kerget sõidurege inimeste vedamiseks nimetatakse saan, väikest järelveetavat rege kelk.

Eestis on rege vedanud üldiselt üks hobune. Saaremaa lääneosas ja Eesti loodeosas kasutati 20. sajandi alguseni kahe härja poolt veetavat vehmriga härjarege.

Tänapäeva reele ehituselt sarnase kodarree võtsid eestlased ja teised läänemeresoome rahvad kasutusele arvatavasti kokkupuutes balti hõimudega. Regi oli vajalik areneva põllumajanduse veovajaduste rahuldamiseks.

19. sajandini kasutati rege ilma laiema veoaluseta, reepõhja kattis pikivarbadest laudi. Puude ja heinaveoks paigaldati reele risti loogakujulised reemalgad. 20. sajandi regededele oli iseloomulik lai reepeas kitsenev veoraam (nimetatud ka laam, laavits, kresla jne), mis võeti Eestis kasutusele 19. sajandi lõpul venelaste eeskujul. Samal ajal hakati sõiduks kasutama reele seotavat varbpära, mida nimetati ka kanakorv, kresku, korup jne. Regede puitkonstruktsiooni ilmusid raudosad 19. sajandi keskel, kui rauast tehti reetallad. Üldisemalt hakati rege rautama sajandivahetusel.

Ree osad on jalased, kodarad, kaustad, ristpuud või painardid, laudi, aisad.

Konstruktsioonitüübilt jagunesid eesti talureed:

• madalregi
• kodarregi
• kaustregi
• sebaregi
• sidepulkregi