Nellie Bly: Ameerika Ühendriikide ajakirjanik

mai 1864 Allegheny – 27. jaanuar 1922 New York) oli ameerika uuriv ajakirjanik.

Nellie Bly
Nellie Bly (1890)
Sünniaeg	Elizabeth Jane Cochran 5. mai 1864
Surmaaeg	27. jaanuar 1922 (57-aastaselt)
Amet	kirjanik, reisija, leiutaja
Autasud	National Women's Hall of Fame
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Ta võttis endale varjunime Stephen Fosteri tollal populaarse laulu "Nelly Bly" järgi; naisajakirjanikel polnud tollal tavaks oma loomingut kodanikunime all avaldada. Toimetaja kirjutas kogemata tema eesnimeks Nellie ja hiljem ei hakatud seda muutma.

Ta sündis USA Pennsylvania osariigi Cochran's Millsi asulas, mille oli asutanud tema isa Michael Cochran, maaomanik ja kohtunik. 1870. aastal suri Bly isa ootamatult ning perekond sattus raskustesse, kuna perepea polnud teinud testamenti.

Bly läks Indiana Normal Schooli õpetajaks õppima, kuid rahaprobleemid sundisid kõrghariduse omandamise katkestama ning koos emaga Pittsburghi kolima, kus nad hakkasid majutusasutust pidama.

Nellie Bly saatis 18-aastaselt terava vastuse Erasmus Wilsoni juhtkirjale väljaandes Pittsburgh Dispatch. Wilson väitis artiklis, et naised sobivad kõige paremini majapidamistöödeks, ning pidas palgatööd tegevaid naisi ebaloomulikuks. Bly tuline vastulause jäi silma tegevtoimetaja George Maddenile, kes pakkus naisele väljaandes tööd. 1885. aastal sai temast seega reporter. Bly püüdis esile tuua seksistliku ideoloogia tagajärgi ning rõhutada naisõiguste vajadust, samuti tegeles uuriva ajakirjandusega ja osaluseksperimentidega, paljastades kehvi tingimusi, milles naisi töötama sunnitakse. Samas hakkas tema loomingulist vabadust piirama see, et ta pandi koostama väljaande naiste rubriiki ning ta hakkas sobivamat töökohta otsima.

1887. aastal kolis Bly Pittsburghist New Yorki. Nelja kuu pärast sai tal raha otsa, kuid ta pääses Joseph Pulitzeri jutule. Pulitzer oli ajalehe New York World peatoimetaja ja see ajaleht oli sisuliselt Demokraatliku Partei häälekandja. Bly nõustus osalema ajakirjanduslikus eksperimendis, mille käigus ta teeskleb hullumeelsust, et uurida vihjeid patsientide jõhkra kohtlemise ja hooletusse jätmise kohta Blackwelli saarel asuvas naiste hullumajas.

Pärast seda, kui ta oli öö otsa peegli ees harjutanud hullumeelseid näoilmeid, võttis ta toa töölisklassile mõeldud võõrastemajas. Ta keeldus minemast voodisse ning ütles majapidajatele, et ta kardab neid ja nad näevad välja nagu hullud. Nad otsustasid varsti, et ta on ise hull, ja kutsusid järgmisel hommikul politsei. Kohtus teeskles ta, et tal on amneesia. Kohtunik otsustas, et ta on uimas.

Mitu arsti vaatasid neiu läbi ja nad kõik tunnistasid ta hulluks. «Kindlasti dementne,» ütles üks. «Ma pean seda lootusetuks juhtumiks. Ta on vaja panna kusagile, kus keegi tema eest hoolitseks.» USA vanima avaliku haigla Bellevue haigla hullude osakonna juhataja tunnistas ta "kahtlemata hulluks". "Ilusa hullu tüdruku" juhtum äratas avalikkuse tähelepanu. «Kes on see hull tüdruk?» küsis New York Sun. The New York Times kirjutas "müstilisest kodutust, kelle silmades on metsik, tagaaetava pilk", ja tema meeleheitlikust karjest: «Ma ei mäleta, ma ei mäleta!»

 

Hullumajas sai Bly tunda sealseid elutingimusi. Toit koosnes vedelast kördist, riknenud lihast, leivast, mis polnud palju enamat kuivatatud tainast, ja räpasest veest, mida ei kõlvanud juua. Ohtlikud patsiendid olid köitega kinni seotud. Patsiendid pidid suurema osa päevast istuma kõvadel pinkidel ilma kaitseta külma eest. Kõikjal söögikoha ümber oli jäätmeid ja haiglas jooksid igal pool ringi rotid. Vesi oli külm ja seda valati ämbritest patsientidele pähe. Sanitarid olid ükskõiksed ja julmad, nad käskisid patsientidel vait jääda ja lõid neid, kui nood vait ei jäänud. Kaaspatsientidega rääkides veendus Bly, et mõned nendest on sama terved kui ta isegi. Oma kogemuste põhjal kirjutas ta:

«Mis peale piinamise tekitab hullust veel kiiremini kui selline kohtlemine? Siin on hulk naisi, kes on saadetud ravile. Mis saaks siis, kui psühhiaatrid, kes praegu mõistavad mind hukka minu teguviisi pärast, mis nende kompetentsust näitab, võtaksid vaimselt ja füüsiliselt täiesti terve naise, lukustaksid ta tuppa, sunniksid teda istuma iga päev kella 6-st hommikul kuni 8-ni õhtul pingil, lubamata tal sel ajal rääkida ega liikuda, ei annaks talle midagi lugeda ega laseks tal midagi teada ümbritsevast maailmast ega seal toimuvast, annaksid talle halba toitu ja kohtleksid teda karmilt ning vaataksid, kui kaua võtab aega, kuni ta hulluks läheb? Kaks kuud muudaksid ta vaimselt ja füüsiliselt varemeks.

Minu hambad lõgisesid ning minu liikmed olid kanged ja külmad. Äkitselt valati mind üle kolme ämbritäie jääkülma veega, neist ühe vesi kattis minu silmad, nina ja suu.»

Pärast kümmet päeva vabastati Bly New York Worldi palvel hullumajast. Tema ettekanne, mis hiljem avaldati raamatuna "Kümme päeva hullumajas", põhjustas sensatsiooni ja tegi ta kuulsaks. Sel ajal, kui häbistatud psühhiaatrid ja ametnikud püüdsid selgitada, kuidas on võimalik, et nii paljud professionaalid lasid end petta, laskis suurkohus korraldada uurimuse hullumajades valitsevate tingimuste kohta, kutsudes Bly selles osalema. Suurkohtu ettekandes tehti ettepanek nendekssamadeks muutusteks, mida Blygi oli soovitanud, ning selle üleskutse parandada hullumajade rahastamist ajendas avalike heategevate ja parandusasutuste osakonna eelarve suurendamist 850 000 dollari võrra. Ühtlasi muudeti edaspidised läbivaatused põhjalikumaks, nii et üksnes raskelt haiged saadeti tegelikult hullumajja.

Selline osaluseksperimendi kasutamine uurivas ajakirjanduses oli uuenduslik ning eeskujuks teistele ajakirjanikele.

 

1888. aastal pani Bly New York Worldi toimetajale ette, et ta võiks reisida ümber maailma. Ta oli inspiratsiooni saanud Jules Verne'i romaanist "80 päevaga ümber maailma". 14. novembril 1889 astuski ta aurulaeva Augusta Victoria pardale ja alustas retke.

Samal ajal pani New Yorgi ajaleht Cosmopolitan vastassuunas teele oma reporteri Elizabeth Bislandi, et purustada Bly rekord, kuid Bisland finišeeris neli ja pool päeva hiljem.

Tema pagas koosnes kleidist, mida ta kandis, tugevast mantlist, mitmest komplektist aluspesust ja väikesest reisikotist tualett-tarvetega. Raha (200 naelsterlingit ja veidi USA dollareid) kandis ta kaela ümber seotud kotis.

Et avalikkuse huvi ülal hoida, organiseeris New York World ennustusmängu, milles lugejad pakkusid Bly võimalikku naasmisaega. Auhinnaks oli reis Euroopasse.

Oma teekonnalt saatis Bly telegraafi abil kiiresti lühikesi teateid ja postiga pikemaid kirjeldusi, mis jõudsid kohale nädalaid hiljem.

Ta kasutas aurulaevu ja raudteed. Prantsusmaal sai ta teate, et Jules Verne ise soovib temaga kohtuda, mispeale otsustas ta minna ka läbi Verne'i kodust Amiensis. Verne olevat talt küsinud, miks ta ei reisi Bombay kaudu, mispeale Bly vastas, et ta tahab võita aega, mitte noore lese südant ("Because I am more anxious to save time than a young widow") (Verne'i romaanis päästab peategelane Phileas Fogg Indias noore lese Aouda). Singapuris ostis ta endale ahvi.

Bly jõudis laevaga San Franciscosse 21. jaanuaril. Tema jaoks telliti erarong ja ta jõudis New Jerseysse 25. jaanuaril 1890. Samal aastal ilmus tal ka seda reisi kirjeldav raamat.

72 päeva 6 tundi 11 minutit ja 14 sekundit oli sel ajal uus maailmarekord, kuigi selle ületas paar kuud hiljem George Francis Train (67 päeva).

Bly abiellus 31-aastaselt 1895. aastal 73-aastase töösturi Robert Seamaniga, kes oli miljonäriks saanud soomuslaevu tootva ettevõttega. Seaman suri 1904. aastal.

 

Bly võttis pärast mehe surma vabriku juhtimise üle. Sel perioodil kirjutati Elizabeth Cochrane Seamani nimele uudse prüginõu ja piimamannergu patendi, ühtlasi oli ta mõnda aega üks Ameerika juhtivaid naistööstureid, kuid ettevõte läks viimaks pankrotti.

Bly kirjutas Esimeses maailmasõjas lugusid idarindelt, olles sellega esimene naine ja üks esimesi välismaalasi, kes seda sõda kajastas. Teda kahtlustati Suurbritannia heaks spioneerimises ja ta vahistati. Bly kirjutas 1913. aastal ka naisõiguslaste liikumisest.

• 1887 – "Six Months in Mexico" mehhiklaste elust ja kommetest
• 1887 – "Ten Days in a Mad-House" osaluseksperimendist vaimuhaiglas
• 1889 – "Around the World in Seventy-Two Days" ümbermaailmareisist
• 1889 – "The Mystery of Central Park" – kriminaalromaan

• 1946 – muusikal "Nellie Bly" (Johnny Burke, Jimmy van Heusen)
• 1990 – näidend "Did you lie, Nellie Bly" (Lynn Schrichte)
• 1981 – film "The adventures of Nelly Bly"
• 2015 – film "10 days in a Madhouse"
• 2019 – film "Escaping the Madhouse: The Nellie Bly Story"
• 2019 – lühianimatsioon "Nellie Bly teeb uudiseid"