Mihkel Lindenberg

veebruar 1850 (10. veebruar Juliuse kalendri järgi) Reastvere – 21. aprill 1919 Laius-Tähkvere vald) oli õpetaja ja ajakirjanik.

Mihkel Lindenberg sündis Tartumaal Laiuse kihelkonnas Reastvere mõisapiirkonnas Kirivere külas taluniku pojana. Alghariduse omandas kohalikus külakoolis ning Laiuse õigeusu kihelkonnakoolis. 1873. aastal lõpetas Riias Balti Õpetajate Seminari, misjärel tegutses rahvakooliõpetaja ja õigeusu kiriku köstrina Tartumaal Ilmjärvel ja Rakveres. 1876. aastal oli üks Kalevipoja seltsi asutajatest Rakveres ning seltsi asutatud 3-klassilise kooli (nn Kalevipoja kool) juhataja. 1880. aasta novembris sai Kalevipoja selts loa anda välja nädalalehte Valgus, mis hakkas ilmuma Lindenbergi toimetamisel. Lehel puudus kindel orientatsioon. Algul ajal oli Lindenberg C. R. Jakobsoni vaimustatud pooldaja ja Sakala kaastööline, kuid hiljem asus Sakala ringkonnaga ägedasse opositsiooni. Liigse venesõbralikkuse tõttu sattus Lindenberg vastuollu ka Kalevipoja seltsiga, mistõttu tagandati ta 1881. aasta augustis Valguse toimetaja kohalt. Hiljem üritas ta korduvalt saada luba uute ajalehtede asutamiseks (Narova 1882, Eesti Heal 1883 ja Kalevi Soomesild 1887), kuid tulutult. 1881. aasta sügisel arreteeriti ning vangistati Lindenberg Eestimaa kuberneri korraldusel, kes pani talle süüks talupoegade ässitamist mõisnike vastu maa saamise asjus Vene sisekubermangudes. Nimelt oli sama aasta mais Gattšinas keiser Aleksander III-le esinenud Kalevipoja seltsi saatkond, kelle tõlgiks oli Lindenbergi naine Elisabet, kes oli palunud lubada eesti talupoegadele vastava soovi esitamisel asuda kroonu maadele Vene sisekubermangudesse. Süüdistus tema vastu lõpetati senati otsusega 1884. aastal. Vanglas viibides jäi Lindenberg vaimuhaigeks. Pärast vanglast vabanemist asus Lindenberg elama sugulaste juurde Reastvere valda ning oma viimased eluaastad veetis Laius-Tähkvere valla vaestemajas, kus suri 21. aprillil 1919. Mihkel Lindenberg maeti Laiuse Jumalaema Sündimise koguduse kalmistule Laiuseväljal.

Mihkel Lindenberg oli 1879. aastast abielus õigeusu preestri tütre Elisaveta (Elisabeth) Minšikovaga. Tema abikaasa tegutses õpetajana Rakveres, Otepääl ja Paides. Neil oli kaks tütart: Nadežda, kes abiellus õigeusu vaimuliku Jüri Podekratiga, ja Olga, kes abiellus psühholoogia professori Konstantin Ramuliga. Mihkli vend Jakob Lindenberg oli õigeusu õpetaja, kirikutegelane ja Riia Peeter-Pauli koguduse ülempreester.

• Laste Lugemise raamat ning Asjade Tundmus ja teadmus. 1876, Tallinn, 75 lk.
• Mönet waimulikud laulu salmid : Kristlikude südamete röömuks ja hingede kasuks. 1876, Tallinn, 40 lk.
• Kuulus Wene söapealik Suwoorow ja tema lõpmatad lahingid : Jutu raamat. 1877, Tartu: H. Laakmann, 68 lk.
• Dr. Fr. R. Kreutzwald'i teretus ja õnnesoov 77. sündimise-päeval 14. detsembril 1880 / [Kanneldaja]. 1880, Rakvere: G. Kuhs, 9 lk.
• Wiru Eesti "Kalewipoja" Seltsi Keiserliku Majesteedi Aleksandri II Nikolajewitshi Teretus 26. Aug. 1880 / [Kanneldaja]. 1880, Tartu, 12 lk.
• Eesti Isamaa marsh! : [Luuletused]. 1886, Tartu: W. Just, 15 lk.
• "Kalevipoja" seltsi Kooli-laste seadus. 1898, Tallinn, 8 lk.

• Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. Tartu: Loodus, 1940

• Lindenberg, Mihhail. Eesti Rahvusbibliograafia
• Mihkel Lindenberg Eesti biograafilises andmebaasis ISIK