Olav Maran: Eesti kunstnik

aastani Olav Mihkelson; sündinud 20. oktoobril 1933 Tartus) on eesti maalikunstnik.

Olav Maran on sündinud 1933. aastal Tartus tulevase skulptori Elfriide Marani ja politseikonstaabel Alfred Marani teise lapsena. 1938 kolis ema koos lastega Tallinna, kus Olav Maran lõpetas 1953. aastal Tallinna 10. Keskkooli. Pärast seda asus ta õppima Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti graafika erialale. Tema grupikaaslaste seas olid Peeter Ulas, Herald Eelma, Heldur Laretei ning tulevane abikaasa Sylvia Liiberg. Maran lõpetas instituudi 1959. aastal, 1959–1965 töötas ta ajakirjas Pikker kunstniku ja karikaturistina, seejärel on olnud vabakunstnik.

Näitustel hakkas esinema alates 1959. aasta esimesest noortenäitusest, peamiselt maalidega. Estampgraafikat on kunstnik teinud vähe, pärast õpinguid ainult paar vineerilõiget ("Tänav",1960). Maran tundis loometee alguses suurt huvi moodsate kunstivoolude vastu. Esimesed abstraktsed maalid valmisid aastail 1957–1959, esimene sürrealistlik maal "Väljavaade" 1959. aastal. Innustust leidis ta enne sõda ilmunud H. Readi raamatust "Moodne kunst" ja ühest I. Laabani artiklist ajakirjas Eesti Noorus. Impulsse andis ka mõningane informatsioon läänest (sotsialismimaade kunstiajakirjade kaudu). 1960. aastail katsetas Maran mitmetes moodsa kunsti suundumustes, püüdes neisse kätketud kunstikogemust tuua ka eesti kunsti. Õlimaali kõrval kasutas guašši, temperat, pastelli, kollaaži. Ühena eesti kunsti avangardi liidritest pidas loenguid ja avaldas artikleid moodsa kunsti taotluste kohta.

Näitustel eksponeeris Maran enamasti lihtsustatud vormikäsitlusega linnavaateid ja vaikelusid. Motiive leidis kunstnik Tallinna vähemesinduslikest piirkondadest. 1960. aastate algusest, mil kunstnik elas paberivabriku lähedal, on ta loomingus mitmeid vabriku enda ja selle ümbruse vaateid. Neis "karmi stiili" linnapiltides väljendub tollast aega iseloomustav sünguse ja troostituse tunne, soov vältida kõike ilusat ja idüllilist ("Sügispäike" 1961, "Talvine linnamotiiv" 1962). Seoses elukoha muutusega ilmub ta linnavaadetesse Lilleküla ümbrus ("Kuu katuste kohal" 1966, "Üle aia" 1970). Linnamotiivide poole pöördub kunstnik sageli tagasi ka hiljem ("Talvine agulimotiiv" 1981, "Sombune talvepäev" 1987).

Varasemates portreedes keskendub tähelepanu rohkem vormile ja värvile kui maalitava psüühikale.

Murranguliseks kujunes 1968. aasta, kui kunstniku maailmakäsituses toimus pööre religioossuse suunas. Sellest peale on ta maalinud natuuritruid poeetilisi pilte Põhja-Eesti loodusest, lilli, eelistatavalt amarüllilisi, liiliaid ja pojenge, eriti valgeid, ning vanameisterlikus laadis vaikelusid. Väljendades sisenduslikult oma selginenud elutunnetust, suhtub Maran pieteediga loodusesse ja lihtsaisse argiesemeisse, mis omandavad tema kujutatuina sisemise harmoonia ja sügavama eetilise tähenduse. Tihe ja korrektne maalimisviis tekitab tugeva vormi- ja ruumitunde. Esemete kujutamisel näitab kunstnik meisterlikku materjali edasiandmise oskust. Väheste portreemaalide seast tõuseb esile 1981. aastal valminud "Kirjakunstnik Sylvia Liiberg". Askeetlikes looduspiltides realiseerib Maran oma filosoofilise taotluse väljendada suurt väikese, keerulist lihtsa kaudu. Kasutamata stiliseerimist, rakendades realismi rikkalikke võimalusi, suudab Maran lihtsate objektide kujutamise kaudu edastada üldisemat ja kandvamat tõetunnetust.

• 1979, 1984 Eesti Kunstnike Liidu Maali aastapreemia
• 1983 Eesti Kultuuriministeeriumi aukiri
• 1987 Kristjan Raua preemia
• 1990 Vilniuse Maalitriennaali peapreemia
• 2012 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Tema ema oli skulptor Elfriide Maran ja abikaasa kirjakunstnik Sylvia Liiberg.