Propaganda

See artikkel räägib üldmõistest; Bernaysi raamatu kohta vaata artiklit Propaganda (raamat); ansambli kohta vaata artiklit Propaganda (ansambel).

Propaganda edastab sihipäraselt ja süstemaatiliselt informatsiooni, eesmärgiga kujundada kindla territooriumi rahva meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas. Sageli käsitletakse propagandat negatiivse ja manipulatiivse tegevusena.

Enamasti korraldavad propagandat riigi valitsus, valitsuse koosseisus olevad või opositsioonilised erakonnad, samuti ühingud või muud ühiskonnarühmad oma agenda levitamiseks. Propagandat võidakse kasutada selleks, et saavutada ideoloogilisi, kaubanduslikke või sõjalisi eesmärke.

Propaganda sisaldab tihti sotsiaalkultuurilisest taustast tulenevaid emotsioonidele suunatud argumente. Peamine propaganda kommunikatsioonikanal alates 20. sajandist, mil propagandat hakati süstemaatiliselt tootma, on olnud massimeedia. See hõlmab plakateid, ajalehti ja ajakirju, raamatuid, raadiot, televisiooni ja filmi. Informatsiooniajastul on uueks tähtsaks meediumiks kujunenud internet ja selle kanalid, nagu sotsiaalmeedia, alternatiivmeedia ja muu avalik veebiruum. Internetis leviva propaganda tootmiseks ja vahendamiseks kasutatakse tehisintellekti ja algoritme. Nende abil luuakse näiteks libauudiseid.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa rahvavalgustuse ja propaganda riigiminister Joseph Goebbels kirjeldas oma 1928. aasta kõnes propagandat nii: "Propaganda on inimeste võitmine selle poole, mida ma õigeks pean."

Päritolu

Sõna "propaganda" (ladina keeles propagāre 'levitama') pärineb aastal 1622 paavst Gregorius XV asutatud vaimulike ühenduse Sacra Congregatio de Propaganda Fide nimest. Kongregatsiooni eesmärk oli mõjutada reformatsiooni käigus protestantismi pöördunud inimesi taas järgima katoliiklikke doktriine.

Konnotatsioon

Sõnal "propaganda" on enamikus riikides ja keeltes negatiivne tähendus, kuid leidub riike, kus see on neutraalne või isegi positiivne mõiste. Tänapäevane propagandakontseptsioon pärineb esimesest ja teisest maailmasõjast. Negatiivne varjund kujunes natsionalistlike kampaaniatega. See viitab moonutatud teabele, mille eesmärk on mõjutada arvamuse kujunemist valede ja segaduse tekitamise kaudu. Sotsialistlikus maailmas sellele sõnale negatiivset varjundit ei omistatud. Sotsialismi eestvedajad kasutasid sõna "propaganda" avameelselt nii teabe vahendamisel, harimisel kui ka õpetamisel.

Pariisi rahukonverentsil USA presidendi Woodrow Wilsoni kaaskonnas osalenud Edward Bernays hakkas huvi tundma, kuidas saaks propaganda meetodeid kasutada ka rahu ajal. Kuna sõna "propaganda" oli omandanud halvustava tähenduse, siis võttis ta selle asemel kasutusele sõnaühendi public relations, lühendatult PR, 'suhtekorraldus', ning avas Broadwayl esimese suhtekorralduse konsultatsioonifirma.

Teabeallika päritolu ja selles sisalduva informatsiooni põhjal võib propaganda jagada kolme kategooriasse: valge, must ja hall propaganda.

Valge propaganda pärineb avalikest ja kindlaks tehtavatest allikatest. Selles sisalduv teave on tavaliselt tõene, positiivne ning selle eesmärk on anda inimestele teadmisi. Avalikku arvamust proovitakse mõjutada veenmisega. Propaganda subjekt kattub autorikujundiga. Valge propaganda tõuseb esile sõja- või vastasseisuperioodidel. Samas on esitatud tõde valikuline ja inimeste olukorrataju ning maailmapilti vaesustav.

Musta propaganda teabeallikad on enamasti võltsitud. Selle sisu on tugevalt valelik, petlik ja liialdatud. Propaganda eesmärk on rikkuda vaenulike organisatsioonide või riikide avalikku mainet. Seda iseloomustab inimeste teadmatus, et neid mõjutatakse. "Must propaganda" kui autorikujundi võltsing on propagandasõjas kasutatav vale. Selle eesmärgiks on inimeste käitumise ja arvamuse kiire mõjutamine. Seda kasutatakse, kuna teiste propagandavõtete puhul on olemas oht, et kriitiliselt meelestatud inimesed suudavad teiste propagandavormide puhul sõnumisse kriitiliselt suhtuda.

Halli propaganda sisu allikas ei ole kindlalt teada. Selles sisalduv informatsioon ei pea olema ilmtingimata ekslik: teave võib olla nii tõene kui ka väär. Halli propaganda autorikujund on avalikkus. Hall propaganda on näiteks kuulujutt.

 

Propagandavõtted suunavad inimesi otsustama emotsionaalselt, mitte ratsionaalselt. Nende eesmärk on veenda isikut mõtlema, tundma või käituma kindlal viisil.

Enne 20. sajandit puudusid kanalid, mille kaudu propagandistid oleksid saanud oma sõnumit efektiivselt üldsuseni levitada. Tehnoloogia arenguga on propaganda levitamiseks järgemööda võetud kasutusele eri massimeediavahendeid: plakateid, ajalehti, ajakirju, raamatuid, raadiot, televisiooni, filme ja internetti.

1937. aastal asutasid New Yorgis sotsiaalvaldkonna teadlased Institute for Propaganda Analysise (IPA), mis nimetas seitse levinumat propagandatehnikat.

Sildistamine

Nähtustele, sündmustele, inimestele või muudele rühmadele ja asutustele antakse negatiivseid nimetusi. Eesmärk on panna isikuid mingit ideed kõrvale heitma ning hukka mõistma asitõenditesse süvenemata.

Säravate üldistuste kasutamine

Ideid edastades kasutatakse tühje sõnu, mis tekitavad inimestes positiivseid emotsioone. Eesmärk on veenda isikuid seisukohti omaks võtma asitõenditesse süvenemata.

Ülekandmine

Propagandistid proovivad seostada kahte sõltumatut mõistet või eset, et avalikkusele mingit toodet või ideed müüa. Seega toetust vajavatele ideedele kantakse üle juba millegi aktsepteeritud ning austatud heakskiit ja prestiiž.

Tunnustamine

Propagandaks kasutatakse autoriteeti, kes kiidaks idee heaks või vastupidi kritiseeriks seda. Näiteks palgatakse reklaamides osalema kuulsuseid, kellel ei pruugi olla pakutava toote või teenusega ühtegi isiklikku kogemust. Tooteiseloomustused autoriteetidelt võivad müüki suurendada lihtsalt seetõttu, et nad pakuvad avalikkusele äratuntavat ja mõnikord usaldusväärset nägu.

Kuulajaskonnaga samastumine

Kõneleja üritab veenda kuulajaid oma ideede headuses, viidates sellele, et ideed on kuulajaskonnale kasulikud.

Kaartide seadmine

Idee, programmi, isiku või toote kirjeldamisel selekteeritakse hoolikalt faktid või valed, illustratsioonid või tähelepanu hajutajad, loogilised ja ebaloogilised väited. Eesmärk on luua halvim või vastupidi parim võimalik kuvand.

Karjamentaliteedi kasutamine

Propagandist rõhub indiviidi vajadusele sobituda rühmade ja teiste indiviididega. Eesmärk on veenda indiviidi või rühma käituma või mõtlema mingil kindlal viisil põhjusel, et teised juba teevad seda.

 

Varane ajalugu

Propaganda kui teabevoo juhtimine, avaliku arvamuse mõjutamine ja masside käitumise suunamine on vähemalt sama vana kui inimkultuur. Tänapäevaste propagandavõtetega sarnaseid tehnikaid kasutati antiikmaailmas selleks, et juhtidele ja vaimulikele üleloomulikke võimeid omistada. Vana-Egiptuse vaaraod rajasid selleks püramiide ja muid avalikke monumente.

Aristoteles (384–322 eKr) on teadaolevalt esimene silmapaistev persoon propaganda kujunemisloos. Tema jaoks oli veenmise tagamõte tõekspidamiste ja arvamuste edasiandmine. Veenmiskunsti klassikaline teos on Aristotelese "Retoorika".

Propaganda ajalugu on tihedalt seotud sõdade, täpsemalt väejuhtidega. Aristotelese kasvandik Aleksander Suur (356–323 eKr) oli esimene, kes kasutas propagandistlikke sümboleid, nagu monumendid ja portreed. Nende abil tuletas ta impeeriumi elanikele pidevalt meelde, kus asub uus võimukeskus. Sama strateegia on laialdaselt kasutusel ka tänapäeval. Propagandaks võib pidada ka tema poliitikale vastandunud Demosthenese tegevust.

Teine suur väejuht, kes andis panuse propaganda arengusse, oli Julius Caesar (100–44 eKr). Caesar oli edukas propagandist, kes mõistis sümbolite tähtsust ja oskas sõnumeid auditooriumile sobivaks kohandada. Caesari võimusümbolite keskne eesmärk oli kallutada alistatud rahvaid Rooma elulaadi omaks võtma. Rooma riigis oli propaganda siiski kasutusel juba varem, oluline osa oli propagandal Puunia sõdades; üks juhtivaid kartaagolasi demoniseerivaid propagandiste oli Diodoros Siculus. Osa vahepeal mustaks propagandaks peetust on osutunud ka valgeks propagandaks, sealhulgas Kartaagos aset leidnud lapsetapud.

15. sajandi keskel leiutati trükipress, mis tõi kaasa trükikunsti plahvatusliku arengu. See aitas kaasa üldsuse arvamuse kujundamisele. Propaganda arengus oli märgiline ka 1841. aasta, mil rajati Volney Palmeri maailma esimese reklaamibüroo.

Propaganda kui termin pärineb 17. sajandist.

 

Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja ajal hakati propagandat süstemaatiliselt masstootma, seda tegid eriti Saksamaa ja Suurbritannia valitsus. Ühtlasi oli uudse massimeedia ja propaganda ülesanne hoida inimesi kodudes kursis lahinguväljal toimuvaga.

Propagandat kasutati mobiliseerimaks viha vaenlase vastu, veenmaks rahvast üllastes motiivides, võitmaks neutraalsete riikide poolehoidu ning tugevdamaks liitlaste toetust. Peamiselt rõhuti vaenlaste sõjakuritegudele, natsionalismile ja patriotismile ning naistele keskenduvale propagandale.

Saksa keiser Wilhelm II asutas mitteametliku propagandamasina. Selle peamine funktsioon oli toota propagandat neutraalsetele riikidele. Samas minetas Saksamaa sõjaeelse propagandaga loodud moraalse eelise, tungides 1914. aastal neutraalsesse Belgiasse ja Prantsusmaale. Nendele agressioonidele rõhus Antanti propaganda kogu sõja vältel.

Sõja puhkedes lõikasid britid läbi merekaablid, mis ühendasid Saksamaad ja Ameerika Ühendriike. Kommunikatsioonikaabli monopoliseerimine oli brittidele võtmeküsimus, millega võita Ameerika Ühendriikide poolehoid. Seeläbi kontrollisid ja tsenseerisid britid merekaabli kaudu Ameerika Ühendriikidesse jõudvaid uudiseid. Nii näiteks kujutas Edgar Rice Burroughs sakslasi veel aastal 1918 oma Tarzani-sarja seitsmendat teost kirjutades Briti propagandas maalitud pildi järgi.

Suurbritannias rajati ajakirjanik Charles Mastersoni juhtimisel salajane sõjapropaganda büroo. Tema eestvedamisel osalesid propaganda planeerimises ja kirjutamises mitu riigi tuntumat kirjanikku, nende hulgas "Karupoeg Puhhi" autor A. A. Milne. Suurbritannia propagandal oli kaks peamist eesmärki: rõhuda rahvuslikule uhkusele ja kolmikliidu sooritatud sõjakuritegudele. Kolmikliidu sõdureid kujutati sealjuures ebainimlike jõhkarditena.

Briti propaganda oli sakslastega võrreldes paremini organiseeritud. Selle tulemusena suudeti sakslasi edestada nii propaganda kvaliteedis kui ka üldsuse poolehoiu saavutamises. Eduka propagandakampaania üks tähtsamaid saavutusi oli Ameerika Ühendriikide kaasamine sõjategevusse.

Kahe maailmasõja vaheline periood

Propaganda tänapäevane kontseptsioon kujunes lõplikult kahel esimesele maailmasõjale järgnenud aastakümnel. Propagandameetodeid rakendati poliitikas ja reklaamis üle maailma ning modernne propaganda levis kõigisse ühiskonnakihtidesse.^[viide?]

Pariisi rahukonverentsil USA presidendi Woodrow Wilsoni kaaskonnas osalenud Edward Bernays hakkas huvi tundma, kuidas saaks propaganda meetodeid kasutada ka rahu ajal. Kuna sõna "propaganda" oli omandanud halvustava tähenduse, siis võttis ta selle asemel kasutusele sõnaühendi public relations, lühendatult PR, 'suhtekorraldus', ning avas Broadwayl esimese avalike suhete konsultatsioonifirma. 1923. aastal ilmus Edward Bernaysilt esimene raamat suhtekorraldusest "Avalikku arvamust kristalliseerides" ("Crystallizing Public Opinion"). Samal aastal pidas ta esimesed loengud suhtekorraldusest New Yorgi Ülikoolis. 1930. aastatel hakati üha enam rõhutama, et suhtekorraldus toimib, tuginedes vastutustundelisel tegevusel ja veenval propaganda].

Propaganda tõusis riikide sisepoliitikas tähtsale kohale. Seda eriti Nõukogude Liidus ja Saksamaal, mängides suurt rolli ka Hitleri võimuletulekul. Ameerika Ühendriikides õpiti esimese maailmasõja kogemuste põhjal kasutama propagandat osana demokraatiast. Ühtlasi algatati suhtekorralduse kontseptsioon. Pärast esimest maailmasõda hakati propagandat käsitlema riikidevahelistes suhetes. Suurbritannia ja Nõukogude Venemaa 1921. aasta kaubanduslepe keelustas muu hulgas vaenuliku propaganda kahe riigi vahel. 1936. aasta Rahvasteliidu konventsiooni järgi polnud lubatud kasutada propagandat vaenu õhutamise eesmärgil. Kokkulepe ei kestnud aga kaua, sest Saksamaa, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid ei pidanud sellest kinni.

 

Teine maailmasõda

Saksamaa

Saksamaa kindralid ühes Adolf Hitleriga uskusid, et Suurbritannia propagandal esimeses maailmasõjas oli nende alistamises tähtis osa. Hitleri sõnul oli Briti sõjaaegne propaganda geniaalne ja efektiivne. Võimule tulles kasutasid natsionaalsotsialistid paljusid Briti propagandatehnikaid. Saksamaa propagandamasinat peetakse üheks parimaks näiteks, ilmestamaks propaganda efektiivsust avaliku arvamuse kujundamisel.

Alates Hitleri võimuletulekust 1933. aastal vastutas Saksamaa propaganda tootmise eest propagandaministeerium eesotsas Joseph Goebbelsiga. Propagandaministeeriumi ülesanne oli tuvastada sise- ja välisvaenlased. Välisvaenlaste hulka kuulusid riigid, kes surusid Saksamaale peale Versailles' rahulepingu. Sisevaenlased olid juudid, mustlased, homoseksuaalid, bolševikud ja peaaegu kogu tolleaegne modernne kunst (saksa keeles Entartete Kunst 'degenereerunud kunst'). Keskne temaatika oli aga antisemitism. Juute süüdistati Saksamaa alistumises esimeses maailmasõjas, koostöö tegemises kommunistidega ning üleüldises riigivastases tegevuses.

Nõukogude Liit

Kommunistlikku propagandat koordineeris alates 1922. aastast peamiselt riiklik tsensuuriorgan Glavlit. Selle asutuse ülesanne polnud ainult eemaldada tekst, mis oli Nõukogude maailmavaatega vastuolus, vaid anda ka igale avaldatavale trükisele õige ideoloogiline toon. Glavlitis sai tööd 70 000 täiskohaga töötajat.

Kommunistliku propaganda üks riigisisestest funktsioonidest oli õigustada kindlate sotsiaalsete rühmade represseerimist. Nende hulka kuulusid marksistliku ideoloogia järgi proletariaadi vaenlased ehk klassivaenlased, keda kujutati dehumaniseerival viisil.

 

Saksamaa vastu oli Nõukogude propaganda Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest kuni Saksamaa kallaletungini soosiv. 1941. aasta Saksamaa sissetungist peale aga kujunes Saksamaa peamiseks Nõukogude propaganda sihtmärgiks. Sakslasi näidati tapjate, kannibalide ja jõhkarditena. Mitmes natsismivastases filmis kujutati juutide tagakiusamist Saksamaal.

Külm sõda

Pärast teist maailmasõda kandis propaganda tähtsat rolli Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahelises ideoloogilises võitluses. Mõlemad suurriigid püüdsid mõjutada avalikku arvamust kodumaal ja kolmandates riikides. Välisriikidele suunatud propaganda peamine eesmärk oli laiendada mõjuvõimu neutraalsetesse riikidesse.

Kommunistlik propaganda ekspluateeris teise maailmasõjaga kaasnenud natsionaalsotsialismi- ja fašismihirmu. Lääneriike sildistati fašistlike ja mittedemokraatlikena. Nõukogude Liitu kujutati seevastu natsismi ja fašismi vastandina – rahumeelse ja võrdsust tagava koduna eri rahvustele.

Ameerika Ühendriikide propaganda põhimotiiv oli kommunismi oht vabadusele ja Ameerika elustiilile. Ühtlasi hirmutati potentsiaalse Nõukogude Liidu tuumarünnakuga. Peamise propagandavahendina kasutati sotsialistlikes riikides Ameerika Hääle raadiosaateid. Need keskendusid lääneriikide paremale elustandardile ja tarbekaupadele, mis olid sotsialistlike riikide puudused.

Informatsiooniajastu

Alates 1990. aastatest on internet ja globaalne digitaliseerumine laiendanud propaganda ulatust. See on propaganda tootmise detsentraliseerinud, tehes selle kättesaadavaks miljonitele inimestele. Uute kommunikatsioonimeediumitega on võimalik propagandistiks hakata vaid ligipääsuga vajalikule tehnoloogiale. See on võimaldanud hakata organiseeritult propagandat tootma alternatiiv- ja võltsmeedial, terroriorganisatsioonidel ja internetipropagandistidel sotsiaalmeedias ja internetifoorumites.

Eesti Vabariik 1918–1940

Eestis hakati riiklikku süstemaatilist propagandat tootma ja levitama 1934. aastal, mil asutati Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus (hilisema nimega Riikliku Propaganda Talitus). Asutus tegutses vaikiva ajastu aastail 1934–1940 ning selle tähtsust ja mõjuvõimu on hinnatud ministeeriumide omadega võrdväärseteks. Selle seaduses ettenähtud eesmärgid olid levitada teavet valitsuse ja riigiinstitutsioonide tegevuse kohta ning organiseerida rahvuslikku propagandatööd.

Konstantin Pätsi valitsuse opositsioon oli loodud asutuse vastu kriitiline. Propagandatalituse ulatusliku ajakirjanike tsenseerimise tõttu võrdles opositsioon asutust Saksamaa propagandaministeeriumiga.

Samas kaasas Riikliku Propaganda Talitus ka inimesi patriootlikesse aktsioonidesse, nagu Eesti rahvussümbolite austamine, kodukaunistamine või rahvuslike tähtpäevade tähistamine. Hilisemates väljaannetes on asutuse tegevusele antud siiski vaid negatiivne hinnang.

Saksa okupatsioon

Saksa okupatsiooni aegse propaganda eesmärk oli võita kohaliku elanikkonna poolehoid ja kujutada Saksamaad vabastajana. Sakslaste lõplik eesmärk oli Saksamaaga liita kõik Balti riigid, sealhulgas Eesti. Sellest lähtudes eestlasi ja Eestit Saksa propaganda ikonograafial sisuliselt ei kujutatud.

Saksamaa propaganda algul domineeriva temaatikaga illustreeriti Saksa sõjaväe edu ja üleolekut. Sellega taheti kohalikes elanikes tekitada aukartust ja kuulekust. Hilisemad takistused idarindel, sõjaväe tööstuslikud ja majanduslikud vajadused ning eestlaste positiivne meelestatus innustasid aga sakslasi 1942. aastal propagandakava Eestis uuendama. Selle tulemusena pakuti Eesti Omavalitsusele rohkem vabadust ja sõnaõigust propaganda avaldamisel. Saksa tsiviilvõim üritas ära kasutada eestlaste rahvuslikku uhkust ja initsiatiivi, suurendamaks nende panust sõjamajandusse ja mobilisatsiooni. Selle tulemusena muutus alates Eesti Leegioni mobilisatsiooni väljakuulutamisest eestlane propagandamaterjalide keskseks figuuriks. Samuti kujutati Eesti lippu.

Saksa okupatsiooni lõppfaasis 1943. aastast, mil Saksa väed oli sunnitud Venemaalt kiiresti taganema, hakkas Saksa propaganda veelgi rohkem lähenema eestlaste iseseisvale enesemääratlusele, taotledes siiski Saksamaa hegemooniat. Seda iseloomustab eestlastest maavanemate välja kuulutatud avalik sundmobilisatsioon ning natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja selle riiklike sümbolite taandumine plakatipropagandas. Esimest korda kujutati ka Eesti riigivappi. Punaarmee lähenemine idast suurendas aina enam bolševismivastase propaganda osakaalu.

Nõukogude okupatsioon

Nõukogude Liidu üks tähtsamaid kontrollimeetodeid oli tsensuur, mida koordineeris riiklik tsensuuriorgan Glavlit. Sellele allus ka Eesti annekteerimise järel 1940. aasta 23. oktoobril asutatud Eesti NSV Glavlit. Asutuse tegelik peamine ülesanne oli keelustada igasuguse Nõukogude ideoloogiaga vastuolus oleva informatsiooni ja arvamuste levik. Selle tagamiseks rakendati mitmeetapilist tsenseerimist. Glavliti tegevuse tulemusena polnud ükski meediaväljaanne, teater, kunstigalerii või muu avalikku informatsiooni levitav asutus enda tegevuses iseseisev.

Nõukogude propaganda üldine eesmärk oli luua nõukogude rahvas, mis elas ja mõtles kooskõlas kommunistliku ideaaliga. Reaalsuses kujutas see venestamist. Selle loomiseks pandi suurt rõhku noorsookasvatusele. Üle Nõukogude Liidu, sealhulgas Eestis, tegutsesid oktoobrilaste rühmad, pioneeriorganisatsioon ja komsomol. Ideoloogilise kasvatuse järgi oli üles ehitatud ka kogu haridussüsteem.

• Vene propaganda 1. osa: riigi sõjaks ettevalmistamine
• Vene propaganda 2. osa: whataboutism
• Vene propaganda 3. osa: vandenõuteooriad