2014 Piibel. Uue Maailma Tõlge

Uue maailma tõlge (2014)" on Jehoova tunnistajate eestikeelne piiblitõlge, mille andis välja Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu tõlkebüroo augustis 2014. See põhineb ingliskeelse "The New World Translation of the Holy Scriptures" 2013. aasta revisjonil. Tõlke peamiseks eripäraks on ladusa kaasaegse eesti keele kasutamine.

Tõlketöö kestis kaheksa aastat, suvest 2006 kuni 2014. aastani. Tööd alustati ingliskeelse tõlke "New World Translation of the Holy Scriptures" 1984. aasta teksti põhjal, mille tulemusel ilmus 2009. aastal Uue Testamendi raamatuid sisaldav "Piibel. Kreekakeelse osa Uue Maailma tõlge". Pärast pooleaastast pausi jätkati ülejäänud Piibli osa tõlkimisega. Kuna vahepeal hakati ingliskeelse tõlke teksti revideerima, saadeti Eesti tõlkijatele varakult uue tõlke lähtetekste, mis võeti edaspidi aluseks veel tõlkimata osade puhul. Pärast Vana Testamendi valmimist tõlgiti uuesti ka Uue Testamendi tekst. Inglise keel oli siiski vahekeel, hoolega uuriti Piibli algkeeli (heebrea, aramea ja kreeka) ja peaaegu kõiki kättesaadavaid eestikeelseid piiblitõlkeid ja -materjale. Tõlkijatel oli ligipääs Jehoova tunnistajate tõlketalituse ülemaailmsele andmebaasile, kuhu on kokku kogutud eri keeltesse tõlkijate senised küsimused ja vastused. Lisaks küsiti tõlketalituse algkeelte asjatundjatelt üle 1000 küsimuse. Tõlketööd tegi täiskohaga kaks kolmeliikmelist rühma, kellele lisandus sekretär ja ülevaataja. Esmalt koostati umbes 7000 põhilisest sõnast koosnev heebrea-eesti ja kreeka-eesti sõnastik ning hakati seejärel tõlkima raamatuid lausete, salmide, peatükkide ja raamatute kaupa. Valmis töö anti proovilugejatele ja nendelt kogutud tagasiside põhjal tehti vajadusel tekstis muudatusi, kus see võimalik oli. Lõpuks kontrolliti üle, kas Piibli raamatute vahelised tsitaadid on sarnased, ja paralleelkohtade täpsus. Töö sai valmis hiljemalt 2014. aasta kevadeks (esimeses trükis on märge "aprill 2014"), kuid tõlget esitleti esmakordselt avalikkusele Jehoova tunnistajate üldkokkutulekul, mis toimus Saku Suurhallis reedel, 8. augustil 2014. Tõlge tehti pärast seda allalaaditavaks ja sirvitavaks veebisaidi jw.org kaudu, paberkujul saab seda Jehoova tunnistajate käest tasuta. Raamat ei ole mõeldud müügiks.

"Piibel. Uue maailma tõlge (2014)" on saanud vahelduvat tagasisidet. Tõlge on kaasaegses eesti keeles, mistõttu on loobutud mitmetest traditsioonilistest vaimulikest terminitest. Kuna tegu on uustõlkega, mitte redigeeringuga, ei järgi see seniste eestikeelsete Piiblite tõlke- ja väljaandetraditsiooni, vaid läheneb algtekstile uuest küljest. Kasutusel on inglispärane salmijaotus, mistõttu mõnedes peatükkides erineb salmide numeratsioon senistest väljaannetest (salmide numeratsiooni erinevuste nimekirja leiab tõlke lisast). Mõned tõlkijate otsused on põhjustanud kriitikute pahameelt, sest tekst erineb traditsioonilisest olulistes õpetuslikes nüanssides. Tõlkijad põhjendavad erinevusi teistest tõlgetest muu hulgas ajakohasema akadeemilise uurimuse ja usaldusväärsemate allikate kasutamisega.

Raamatu ülevaade

Tõlkest puuduvad harjumuspärased alapealkirjad, sisukokkuvõte on viidud raamatu etteotsa. Põhjendusena tuuakse, et alapealkirjad teksti sees võivad jätta mulje, et tegemist on algse teksti osaga, ning seda püütakse vältida. Tekstis on 4000 allmärkust, mis selgitavad salmi tausta või toovad ära teisi tõlkevariante ("võib tõlkida ka", "teine võimalik tähendus", sõna-sõnalt"), samuti ligi 60 000 ristviidet salmi selgitavatele kohtadele teistest Piibli osadest. Raamatu lõpus on paarisajaleheküljeline lisa, kus selgitatakse tõlkimise põhimõtteid, piibliaja geograafiat, mõõtühikuid ja muud.

Köide

Paberkujul väljaanne on happekindlal õhukesel paberil, mis ei kolletu, köidis on kindel ega lagune kergesti. Kaaned on pehmest polüuretaanist ja liimitud viisil, mis hoiab neid aja kuludes kaardumast. Köitel on kaks järjehoidjat.

Tekst

Tõlkijate eesmärk oli teha tõlge, mis vastaks võimalikult täpselt algtekstile ja oleks seejuures arusaadav tänasele lugejale. Tõlke lisa selgitab seda järgnevalt: "Piiblitõlkija peaks arvestama sellega, et Piibel pandi kirja tavalises, igapäevases keeles, mida rääkisid lihtsad inimesed, nagu põllumehed, karjased ja kalamehed. [—] Selliste sõnade asemel, mida tavainimesed harva kasutavad, tuleks tõlkes üldjuhul eelistada selgeid, igapäevaseid ja kergesti mõistetavaid väljendeid." Erinevusi on mitut laadi. Üks rühm on traditsiooniline vaimulik terminoloogia, näiteks vaga – laitmatu (Ii 1:1), õnnis – õnnelik (L 1:1), pagan – mittejuut (Mt 18:17), issand - isand (Mt 7:21), osadus - erinevad vasted; teine vananenud eestikeelsed väljendid, nagu käima peal – lapseootel (1. Mo 16:11), tähendamissõna – mõistujutt (Mt 13:2), haputaigen – juuretis (Mt 13:33), tölner – maksukoguja (Lu 18:10), alp - rumal (Õp 29:11) jne; kolmas hõlmab kirjakeele sõnu, kus kasutatakse mõtte esiletoomiseks arusaadavamaid vasteid, nagu jõle - mõistmatu (L 14:1), heldus – truu armastus (L 136:1), õel – jumalatu (L 36:10), sugu, seeme - järeltulija (1. Mo 3:15; 22:17) jt.

Kaasaegse keele kasutamine on leidnud üldiselt positiivset vastuvõttu. Tunnustatakse, et eesmärk tõlkida ladusalt on õnnestunud. Teoloog Vello Salo on öelnud: "Eesti piiblitõlke traditsiooni taustal on tõlge igal juhul väga värskendav, sest meie traditsioon on seni olnud väga täpne ja sõnasõnaline, aga uus tõlge lähtub umbes samasugustest arusaamadest nagu eesti ilukirjanduslik tõlge." Keeleteadlane Kristiina Ross kirjutab: "Uus tõlge seab teadlikult peamiseks eesmärgiks tõlke selguse ja mõistetavuse ning lähtub põhimõtetest, mida tõlketeoorias kirjeldatakse dünaamilise ekvivalentsi mõiste abil. [—] Tulemuseks on ladusas ja mõnuga loetavas tänapäevases eesti keeles piiblitõlge, mis oluliselt rikastab meie tõlkemaastikku." Ta nimetab antud Piiblit (esimeseks eestikeelseks) "luterlikuks piiblitõlkeks", kuna see koostati sarnaselt Martin Lutheri Piibli tõlkimise põhimõtetele, mis pidas kõige tähtsamaks lihtrahvale arusaadava lihtsa keele kasutamist.

Kriitikud on väljendanud muret, et konkordantsest (sõnasõnalisest) tõlkemeetodist loobumine ja ilukirjandusteoste tõlkemeetodi kasutamine võib pikaajalise tõlketraditsiooniga pühakirja tõlke rikkuda. Dotsent Jaan Lahe märgib: "Ladusus ei saa olla omaette eesmärk. See võib viia lamesuseni. Piibli lugemine peaks olema küsiv lugemine." Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu tõlkeosakonna juhataja Tauno Ernits on siiski märkinud: "Äsja ilmunud tõlget võib võtta sellena, mis see on, ühe tõlkena/tõlgendusena teiste tõlgete/tõlgenduste kõrval. Mitte parem, mitte õigem, ent uusi võimalusi pakkuv tekst." Kristiina Ross märgib: "Tegelikult ei tähendagi rangest konkordantsusest loobumine ilmtingimata kergema vastupanu teed minemist. Seda on võimalik teha ka läbimõeldult ja kaalutletult, tõlkides sõna teatud juhtudel terminina, teatud juhtudel nii, nagu kontekst näib parasjagu nõudvat." Ta toob näiteks heebrea sõna ger (võõras ~ võõramaalane ~ muulane) tõlkevastete kasutamise eri tekstides, kus seda tehti iga kord salmi konteksti arvestades, ning järeldab: "Pole kahtlustki, et tõlkimisel on iga vähegi termini staatusele pretendeeriva originaalteksti sõna vasteid põhjalikult kaalutud ja valik on langetatud selguse põhimõttest lähtuvalt, pidades silmas tänapäevast keskmist keelekasutajat. Lisaks näib, et peale inglise lähteteksti on põhjalikult arvestatud ka kogu eesti traditsiooni." Poeetilistes teostes on siiski stiili huvides kohati vana aus hoitud. Tauno Ernits on kommenteerinud: "Poeetilisemates tekstides, eriti lauluraamatus, säilitasime julgemalt traditsioonilisemaid sõnu."

Terminoloogia

Tõlge kasutab mõnigast geograafilist ja ajaloolist terminoloogiat, mida siiani Eesti lugeja ei ole enamasti harjunud Piiblis nägema: näiteks peapreester (van. ülempreester UT-s), prokonsul, proselüüt, sanhedrin, satraap, vadi (kuiv jõesäng), veemahuti (paljudes kohtades kaevu asemel). Koha- ja isikunimede peamise alusena on võetud Piibli 1997. aasta väljaanne kui seni uusim eestikeelne autoriteet selles valdkonnas. Raha- ja mõõtühikute osas kasutatakse sõnu piim (1. Sa 13:21), miin (nael, Lu 19:16), dareik (adarkon, 1. Aj 29:7), kaav (kortel, 2. Ku 6:25), loog (kortel, 3. Mo 14:10) jt. Psalmidest leiab tõlkimata muusikaalaseid termineid, mille tähendust täpselt ei teata, nagu alamot (L 46), gitit (L 8), higajon (L 9:16), jedutuun (L. 39), mahalat (L 53), maskil (L 32), muut laben (L 9), nehilot (L 5), šeminit (L 6).

Mitmetest poeetilistest raamatutest leiab kohati salme, mis on tähistatud heebreakeelsete tähtedega (näiteks L 37; Nu 1; Õp 31). Nii on ära märgitud heebrea tekstis esinevad akrostihhonid, kus iga rea esitäht moodustas heebrea tähestiku.

Isand vs. issand

Märkimisväärse erinevusena senistest eestikeelsetest piiblitõlgetest on sõna "issand" kaotamine. Vana kirjaviisi kujulise ''issand'' asemel kasutatakse uuema kirjaviisi kuju ''isand'', mida tõlkijad peavad lähedasemaks antiikmaailma arusaamale. Juba UT 2009 tõlke lisas selgitatakse: "Kreeka sõna Κύριος tähendab "isand". Eesti keeles on olnud pikka aega kasutusel vana kirjaviisi vorm "Issand", mis käib nii Jehoova kui ka Jeesuse kohta. Käesolevas tõlkes on kasutatud mõlemat sõna vastavalt kontekstile." Lõppversioonis loobuti sõnast "Issand" täiesti. Tauno Ernits on kommenteerinud: "võtsime julguse panna uuesse tõlkesse "isand", sest seda see kreeka sõna tähendab, ja tänapäeva lugeja saab sellest aru ... me ei taha öelda, et tõlkevaste "issand" oleks kuidagi halb või vale, kaugeltki mitte, aga kuna me tegime värsket tõlget, siis tahtsime anda Eesti lugejale võimaluse näha mingit tuttavat teksti uue nurga alt."

Õpetuslikud eripärad

Mõned tõlkevasted on äratanud suurendatud tähelepanu, kui need puudutavad õpetusi, milles Jehoova tunnistajate teoloogia läheb kristluse peavoolu õpetustest lahku. Oma seisukohti kaitstakse tõlke lisades, kust leiab ka teoloogide, eksegeetikute ja hebraistide kommentaare. Urmas Viilma on öelnud Piibli tõlkimise kohta: "tuleb olla järjekindel selle tagamisel, et uutesse tõlgetesse ei kirjutataks sisse uusi (moodsaid) tõlgendusi või mõne kindla teoloogilise või religioosse käsitluse suunas kallutatud ideoloogiat või õpetust." Seetõttu ei võtvat ka Eesti luterlik kirik tõlget oma põhitekstina kasutusele. Tauno Ernits on tõlke esindajana kutsunud üles kõigepealt tõlget võrdlema teiste piiblitõlgetega. "Selline võrdlemine näitaks, et nii mõnegi 2014. aasta tõlkes esineva "uue" tõlgenduse kasuks on otsustanud ka mõne teise piiblitõlke tegijad." Toomas Paul on tõstnud esile dilemmad "Jehoova vs. Issand" ja "piinapost vs. rist". Tauno Ernits on toonud ise näitena Johannese 1:1, kus kasutatakse fraasi "sõna oli jumal" (väikese tähega). (Eesti keeles on sarnast tõlget kasutanud Jaan Lahe, "Sõna oli jumalik").

Jehoova nimi

"Uue maailma tõlge" kasutab Jumala pärisnime יהוה (JHVH) vastena sõna "Jehoova", nii nagu on teinud eestikeelsed piiblitõlked enne 1997. aastat. Kaasaegses teoloogias peetakse seda nimekuju väärvormiks ja teaduslikes tekstides eelistatakse vastet "Jahve". Piibli 1997. aasta väljaanne kasutab tetragrammi יהוה vastena läbivalt sõna "Issand", järgides uuemat teoloogilist traditsiooni. Piibli Uue maailma väljaande (2014) tõlkijad on jäänud Jumala nime kasutamisele truuks põhjendusel, et nime asendamine tiitliga Is[s]and kaotab ära Piibli Jumala isikupära: "Me teame neid põhjusi, miks see on asendatud, see on nende tõlkijate otsus ja me ei taha seda sugugi kritiseerida, aga siiski, kuna algses heebrea tekstis on JHVH kui pärisnimi, siis meie arvates, nii nagu meil pole sõpra, kelle nime me ei teaks, ei saa me ka Jumalaga lähedased olla, kui me tema nime ei teaks, sellepärast me taastasime Jumala nime seal, kus see algtekstis esineb". Vanapärast nimekuju Jehoova eelistatakse tema ajaloolise tuntuse pärast, selle asemel et kasutada õpetlaste pakutud varianti Jahve. Tõlke lisades tsiteeritakse teoloogiadoktor Ain Riistani, kes on kirjutanud: "Leian, et sõna Jehoova kõlbab meil öelda küll. Sest sõltumata selle sõna päritolust on sel olnud ... paljude põlvkondade jaoks väga oluline ja sügav tähendus". Kristiina Ross on teinud selle nimekuju kohta tähelepaneku, vaadates eestikeelsete piiblitõlgete ajaloole:

"Eesti 1739. aasta tõlge on üks väheseid, mis kasutab nimekuju Jehoova. Mustandkäsikirjast selgub, et alguses tarvitati selleski tõlkes üldnimelist vastet Issand, kuid toimetamise käigus, koos muude pietistlike täpsustustega, viidi järjekindlalt sisse Jehoova. Selle võttis üle ka 1968. aasta väliseesti tõlge, nii et Jehoova kõrvaldati eesti Vana Testamendi tõlkest alles 1997. aasta redaktsioonis. Muukeelsetes maailmades ilmselt üsna radikaalsena mõjuva nimekasutusega eesti jehoovatunnistajate tõlge siinmail niisiis kedagi ei raba, vaid lihtsalt taastab üürikeseks ajaks katkenud pika traditsiooni."

Kui Jehoova nime kasutamisel Vanas Testamendis on olemas ajalooline eeskuju, siis lisaks sellele esineb see nimi ka Uue Testamendi tekstis 237 korda. Sellele on märksa raskem teoloogilist põhjendust tuua, sest seni ei ole leitud ühtki tetragrammi יהוה sisaldavat UT raamatute käsikirja. Enamik vanimatest säilinud fragmentidest pärineb vähemalt 200 aastat hilisemast ajast pärast originaalide kirjutamist. Tollel ajal oli levinud juba käsikirjade ümberkirjutamisel tetragrammi asendamine sõnaga kyrios ('isand'). 2014. aasta piiblitõlke lisades tuuakse välja tõlkijate kaalutlused Jehoova nime kasutamiseks teatud kohtades Issanda asemel. Mõttekäik on üldjoontes järgmine:

1. esimesel sajandil levinud heebrea- ja kreekakeelsetes Vana Testamendi tekstides esines veel tetragramm, mida tõestavad arheoloogilised leiud. Septuagintast tuuakse näiteks 5. Moosese raamatu fragment P. Fouad Inv. 266.
2. Juudikristlased kasutasid Jumala nime. Tosefta kirjutab umbes aastal 300: "Evangelistide ja min’ide [ilmselt juudikristlaste] raamatuid tulest ei säästeta. Kui need leitakse, on need lubatud sealsamas ära põletada ühes neis esineva Jumala nimega."
3. Mõnede teoloogide arvates kasutati UT raamatute VT salmide tsitaatides Jumala nime. Näiteks õpetlane George Howard on öelnud: "Kuna tetragramm esines tollal veel kreekakeelses Piiblis [Septuagintas], mis oli algkiriku pühakiri, on mõistlik uskuda, et UT kirjutajad säilitasid tetragrammi tekstides, kus nad seda pühakirja tsiteerisid."
4. Jumala nimi esineb enamikus tõlgetes Ilmutus 19:1, 3, 4, 6 sõna "halleluuja" koosseisus, mis sisaldab Jehoova nime lühivormi "Jaah", samuti viitavad Jumala nimele isikunimed, näiteks Jeesus tähendab "Jehoova on pääste"

Eelolev ülevaade ei ole põhjuste ega tsitaatide osas täielik. Lisaks ajaloolistele põhjustele näidatakse, et ka paljud teised piiblitõlked on Jumala nime Uue Testamendi põhitekstis kasutanud, sealhulgas UT tõlgetes heebrea keelde kohtades, kus tsiteeritakse VT raamatuid. Viimane on ka aluseks tekstide valikul, kuhu Jehoova nimi on sisse viidud: "Et mitte ületada piiri, kus tõlkimisest saab tõlgendamine, oleme olnud Piibli kreekakeelses osas Jumala nime taastades väga ettevaatlikud ja arvestanud alati hoolikalt Piibli heebreakeelse osa tekstiga. Iga koha puhul neist 237-st, kus Jehoova nimi on meie tõlke põhitekstis taastatud, esineb see vähemalt ühes neis [UT] heebreakeelsetest tõlgetest." Uuematest tõlgetest tuuakse muuhulgas näiteks rotumakeelne Piibel (1999), kus Jihova esineb UT-s 51 korda, ning batakikeelne tõlge (1989), kus Jahowa esineb 110 korda. Selles valguses on Uue Maailma tõlke otsus Jumala nime Uues Testamendis kasutada näide ühe võimaliku tõlkepraktika kasutamisest, millega on järjekindlalt lõpuni mindud.

2017. aastal hakati inglise keeles välja andma Uue Maailma tõlke elektroonilist uurimisväljaannet, kus ääremärkustes põhjendatakse igat Jehoova nime kasutamisjuhtu UT raamatutes.

Rist vs. piinapost

Erinevalt teistest levinud eestikeelsetest tõlgetest kasutatakse Piibli Uue maailma 2014. aasta tõlkes kreekakeelse sõna stau·ros´ vastena piinapost, mitte rist. Kõigis kaasaegsetes sõnaraamatutes antakse σταυρός vasteks ühemõtteliselt rist.

Klassikalises kreeka keeles kuni 4. sajandini e.m.a tähendas σταυρός (stau·ros´) lihtsalt tulpa või posti. Koinee kreeka keeles, milles UT kirja pandi, tähendas see nii tulpa, risti kui T-kujulist hukkamisvahendit. Piibel kasutab Jeesuse hukkamisvahendi kohta ka sõna ξύλον (xyʹlon), mis tähendab posti või palki. Kirjakohtades Ap. t. 5:30; 13:29 ja Gal. 3:13 kasutatakse ka teistes eestikeelsetes Piiblites selle sõna tõlkevastet "puu", mis viitab nende salmide kontekstis Jeesuse hukkamisvahendile. Uue Maailma tõlkijad on järeldanud, et piiblikirjutajad kasutasid sõna stau·ros´ samas tähenduses kui xy´lon. UT 2009 lisa on varustatud mitmete tsitaatidega õpetlastelt, kes on jõudnud sama järelduseni. Näiteks Hermann Fulda kirjutab raamatus "Das Kreutz und die Kreutzigung": "Jeesus suri lihtsal hukkamispostil; selle kasuks kõneleb a) idamaades tol ajal levinud tava kasutada seda hukkamisviisi, b) kaudselt Jeesuse kannatuslugu ja c) varajaste kirikuisade paljud kommentaarid."

Kuna tegu on peavoolust irduva seisukohaga, siis tekib põhjendatud küsimus, kas tõlge tahab juurutada Jehoova tunnistajate teoloogiat. Selle usuvoolu õpetustest selgub, et Jeesuse hukkamisvahendiga ei ole seotud mingit tähtsat õpetust, küll aga taunitakse levinud kommet kasutada risti kristluse sümbolina, mistõttu tegu on teatud laadi seisukohavõtuga: "Me ei taha Jumala kirjapandud Sõnasse midagi juurde lisada ega panna inspireeritud Pühakirja paganliku risti mõistet, vaid tõlgime sõnad stau·ros´ ja xy´lon nende kõige tavalisemas tähenduses."

Audiopiibel

10. oktoobril 2017 teatati veebisaidil jw.org esimesest eestikeelsest "Uue maailma tõlke" piiblisalvestisest, Pauluse esimesest kirjast tessalooniklastele, millele lisandus hiljem Pauluse teine kiri tessalooniklastele ja Pauluse kiri galaatlastele. 21. detsembril 2017 anti välja Matteuse evangeelium, mille puhul oli märkimisväärne, et selles osales 82 näitlejat ja salvestamisele kulus aega kolm kuud. Audiopiibli põhimõte on, et "iga tegelaskuju esitab eri osatäitja". Samas ei ole tegu heliefekte sisaldava kuuldemänguga, vaid täpset algteksti järgiva väga realistliku lugemisega.

Kuna nii suurt vajadust näitlejate häälte järele ei olnud Eestis varem olnud, alustati projekti häälenäidiste kogumise ja analüüsimisega 400-lt hea lugemisoskusega vabatahtlikult, keda kasutatakse vastavalt vajadusele uute raamatute salvestamisel. Iga osaleja valitakse hoolikalt karakteri järgi. Võrdluseks: ingliskeelse audiopiibli salvestamises osales umbes 1000 inimest.