keel

Ivar Aasen [iivar oosen] (ristitud Iver Andreas Aasen; 5. august 1813 Sunnmøre – 23. september 1896 Oslo) oli norra keeleuurija ja luuletaja, rahvapärase norra kirjakeele looja.

Ivar Aasen sündis 5. augustil 1813 Lääne-Norra rannikul Sunnmøres Ørsta (tol ajal) külas Åseni talus. Ta oli vaese talupoja poeg. Tal oli seitse õde-venda. Isa, väiketalunik Ivar Jonsson, suri 1826. Ka ema suri varakult. Ta kasvas üles üksikus maakohas ja tal ei olnud mängukaaslasi. Koolis käimise võimalused olid väga kehvad. Poiss oli õppimisest väga huvitatud ning omandas lugedes ise suured teadmised, alustades Piiblist. Leeris paistis ta silma ning kirikuraamatus on tema kohta kiitus.

Pärast 1831. aastat, mil ta hakkas kodukihelkonnas rändavaks algkooliõpetajaks, kellena ta töötas mitu aastat, hakkas ta vähehaaval saama koduõpetajakohti (sealhulgas praost Hans Conrad Thoreseni (kirjanik Magdalena Thoreseni abikaasa) juures Herøys (tollal Herø)). Ta sai praostilt ka õpetust. Siis oli tal võimalik lähemalt süveneda oma põhilistesse huvialadesse botaanikasse (ta koostas kohalike taimede täieliku kogu) ja eriti grammatikasse. Samuti õppis ta elavaid võõrkeeli (ta õppis iseseisvalt ladina, saksa, vanapõhja ja teisi keeli). Loe edasi...

abreviatuur – afrikaat – aglutinatsioon – ajamäärus – aktsent – algvõrre – allegooria – alliteratsioon – antonüüm – argoo – arhaism – aspekt – assonants – dialekt – eeslisand – eessõna – enneminevik – foneetika – fonoloogia – formaalne grammatika – fraseoloogia – grammatika – grammatilised seosed – homonüümia – hulgasõna – hääldusalus – häälik – keel – keeleline relativism – keeleuuendus – kesksugu – keskvõrre – kiri – konnotatsioon – koopula – korpuslingvistika – kõnesüntesaator – kääne – küsilause – lastekeel – lauseliige – lisand – lugemine – minevik – modaalsus – morfeem – morsetähestik – murre – määrus – naissugu – neologism – olev kääne – onomatopöa – ortograafia – partikkel – pidžin – pinyin – pragmaatika – prefiks – regionaalkeel – riigikeel – rinnastus – ropendamine – rõhk – saama-tulevik – seesütlev – seisundimäärus – seriaalkonstruktsioon – sihitis – silp – sisendkeel – sufiks – Swadeshi loend – sõnajärg – sõnaliik – sõne – sünonüüm – süntaks – tegusõna – tehiskeel – transliteratsioon – tulema-tarind – tähendus – tähestik – täht – täiend – täisminevik – viipekeel – võõrsõna – öeldis – öeldistäide – öeldisverb – üldküsilause – ümardamata madal tagavokaal

Vaata ka: Keeleteaduse mõisteid

Ivar Aasen – Johannes Aavik – Johann Christoph Adelung – Eduard Ahrens – Juri Anduganov – Paul Ariste – Jan Niecisław Ignacy Baudouin de Courtenay – Derek Bickerton – Larissa Bogoraz – Vladimir Bogoraz – Noam Chomsky – Vladimir Dal – Donald Davidson – Martin Ehala – Paul Grice – Viktor Grigorjev – Karl August Hermann – Mati Hint – Louis Hjelmslev – Roman Jakobson – Norbert Jokl – Marina Kotova – Philip Lieberman – Bernhard Linde – Liina Lindström – Jakob Linzbach – Georg Loeschcke – Solomon Marcus – Julius Mark – Nikolai Marr – Eeva Niinivaara – Pent Nurmekund – Juhan Peegel – Eduard Päll – Peeter Päll – Mart Rannut – Kristiina Ross – Edward Sapir – Ferdinand de Saussure – Thomas Sebeok – Leopold von Schroeder – John Searle – Urmas Sutrop – Juhan Tuldava – Johannes Voldemar Veski – Helgi Vihma – Jüri Viikberg – Eduard Vääri – Benjamin Whorf – Ferdinand Johann Wiedemann – Kalevi Wiik – Asta Õim

Vaata ka: Keeleteadlaste loend

Keel on märgisüsteem; kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad žeste, hääli, sõnu ja sümboleid mõtete ja tähenduste edasi andmiseks.

Lisaks loomulikele ja tehislikele inimkeeltele räägitakse ka loomade keeltest ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest. Viimaste hulka kuuluvad näiteks programmeerimiskeeled.

• Keelte loend
• Maailma keelkondade loend
• Tehiskeelte loend
• Viipekeelte loend

• Keeleteaduse mõisteid
• Keeleteadlaste loend
• Semiootikute loend

• Kirjavahemärkide loend