Norra Nimi

• norra keeles (bokmål) Norge, ametlikult Kongeriket Norge
• uusnorra keeles Noreg, ametlikult Kongeriket Noreg
• põhjasaami keeles Norga, ametlikult Norgga gonagasriika
• Lule saami keeles Vuodna, ametlikult Vuona gånågisrijkka
• lõunasaami keeles: Nøørje, ametlikult Nøørjen gånkarijhke
• kveeni keeles: Norja, ametlikult Norjan kuningaskunta

Vanad purjetamisjuhendid Karmøyst põhja poole räägivad "põhjateest" (vanapõhja Norðrvegr), millest enamiku uurijate arvates tulebki Norra nimi. Hiljem kandus põhjatee nimi üle sellest ida pool olevale maismaale ning lõpuks ka Østlandetile.

Mõnes keskaegses allikas tuletatakse Norra nimi Norra müütilise rajaja kuningas Nori (Nór) nimest. Nime on seostatud ka saami keele (näiteks Lule saami keeles nuorrek), mis tähendab 'piki randa' või 'piki merd'.

Kõige vanem (ladinakeelne) nimekuju (Nortuagia) on teada Durhami mälestusraamatust (Durham minnebok, umbes 840). Ottari jutustuses Inglismaa kuningale Alfred Suurele umbes 880. aastast kasutatakse läbisegi nimekujusid Norðweg ja norðmannaland (tõlge anglosaksi keelde). Ühes Prantsuse kroonikas umbes 900. aastast esinevad (ladinakeelsed) nimekujud Nortwegia, Northwegia ja Norwegia.

Ruunikirjadel suurel Jellingi kivil umbes 980. aastatest kasutatakse akusatiivivormi Nuruiak, mis vastab nimetavavormile Norvegh. See on esimene teadaolev skandinaaviakeelne nimekuju.

Vanapõhjakeelsetes allikates nimetatakse Norrat Noregr (Noreghr) või Norvegr (Norveghr). V-ga nimekujud olid levinud eriti Islandil.

Vanemas vananorra keeles esineb teises silbis i, teadaolevalt esimest korda 1332 daativikujus Norighi. Oletatavasti on asi nimisõna ríki ja kohanime Svíaríki ('Rootsi') mõjus; sellele viitab omastavakuju Norikis (1336). Juba enne 1300. aastat leiduvad omastavavormi Noreghs kõrval vormid Noreghes, Noreghis. Didrik Arup Seipi järgi kujunesid seejärel omastavavormist ja daativivormist Noreghe lühemad nimekujud Norges ja Norge. Ühes Islandi kirikuõigusealases käsikirjas umbes 1300. aastast esineb Norgi. Neist käändelistest kujudest tekkisid uued nimetavakujud Noreghe, Norege, Norige, Norighe, Norghe, Norge. Alates 14. sajandi hääldati ka [Norie], [Nories].

14. sajandil lühenes nime nimetavavorm kujudele Norege (Noreghe), Norige (Norighe), Norge (Norghe). Selle sajandi lõpul tekkisid nimetavavormid Norie, Nories, kus i-tähte hääldati [j]-ina nagu tänapäeval rootsi keeles. Et uuem nimekuju esineb algusest peale eriti rootsi- ja taanikeelsetes tekstides, siis on oletatud ka idaskandinaavia mõju. Alates 1450. aastast jäi nimi Noreg (Noregh) harvemaks ning sagedasemaks vormiks sai Norge (Norghe), kuid esimene jäi rööpkujuna kauaks püsima.

Norra murretes on nimekuju olnud mitmesugune. Kõige levinum hääldus on [Nårje] (nagu bokmål'is Norge, osalt küll lihtrõhuga). Østlandeti fjeldikülades ja suures osas Trøndelagist on valdav [Nåri] või [Nårri] (lihtrõhuga); [Nåri] on omane ka rannikumurretele Ryfylkest Oslo fjordini. Norig (häälduva g-ga) on olnud kasutusel osas Vest-Agderi küladest. Kõige vähem levinud on Noreg (osas Telemargist ja Aust-Agderist).

Ivar Aasen kasutas oma 19. sajandil loodud keelekujus landsmål murdelist nimekuju Norig (aastal 1848 trükitud luuletuses "Grønlandsreisa" kasutas ta veel nimekuju Norge). Aastal 1917 tõsteti nimekujud Norig ja Noreg landsmål'is võrdsesse staatusse, kuid 1938. aasta ortograafiareformiga jäi Noreg uusnorra keeles ainsaks nimekujuks. Bokmål'is ja riksmål'is on Norge alati olnud ainus nimekuju.