Eliit Nomenklatuur

Nomenklatuurseteks ametikohtadeks loeti NLKP parteiaparaat ja selle allüksuste töötajad, valitsusasutuste töötajad (üldjuhul kuni osakonnajuhataja tasemeni), asutuste juhid, peainsenerid, juhtide asetäitjad (suuremates asutustes), koolide direktorid jne. Kõneldi ka konkreetsete asutuste või ametkondade nomenklatuurist (nt SARKi/SM/RJRK/KGB nomenklatuur).

Sõna on laenatud vene keelest (номенклатура), kus see pärineb ladinakeelsest sõnast nomenclatura - 'nimekiri'. Mõiste tulenebki sedalaadi ametikohtade nimekirjast.

Nomenklatuursetele ametikohtadele esitatud isikuid kinnitasid ja määrasid ametikohale sõltuvalt ametikoha tähtsuses kas VK(b)P – ÜK(b)P – NLKP KK Organisatsiooniline büroo või madalamad ametikohad VK(b)P – ÜK(b)P – NLKP KK Arvestus-jaotussektor (Учраспред ЦК). 1922–1923 kinnitas ja määrast arvestus-jaotussektor ametisse 10 351 isikut.

Kõnekeeles kutsuti nomenklatuuriks niisugustel ametikohtadel töötanud inimesi, keda võib pidada nõukogude ühiskonna eliidiks. Üldiselt oli nomenklatuursetel ametikohtadel töötavatel inimestel rohkem privileege, mis sarnanesid riiklikus ideoloogias halvustatavate kapitalistliku ülemklassi privileegidega. Samas oli ka nomenklatuuri ülemistel ja alumistel astmetel suur vahe. Kõik privileegid ei olnud piiratud nomenklatuuriga, näiteks võidi eliithaiglate kasutamist lubada ka riiklikult tunnustatud loometöötajatel.

Üldjuhul pidid nomenklatuursetele kohtadele määratud inimesed kuuluma Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse (NLKP) või NLKP allorganisatsiooniks olevasse kommunistlikku parteisse, samas ei olnud see nomenklatuuri alumistel astmetel alati kohustuslik. Nii oli NLKP Keskkomitee sekretariaadi nomenklatuuris kirjas ka Moskva patriarh.

Nomenklatuuri kõrgeimal astmel oli NLKP Keskkomitee nomenklatuur. 1980. aastal kuulus sellesse umbkaudu 22 500 töötajat.