Paneelelamu

Paneelelamuid on ehitatud kõikjal üle maailma alates 20. sajandi algusest, kuid massiliseks elamuehituseks hakati paneelehitust kasutama alles Teise maailmasõja järel, kui sõjapurustuste ja linnastumise tagajärjel tekkis paljudes riikides suur nõudlus elamispinna järele. Eestisse kerkisid paneelelamurajoonid (nt Tallinnas Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe, Tartus Annelinn) peamiselt Nõukogude ajal.

Endise Nõukogude Liidu aladel hüüti esimese laine paneelelamuid hruštšovkadeks. Saksamaal tuntakse paneelmaju Plattenbau nime all; inglise keeles on nende nimetus peamiselt apartment block ja spetsiifilisemalt large panel system-building (LPS). Algselt ei pärine paneelehitus siiski Nõukogude Liidust, kuigi seal leevendati paneelelamute massilise ehitusega üleriiklikku elamispindade defitsiiti. Ka teistes maades tarvitati paneelehitust tihti just riiklikes elamuehitusprojektides.

Eelnevalt mujal valmistatud paneelidest maju hakati ehitama kõigepealt 1909.-1910. aastal New Yorgis, kus arhitekt Grosvenor Attenbury oli projekteerinud elamurajooni Forest Hills Gardens. Tema spetsiifilist paneelehituse vormi nimetati Attenbury süsteemiks. Tollal eksperimenteeriti ka muudest materjalidest (puit, metall) seeriatootmises valminud ehituselementidega.

Laialdase populaarsuse võitsid paneelelamud siiski alles Teise maailmasõja järel, kui neid projekteerisid mitmed tuntud arhitektid, sh Le Corbusier. Nõukogude Liidus juurutas selle esmalt Moskvas arhitekt Vassili Svetlitšnõi. Väiksemaid paneelrajoone uuslinnaosades nimetati mikrorajoonideks.

Kuna paneelelamurajoone on sageli rajatud riikliku kampaania korras, leevendamaks elutingimusi nendele ühiskonnarühmadele kes ei jaksa endale osta eramaju, on neist vahel kujunenud vertikaalagulid, kus elavad töölised ja immigrandid; see halvendab omakorda paneelelamurajoonide mainet, ning võib ühiskondlikku kihistumist suurendada.

Eestis olid paneelelamurajoonid Nõukogude ajal algselt prestiižsed ("kõigi mugavustega"), ning hiljemgi on seal elanud eri ühiskonnaklasside esindajad, seega on kihistumine väiksem. Samas anti Eesti NSV-s uusrajoonidesse kortereid eeliskorras Nõukogude Liidu teistest piirkondadest saabunud töölistele, mistõttu on paneelrajoonides muukeelsete elanike osakaal üldjuhul tänini suurem kui teistes linnaosades. See on soodustanud ka hilisemat etnilist kihistumist.

Magalad

Paneelelamurajoonid ehitati teadlikult magalarajoonideks, mida iseloomustab see, et elanikud käivad peamiselt teistes linnaosades tööl või meelelahutusasutustes (kino, kontsert, varietee, baar). Selliste rajoonide magala-staatust kinnistab samuti tõik, et teatud tüüpi meelelahutusasutuste puudumine või vähesus on sihilik, et välistada mürasaastet, mis võib elanikke häirida, kui ka antisotsiaalset käitumist (kasiinode keelustamine koolide ja lasteaedade vahetus läheduses).

Nõukogude ajal paneelelamute juurde kavandatud ühiskondlik infrastruktuur jõuti Tallinnas välja ehitada näiteks Mustamäele ja Koplisse, vähesel määral ka Õismäele. Lasnamäe kui toona uusima linnaosa taristu rajamine jäi täiesti puudulikuks, sest peamine rõhk oli elamuehitusel. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, lakkas sellega nii sisseränne kui ka Lasnamäe ehitamise ja laiendamise rahastamine.

  Pikemalt artiklites Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe ja Annelinn

Tänapäev

Kui Eesti iseseisvuse taastamise aegses ja -järgses eufoorias kuulutati paneelelamurajoonidele sageli kadu, lubades need maha lõhkuda ning asendada madaltiheda hoonestusega (üheks laulva revolutsiooni sümboliks sai Alo Mattiiseni laul "Peatage Lasnamäe"), siis hiljem on ehitusasjatundjad valdavalt tunnistanud, et betoonpaneelidest elamute seisukord on enamjaolt parem kui arvatud, ehkki need vajavad järjekindlat hooldust nagu iga teinegi maja, ning paneelelamurajoonide lammutamine tekitaks raskusi nii juriidiliselt (korterid on eraomand), majanduslikult (massiliselt uut elamispinda rajada oleks väga kulukas) kui ka poliitiliselt (suur osa paneelrajoonide elanikke ei soovi sealt lahkuda).^[viide?]

Tallinna magalarajoonide ühiskondlik taristu hakkas edasi arenema 21. sajandi algusest, kui "mägedel" valmis mitu suuremat ostukeskust eri tüüpi kaupluste ja teenindusasutustega, millele lisandusid 2010. aastate teisel poolel kinod, mänguruumid ja jõusaalid. Ostukeskuste olemasolu soodustas ka paljude eraldiseisvate äride liikumist nende vahetusse lähedusse. Magalate olukord paranes seeläbi tunduvalt, iseäranis Lasnamäel, kuhu valmis muuhulgas mitu spordihoonet.

 

Hruštšovkad

• Tüüpprojekt 1-317
• Tüüpprojekt 1-317-14
• Tüüpprojekt 1-317-21
• Tüüpprojekt 1-318

  Pikemalt artiklis Hruštšovkad

Paneelelamud

 

 

Ehkki neid tüüpprojekte hruštšovkadeks Eestis ei peeta, siis Läänes küll:

• Tüüpprojekt 1-464 – "Mustamäe paneelelamu", viiekorruselised, 2–8 trepikojaga ning hoone mõlemal küljel rõdudega, Tallinna Elamuehituskombinaadilt, näiteks hooned A. H. Tammsaare tee 57, 61, 63, 65, 67, 69, 70, 99, 101, 103, 105, 107, 161, 163, 165, 173 ja Akadeemia tee 4, 6, 14, 22, 26a Tallinnas
• Tüüpprojekt 1-464А-12, näiteks A. H. Tammsaare tee 125 Tallinnas
• Tüüpprojekt 1-464А-15, näiteks A. H. Tammsaare tee 121, 127 Tallinnas
• Tüüpprojekt 111-121 (TP-111-121) – "Õismäe ja Lasnamäe paneelelamu", viiekorruselised, 2–8 trepikojaga ning hoonete tagumisel küljel rõdude plokid või rõdud, eesküljel lodžad, Tallinna Elamuehituskombinaadilt
• Tüüpprojekt 111-121-E13 (111-121-Э13), üheksakorruseline kahe sektsiooniga korterelamu
• Tüüpprojekt 111-121-E14 (111-121-Э14), üheksakorruseline nelja sektsiooniga korterelamu
• Tüüpprojekt 111-121-E (Э), 16/17-korruseline korterelamu
• Tüüpprojekt 111-133 – "Annelinna paneelelamu", ka Ida-Virumaa linnades, Kesk- ja Lõuna-Eesti keskustes. Viiekorruselised, 2–6 trepikojaga ning lodžadega, Tartu Elamuehituskombinaadilt

Kolhoosimajad

• Silikaatkividest kahekorruselised korteritega kolhoosimajad tüüpprojekt nr 61
• Tüüpprojekt 113-23-71
• 113-EKE-10, Eesti Kolhoosiehituselt