Laulja Mina: Itaalia laulja

märtsil 1940 Busto Arsizios), tuntud esinejanime Mina all, on Itaalia levilaulja. Mina oli 1960.–1970. aastate Itaalia telerevüüde üks peaesinejaid ja õhtujuhte. Siis saavutas Mina Itaalias seni ületamata populaarsuse ja oli üks oma kodumaa edetabelite valitsejaid. Tema singlitest on Itaalia edetabelisse jõudnud üle 70. Mina on salvestanud üle 1000 laulu ja 110 albumi ning müünud üle 76 miljoni plaadi. Mina on ainsana jõudnud Itaalia singlite edetabeli esikohale viiel aastakümnel^[viide?].

Mina
Mina (1972)
Sünninimi	Anna Maria Mazzini
Sündinud	25. märts 1940 (84-aastane) Busto Arsizio
Päritolu	Cremona, Lombardia, Itaalia
Stiilid	traditsiooniline levimuusika, soul, r&b, bluus, džäss, rock'n'roll, bossanoova, nuevo tango
Elukutse	laulja
Hääleliik	sopran
Tegev	1958. aastast
Plaadifirma	Italdisc, Ri-Fi, EMI, PDU
Veebileht	minamazzini.com

Televisioonis esines ta esmakordselt 1959. aastal, olles Itaalia naiste seas esimene rock'n'roll'i viljeleja. Viidates laulumaneerile ja rütmi löövatele kehaliigutustele, hakati teda hüüdma "kriiskajate kuningannaks" (La regina dei urlatori) ja "Cremona tiiger" Mina varaste laulude sekka kuulus "Renato", mis Eestisse jõudis Marino Marini ansambli vahendusel pealkirjaga "Renata" ning muutus rahvalikuks lauluks. Aastal 1960 katsetas Mina esmakordselt tundelisemat laulumaneeri. Ballaad "Il cielo in una stanza" oli aasta ostetuim plaat Itaalias ja jõudis ka USA edetabelisse.

Mina häält iseloomustas eriline tämber ja jõulisus. Tema laulud olid valdavalt dramaatiliselt esitusega armastuslood. Samuti katsetas ta klassikalise itaalia levimuusika ühendamist souliga, nt "Se stasera sono qui"(1968) ja koostöös helilooja Lucio Battistiga 1969. ja 1970. aastal. Mina tõi itaalia muusikasse teisigi kaasaegseid stiile, sealhulgas nuevo tango koostöös Argentina helilooja Ástor Piazzollaga 1972. aastal. Demonstreerimaks Mina andeid, kirjutasid Itaalia ringhäälingu RAI heaks töötavad heliloojad suure hääleulatuse ja keerulise akordivahetusega laule, nt. Bruno Canfora "Brava" (1965) ja Ennio Morricone pseudoserialistlik "Se telefonando" (1966). Minale kirjutati ja orkestreeriti eritellimusi, esitamaks neid "Studio Uno" (1965–1966), "Canzonissima" (1968) ja "Teatro 10" (1972) telerevüüde hiigelorkestri saatel ning kontsertidel Napoli Auditorio A saalis (1968) ja Toscana Riviera klubis La Bussola (1968, 1972 ja 1978). Loetletud esinemised kogusid Itaalia kohta rekordilisel hulgal publikut. "Mina alla Bussola dal vivo" (1968) oli Itaalia ajaloo esimene plaadina avaldatud kontsertesinemine. Plaat oli 1967.a. Itaalia kolmas ostetuim LP. Kolmel aastal oli Mina plaat oma riigi ostetuim kauamängiv. Need olid "Studio Uno" (1965), "Bugiardo più che mai...più incosciente che mai..." (1969) ja "Mina Celentano" (1998). Viimati nimetatu koosnes duettidest Adriano Celentanoga, kellega ta alustas telekarjääri ja kellega on televisioonis korduvalt koos esinenud.

Aastal 1963 keelas RAI Minal esinemise kõikidel kanalitel. Põhjuseks oli laulja keeldumine varjamast armusuhet abielus näitlejaga ja rasedust. Mina elulugu peegeldab itaalia naiste sotsiaalse staatuse arengut, mis oli vastuolus valitseva katoliku kodanliku moraaliga. Lauljanna plaadimüüki esinemiskeeld ei mõjutanud ja publik sundis aasta hiljem RAI-d kutsuma ta tagasi. Järgnenud aastatel takistas RAI Minal osade laulude esitamist, mis käsitlesid julgelt usku ("Sacumdì Sacumdà" 1968), suitsetamist ("Ta-ra-ta-ta" 1966) või seksi ("La canzone di Marinella" 1966 ja "L'importante è finire" 1975). Vabameelse naise kuvandit täiendasid Mina seksuaalne veetlevus ja ülbe olek, mille juurde kuulusid ka avalik suitsetamine, heledaks värvitud pea ja mahaaetud kulmud. Mina loobus avalikest esinemistest 1978. aastal, jätkates iga-aastaste plaatide avaldamist tänaseni.