Musträhn

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Musträhn (perekond).

Tegu on Eesti suurima rähnilisega, keda liigitatakse nii paigalinnuks kui ka haudelinnuks.

Musträhn
Isalind ja noorlinnud
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Rähnilised Piciformes
Sugukond	Rähnlased Picidae
Perekond	Musträhn Dryocopus
Liik	Musträhn
Binaarne nimetus
Dryocopus martius (Linnaeus, 1758)

Musträhni eluiga on kuni 14 aastat.

Musträhni pesitsusareaal hõlmab kuni 38 900 000 km². Elupaikadena eelistab ta okasmetsasid ja männikuid, kuid teda võib näha ka lehtmetsades. Samuti võib teda kohata raiesmikel ja põlenud metsamaadel.

Musträhn kuulub Eestis III kaitsekategooriasse. Liik on soodsas seisundis: Eestis on hinnanguliselt 5000–7000 haudepaari.

Musträhnil on tuhm- või läikivmust sulestik. Tiivasulgedel on pruunikas varjund, mis on aga märgatav vaid päikese käes. Musträhni pikk ja sale kael loob mulje, nagu oleks tema pea ebaproportsionaalselt suur. Isaslindu eristab emaslinnust tulipunane pealagi; emaslinnul on punane vaid kukal. Kuklas on musträhnil puhvis suletutt, samuti on talle iseloomulik terav kuklajoon.

Musträhni kehapikkus on 40–46 cm, tiibade siruulatus 67–73 cm ning kaal 300–370 g, mis teeb temast Euraasia suurima rähniliigi. Suuruse ja lennu laadi tõttu aetakse musträhni tihti segamini varesega, kuid neid saab eristada tiivalöökide järgi: musträhni tiivalöögid laperdavad nagu mänsakul. Samuti on musträhnil ümara otsaga tiivad ning jäigad sabasuled.

Linnu nokk ja silmad on kollaka varjundiga. Noka ots on mustjas. Tänu tugevale ja pikale nokale trummeldab musträhn valjusti – päevas on musträhn võimeline tegema kuni 10 000 lööki ning kahes sekundis 20 lööki. Pika, kuni 10 cm pikkuse kidase keele abil saab ta osavalt kätte puidus elava saagi.

Musträhn on paigutine parasvöötme paigalind, kelle levialaks on peamiselt Euraasia metsavöönd alates Kesk-Prantsusmaast ja Skandinaaviast kuni Korea, Jaapani, Sahhalini ja Kamtšatkani.

Musträhn on laialt levinud nii üle maailma kui ka üle kogu Eesti. Pesitsusala suurus on kokku umbes 38 900 000 km², koduterritooriumi suurus jääb 200–1000 ha sisse. Tegu on Eesti ühe levinuma ja arvukama rähniliigiga, kelle arvukust hinnati aastatel 2008–2012 umbes 6000–9000 haudepaarile.

 

Musträhn eelistab elupaigana suuri vanu okasmetsasid ja kõrgeid hõredaid männikuid, kuid satub ka lehtmetsadesse. Samuti võib teda kohata raiesmikel ja põlenud metsamaadel.

Musträhni elupaik on äratuntav suurte tüveuuristuste ja -õõnsuste järgi. Pesaõõnsused rajatakse igal aastal uuesti. Tihti lahkub musträhn talve hakul metsast ning asub elama mõnda parki või koduaeda. Vana männi või pöögi tüvesse raiutud vanu musträhnipesi kasutavad näiteks väiksemad kakud, õõnetuvid, sõtkad ja ka oravad.

Musträhn suudab uuristada õõnsusi ka elusatesse puudesse, täites sellega ökosüsteemis tähtsat rolli: tema rajatud mikroelupaikadesse saavad hiljem pesapaiga rajamist jätkata väiksemad rähniliigid, mis kokkuvõttes suurendab kogu ala elurikkust.

 

Musträhn pesitseb üle kogu Eesti, Lääne-Eestis ka väikeste saludega poolavatud maastikul. Pesitsemist ei toimu ainult seal, kus on palju kultuurmaastikku. Igal aastal pesitseb meil 6000–9000 haudepaari.

Paigutisi pesitsusalasid leidub Vahemere maades, Krimmis, Kaukaasias ja Kesk-Hiinas.

Pesitsemise algusest annab märku isaslinnu trummeldamine märtsikuus ning pesitsusaeg lõppeb juuni teises pooles, kui noored musträhnid lennuvõimestuvad.

Musträhn eelistab oma pesa rajada võimalikult kõrgele haava või männi tüvesse. Pesa raiumiseks kulub mitu nädalat või koguni kuu. Pesaava on ovaalne, läbimõõduga ca 10 cm ning õõne sügavus ulatub peaaegu meetrini. Pesa ainsaks vooderduseks on pesa tegemise käigus tekkiv hakkpuit.

Munemine algab aprilli lõpus või mai alguses. Pessa munetakse keskmiselt 4–6 muna, mis on tavaliselt valged, mõõtmetega 25 × 20 mm. Hauduvad ja ka poegi toidavad mõlemad vanemad, kuid poegade turvalisuse tagab öösiti isalind.

Haudeperiood kestab 12–14 päeva, misjärel kooruvad roosaka nahaga, paljad ja pimedad pojad. 12 päeva pärast sündimist lähevad poegadel silmad lahti. Neli nädalat pärast koorumist lahkuvad noored musträhnid pesast.

Paaritumismäng

Musträhnide paaritumismäng saab alguse metsaservast ning lõpeb sügaval metsas pesaehitusega. Sisuliselt mängib emaslind isaslinnuga: emaslind lendab madalamale puutüvele, isaslind järgneb talle, kuid liigub veel madalamale. Seejärel taganeb emane spiraalis ümber puutüve, kuid seda kõrgemalt, ning siis liigutakse järgmisele puule. Isaslind ei jää sammukestki maha. Kogu mäng kordub seni, kuni jõutakse sügavale metsa, kus algab pesaehitus.

 

Musträhn on karnivoor ehk loomtoiduline lind. Toiduvalik on sellel liigil suhteliselt etteaimatav, ühekülgne ja järjepidev. Tema lemmiktoit on hobusipelgad, keda leiab kahjustatud puudest. Päevas võib musträhn ära süüa tuhatkond sipelgat. Samuti toitub musträhn nii puidus elavatest putukatest, üraski ja siku vastsetest kui ka muudest selgrootudest.

Talviti on peamine toit sipelgate perekonda kuuluvad kuklased. Kuklasepesa külmunud pealiskoorest saab ta jagu tänu oma tugevale nokale, millega uuristab pesasse augu ning mille abil pääseb ka toiduni.

Musträhnil eristatakse mitmeid häälitsusi.

Kevadine laul klü-klüi-klüi on ühtlane ja kõlav, kogu stroof on ühel helikõrgusel. Kevadine trummeldamine, mis kuulutab territooriumi hõivatust, on pikk ja tärisev ning võib kosta mitme kilomeetri kaugusele.

Paaritushüüd sarnaneb haki järsu ja heleda häälitsusega, kuid musträhni häälitsuse tunneb ära paarishüüde gluit-gluit-gluit järgi.

Musträhnil eristatakse veel üksikhüüdu, valju pasundavat kljööd, ning ärevushüüdu, kiledalt kõlavat klööd. Lennu ajal ja asukohta vahetades hüüab musträhn krii-krii, maandumisel võib kuulda valju vilet klüüü.

Musträhn liigitub 2020. aasta seisuga looduskaitse III kategooriasse.

Musträhni vaenlaseks võib lugeda metsnugist, kes kujutab ohtu nii munadele kui ka poegadele. Samuti võib metsnugis hõivata musträhnide pesad, mistõttu mõjub metsnugiste suur arvukus musträhnidele negatiivselt. Lisaks on liiki hakanud üha enam ohustama sobivate elupaikade kadumine, mis tuleneb näiteks metsaraidest.

Musträhn on iseloomulik liik vanadele bioloogiliselt mitmekesistele metsaelupaikadele, kus elab palju teisi vanadele metsadele omaseid liike. Seega toimib musträhn teiste ohustatud (metsa)liikide suhtes katusliigina.

Musträhnide kaitse tagatakse pesitsusterritooriumi (elupaik) tsoneeritusega sihtkaitsevööndides.

Roll ökosüsteemis

Musträhn täidab ökosüsteemis kahte tähtsat rolli. Esiteks hävitab ta puidukahjureid ning hoiab nende populatsiooni kontrolli all, kaitstes sellega puid. Teiseks toimivad musträhnid ökosüsteemis katusliigina.

Musträhni kõige levinumaks nimetuseks on nõgikikas, kuid tal on veel terve hulk rahvapäraseid nimesid, nagu kärg, mõtskikas, mustmeetsas, vihmatrill, metskukk, laanekukk, vihmakukk, pähklikukk, mustrõõt, siplase kuningas, reedutaja, kärr, korr, poristi, puukoristaja, palukärg, metskukk, kuik.

Musträhnidega on seotud nii mõnedki uskumused ja mütoloogilised kujutlused. Näiteks saavat musträhnilt hankida imeheina, mis avab kõik lukud.

Soome rahvajuttudes kajastub uskumus, et musträhni ilmumine õue on halb enne. Kirde-Eestis on musträhnile iseloomulik nimetus toonetikas, mis tähendab surmarähni. Samuti usutakse, et kui musträhn tuleb maja seinu toksima, siis keegi maja elanikest sureb.

Lõuna-Eestis on musträhni trummeldamine märguandeks, et takud peavad naistel kedratud olema. Rähnide hüüdu suvel on peetud vihma endeks.

Kuuldavasti on musträhni kasutatud ka rahvameditsiinis, näiteks musträhni nokast tehtud hambaork pidi hambavalu ära võtma. Vana uskumuse kohaselt saavat koduloomade koolikuid ja muid tõbesid ravida, kui anda haigetele loomadele alkoholi, mille sees on olnud kuivatatud musträhn.