Pierre de La Rue (umbes 1452 – 20.
november 1518) oli renessansihelilooja ja laulja franko-flaami koolkonnast. Ta on selle koolkonna üks tuntumaid ja mõjukamaid esindajaid.
Ta sündis arvatavasti Tournais ja sai hariduse kohalikus katedraalis. Aastatel 1469–1470 mainitakse ühes Brüsseli katedraalis tenorilauljat nimega Peter vander Straten. Kuna see on tema nime hollandikeelne variant, siis peetakse väga tõenäoliseks, et see oligi tema. 1471. aastal oli ta Genti Jacobskerkis osalise tööajaga laulja, kellele maksti tasu katedraali mitmeotstarbeliste kulude eelarvest. 1472–1477 töötas ta Nieuwpoortis.
Tema asukoht 1480. aastatel pole hästi teada. Varem on arvatud, et ta oli aastatel 1483–1485 Sienas Itaalias, kuid on kindlaks tehtud, et "La Rue" sealsetes dokumentides viitab ühele teisele lauljale. Pierre de La Rue ei käinud ilmselt kunagi Itaalias, mis teeb ta teistest oma põlvkonna tähtsamatest franko-flaami koolkonna heliloojatest eristuvaks.
Enne 1489. aastat oli ta mõnda aega Saksamaal. 1492. aastal liitus ta Saksa-Rooma keisri Maximilian I kooriga. Ta jätkas Habsburgide alluvuses töötamist kuni elu lõpuni.
De la Rue reisis kaks korda Hispaaniasse. Olles teisel reisil, sattus ta 1506. aastal La Manche'i väinas laevaõnnetusse ning veetis kolm kuud kuningas Henry VII õukonnas. Pärast seda oli ta kaks aastat Hispaanias Kastiilia kuninganna Juana teenistuses ning naasis Hollandisse 1508. aastal. Juana oli maksnud talle poole suuremat tasu kui teistele lauljatele ning määras ta koori juhiks.
Oma reisidel kohtus ta kaasmaalastest suurte heliloojatega, näiteks Josquin des Prezi, Heinrich Isaaci ja Robert de Féviniga. Need kohtumised võisid olla tema stiili väljakujunemise mõjutajad. 1515. aastal tegi õukond suure ringreisi läbi kõikide linnade, mis asusid vastse keisri Karl V valduste põhjapoolses osas. La Rue lahkus ametist järgmise aasta suvel ning asus elama Kortrijki, kus ta suri kaks aastat hiljem.
Pierre de La Rue oli surres üsna jõukas. Oma testamendis jagas ta oma varasid sugulastele, heategevusele, kooridele ja mujale. Ta oli ka määranud, et kuu vältel pärast tema surma tuleb igal päeval laulda reekviemi ning pärast seda veel 300 missat erinevates katedraalides. Ta palus ennast matta Kortrijki kirikusse, altarist vasakule.
La Rue kirjutas missasid, motette, Magnificat'e, teoseid Nutulaulude tekstidele, šansoone jm. Tema loomingu žanririkkus peegeldab tema positsiooni ühe Euroopa tähtsama muusikakollektiivi (Habsburgide õukonnamuusikute) põhilise heliloojana. Mõned uurijad on väitnud, et ta kirjutas muusikat ainult oma elu 20 viimase aasta jooksul, peamiselt kui ta oli õukonna teenistuses, kuid teoste täpne dateerimine ei ole õnnestunud, kuigi on olnud võimalik neid teatud ajalistesse rühmadesse jagada.
Stiililiselt on La Rue looming tema kaasaegsetest kõige sarnasem Josquini omaga ning ekslikku autorsuse määramist on nende kahe suhtes toimunud mõlemas suunas. Siiski on La Rue loomingus mõningad just talle iseloomulikud jooned. Ta armastas äärmiselt madalaid hääli ning kasutas rohkem kromatismi kui enamik tema kaasaegseid. Kõikjal tema loomingus võib kohata rikkalikult dissonantse. Pikki ja tiheda faktuuriga lõike katkestas ta kontrastsete, ainult kahehäälsete osadega (seda võtet kasutasid mõnikord ka Ockeghem ja Josquin). Ta oli üks esimesi, kelle jaoks sai tavaliseks traditsioonilist neljahäälset kompositsiooni suurendada viie- ja kuuehäälseks. Üks tema kuuehäälsetest missadest, "Missa Ave sanctissima Maria", on vormi poolest tehniliselt keerukas kuuehäälne kaanon ning üldse esimene teadaolev kuuehäälne missa.
Kaanon on La Rue loomingus erilisel kohal, ta armastas neid kirjutada märkimisväärselt keerulistena, et mitte piirduda lihtsa imiteerimisega. Üks tema kahest "L'homme armé" missast algab ja lõpeb kaanoniga, milles kõik hääled esitavad sama meloodiat, kuid eri kiirusel. Lõpukaanon "Agnus dei" on ajastu ainuke selline kaanon neljale häälele. Kokku kirjutas La Rue kuus teost, mis on algusest lõpuni vaid kaanonivormis: kaks missat, kolm motetti ja üks šansoon. Lisaks kirjutas ta kolm missat, kaks motetti ja kolm šansooni, mis põhinevad kaanonil, kuid sisaldavad ka vabalt komponeeritud osi. Arvukalt on teoseid, mis sisaldavad kaanonilõike.
Missade kirjutamisel kasutas ta ka parodeerimist: kujundas hääled varem olemasoleva muusikalise materjali põhjal. Mõned missad kasutavad cantus firmus'e tehnikat, kuid harva rangelt, sest tihti eelistas ta parafraseerimist. La Rue kirjutas ühe varaseima säilinud polüfoonilise reekviemi, mis on ka tema kõige tuntumate tööde seas.
Motette on temalt säilinud 25, peamiselt neljahäälsed. Neis esineb imitatsiooni, kuid tavaliselt mitte kõige alguses nagu Josquinil. Äratuntav stiilitunnus on ostinato kasutamine, mis võib olla üksik noot, intervall või meloodiline motiiv. Kokkuvõttes on La Rue motetid kontrapunktiliselt keerukad nagu ka Ockeghemil, kellest noorem helilooja tõenäoliselt eeskuju võttis. Üle pooltel motettidest on teemaks neitsi Maarja. La Rue oli esimene helilooja, kes kirjutas Magnificat'e kõigis kaheksas helilaadis.
Tema 30 šansooni on stiililiselt mitmekesised. Kuna ta ei käinud kunagi Itaalia, ei kasutanud ta homofoonilise faktuuriga frottola-stiili, mis võlus teisi tema põlvkonna heliloojaid.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Pierre de La Rue, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.