Mänsak

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Mänsak (perekond)

Mänsak
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Vareslased Corvidae
Perekond	Mänsak Nucifraga
Liik	Mänsak
Binaarne nimetus
Nucifraga caryocatactes (Linnaeus, 1758)

Mänsaku rahvapäraseid nimetusi: pähklirääk, pähkliraag, pähklikull ja pähkliähk.

Mänsakul eristatakse mitut alamliiki. Tema nominaatvorm pähklimänsak (N. caryocatactes caryocatactes) on levinud Euroopas ida suunas kuni Uuraliteni. Sealt ida poole elav alamliik on seedrimänsak (N. caryocatactes macrorhynchos). Seedrimänsaku nokk on natuke saledam.

Ka seedrimänsakut on Eestis kohatud. See alamliik korraldab aeg-ajalt toidupuuduse tõttu mujale massinvasioone ja on jõudnud Siberist Eestissegi, samuti Ukrainasse, Krimmi ja isegi Lääne-Euroopasse. Näiteks on seedrimänsakute parved Eestisse jõudnud 1968. aastal.

Jaapanis elab mänsaku alamliik N. caryocatactes japonica ja Lääne-Himaalajas N. caryocatactes hemispela.

Mänsak on levinud Euraasias Skandinaaviast läbi taigavööndi kuni Vaikse ookeani rannikuni, kaasa arvatud Kamtšatka, Korea, Sahhalin ja Jaapan. Eraldi asurkonnad on Kesk- ja Ida-Euroopa, Himaalaja, Hiina ja Taiwani mägimetsades.

Mänsak on Eestis ebaühtlaselt levinud väikesearvuline haudelind, teda leidub rohkem maa lääneosas. Tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 5000 – 10 000 paarile, talvist arvukust 20 000 – 40 000 isendile.

Mänsak on enamasti paigalind, mõnikord teeb hulgurändeid.

Mänsalu üldpikkus on 32–35 cm. Ta on laiade tiibade ja lühikese sabaga vareslane. Sugupooled on sarnased. Noorlinnul on erinevalt vanalinnust sulestiku taustavärvus üldiselt heledam ja valged laigud tuhmimad.

Lennul eristab mänsakut pasknäärist lühem saba ja pikem nokk. Tema lend on kindlam kui pasknääril.

Mänsaku häälitsused on mitmesugused. Tavalisim häälitsus on "krrääk", mis pasknääri omast on selgema kõlaga, kõrgem ja ühetoonilisem. Hoiatushüüd on nurruv või võrisev "kurrr".

 

Mänsak elab okasmetsades ja okaspuu valdavusega segametsades. Eelistatud elupaigaks Eestis on tihedad soised kuusikud või kuuse-segametsad ja kuuse valdavusega loometsad.

 

Mänsak moodustab paari kogu eluks ja hoiab oma territooriumi aastaringselt. Varakevadest hilissuveni tegutseb ta peiduliselt oma pesitsuspaikade metsades.

Pesa koosneb väljast okstest ja raagudest, seest pehmemast materjalist. Enamasti paikneb pesa kuusel tüve lähedal. Mänsak on varajane pesitseja. Täiskurna 3–5 munaga võib Eestis leida alates märtsi lõpust. Munad on helesinaka taustaga ning kirjatud rohekate, hallikate ja pruunikate tähnide ja laikudega. Pojad hakkavad pesast välja lendama mai esimesel poolel. Pesakond asustab oma kodumetsa kuni suve teise pooleni. Alles suve lõpul asuvad pesakonnad hulkuma ja siirduvad pesapaigalt kaugemale. Septembris viibivad mänsakud tihti sarapikes. Osa linde jääb kohale kogu aastaks.

 

Mänsaku sügiseses toidus on väga tähtsal kohal sarapuupähklid. Ta toitub ka kuuseseemnetest, marjadest, putukatest, ussidest, vähem teiste lindude munadest ja poegadest.

Ta kogub toidutagavarasid.

• Mänsak andmebaasis eElurikkus  

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mänsak