Minni Nurme: Eesti kirjanik

oktoober (vkj)/ 30. oktoober 1917 Kiini talu, Aidu vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 22. november 1994 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Aastatel 1925–1931 õppis ta Suure-Kõpu algkoolis ja 1931–1936 Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis.

Nõukogude–Saksa sõja ajal oli ta Nõukogude tagalas ning seejärel tegutses vabakutselise kirjaniku ja tõlkijana. 1948. aastal mõisteti Nurme avalikult hukka loomingus avalduva pessimismi ja passiivsuse eest.^[viide?]

Kirjutanud olustikulist ja psühholoogilist proosat ning sõja ajal peamiselt koduigatsuslikku luulet. Hiljem kirjutas loodus- ja tundeluulet ning filosoofilist luulet.

Romaanid

• Minni Raudsepp. "Kentaurid" (1939), esikromaan
• Minni Raudsepp. "Ratastool" (1941)

Luulekogud

• Sünnimuld (1945)
• Maarjahein (1967), valikkogu
• Sookailudes on loitsud (1971)
• Kuuvein (1971)
• Tuules lendlev seeme (1976)
• Päevapuri (1981)
• Valgevalul (1983)
• Puud varjulised (1987), valikkogu

• 1951 Emamedal II järk

Aastatel 2003–2011 andis Paistu vald kirjanikest õdede Salme Ekbaumi ja Minni Nurme mälestuseks välja koduluulepreemiat.

  Pikemalt artiklis Salme Ekbaumi ja Minni Nurme koduluulepreemia

Tema õde oli kirjanik Salme Ekbaum.

Aastail 1936–1941 oli ta abielus Jaan Raudsepaga (1907–1962), siis oli tema kodanikunimi Minni Raudsepp. Nende poeg on sisearhitekt Loomet Raudsepp.

Aastail 1941–1958 oli ta abielus Aadu Hindiga, siis oli tema kodanikunimi Minni Hint. Nende lapsed on Martin Hint, Päärn Hint, Miina Hint, Aadu Hint ja Eeva Park.