Mihhail Gorbatšov: Nõukogude Liidu poliitik

See artikkel räägib Nõukogude Liidu ja Venemaa poliitikust; Eesti kurjategija kohta loe artiklit Mihhail Gorbatšov (Eesti).

märts 1931 Privolnoje, Põhja-Kaukaasia krai (praegu Stavropoli krai) NSV Liit – 30. august 2022 Moskva, Venemaa) oli Nõukogude Liidu ja Venemaa poliitik ja ühiskonnategelane, Nõukogude Liidu viimane riigipea. Gorbatšov oli 1980–1991 NLKP KK Poliitbüroo liige, 1985–1991 NLKP KK peasekretär, 1988–1990 NSV Liidu Ülemnõukogu esimees ja 1990–1991 Nõukogude Liidu president.

Mihhail Gorbatšov
Nõukogude Liidu president
Ametiaeg 15. märts 1990 – 25. detsember 1991
Eelnev	Mihhail Gorbatšov (NSV Liidu Ülemnõukogu esimehena)
Järgnev	Ametikoht kaotati
NLKP KK peasekretär
Ametiaeg 10. märts 1985 – 24. august 1991
Eelnev	Konstantin Tšernenko
Järgnev	Vladimir Ivaško (kohusetäitja)
NSV Liidu Ülemnõukogu esimees
Ametiaeg 25. mai 1989 – 15. märts 1990
Eelnev	Mihhail Gorbatšov (NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees)
Järgnev	Anatoli Lukjanov (täidesaatev võim anti üle presidendile)
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Ametiaeg 1. oktoober 1988 – 25. mai 1989
Eelnev	Andrei Gromõko
Järgnev	Mihhail Gorbatšov (NSV Liidu Ülemnõukogu esimehena)
Isikuandmed
Sünninimi	Mihhail Sergejevitš Gorbatšov
Sünniaeg	2. märts 1931 Privolnoje, Põhja-Kaukaasia krai, NSV Liit
Surmaaeg	30. august 2022 (91-aastaselt) Moskva, Venemaa
Rahvus	venelane
Erakond	Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (1950-1991) parteitu (1991-2001; 2004-2007; 2014-) Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (2001-2004) Sotsiaaldemokraatide Liit (2007-2014)
Abikaasa	Raissa Gorbatšova (1953-1999)
Alma mater	Moskva Riiklik Ülikool
Autogramm

Gorbatšovid on pärit Voroneži oblastist, nende suur klann elas pärusaadli Somovite valdustes. Seoses pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal ja maapuudusega rändas Mihhail Gorbatšovi esiisa Moissei koos laste ja sugulastega 19. sajandi lõpus Põhja-Kaukaasiasse Privolnoje külla. Küla asub Stavropoli krai edelaosas, Rostovi oblasti lähedal. Külas elasid venelased, kuid märkimisväärne osa elanikest oli ukraina päritolu. Gorbatšovid moodustasid mitme tuhande inimesega Privolnoje asulas suure klanni ning 1917. aastal valiti Gorbatšovide perekonna esindaja A. M. Gorbatšov Privolnoje valla täitevkomitee esimeseks esimeheks.

Mihhail Gorbatšovi isapoolne vanaema Stepanida ning emapoolsed vanavanemad olid ukrainlased, Tšernigovi ja Poltaava kandist pärit. Emapoolne vanaisa Pantelei Gopkalo oli silmapaistev isiksus Privolnojes, juba 1920. aastal esitati ta kohaliku nõukogu liikmekandidaadiks, 1928. aastal sai temast NLKP liige, ta oli kohalik kollektiviseerimise eestvedaja ja aastaid kohaliku kolhoosi esimees. Stalini algatatud repressioonide käigus Pantelei Gopkalo arreteeriti, ta oli aastaid vanglas, kus teda piinati. Gopkalol vedas, sest 1939. aastal saatis Stalin Stavropoli parteijuhiks Mihhail Suslovi repressioone lõpetama ning Gopkalo pääses vanglast. Ta jätkas tööd kolhoosiesimehena ja hiljem edutati teda juhtivale tööle rajooni. Lapsena elas Mihhail Gorbatšov vanaisa Pantelei Gopkalo peres, mitte oma vanemate juures. Vanaisa oli Gorbatšovi iidol kuni sellise määrani, et tema hilisema elu kõnemaneer ja žestid kopeerisid Gopkalo käitumist. Uurijad märgivad, et vanaisa arreteerimine ja piinamine jätsid Gorbatšovi hinge tugeva haava. Mihhail Gorbatšov elas II maailmasõja ajal üle paar kuud kestnud Saksa okupatsiooni Privolnoje külas.

1950. aastal lõpetas Mihhail Gorbatšov rajoonikeskuses Krasnogvardeiskis keskkooli hõbemedaliga. Olulisemat rolli mängis tema elus Tööpunalipu ordeni saamine 17-aastaselt. Tema isa Sergei tööd kombaineri abina viljakoristusel tunnustati Lenini ordeniga ning ordeni vääriliseks peeti ka tema poja Mihhaili tööd. See võimaldas Gorbatšovil asuda õppima Moskva Riiklikus Ülikoolis õigusteadust (lõpetas 1955. aastal). 1952. aastal astus ta NLKP-sse. Gorbatšov valiti Moskva Riikliku Ülikooli parteikomitee liikmeks. Gorbatšov, kes praktikat tegi KGB-s ja prokuratuuris, ei võetud Moskvas tööle KGB-sse ja prokuratuuri keskaparaati, kuna oli viibinud sakslaste poolt okupeeritud territooriumil. Ta saadeti kodukanti, Stavropoli krai prokuratuuri. Seal töötas ta kaks nädalat, suutes selle aja jooksul veenda Stavropoli partei- ja komsomoliorganeid suunama teda komsomolitööle. Aastatel 1955–1962 töötas ta Stavropoli krai komsomoliorganeis, ta oli alates 1955. aastast ÜLKNÜ Stavropoli kraikomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitja, 1956. aastast ÜLKNÜ Stavropoli linnakomitee I sekretär, 1958. aastast ÜLKNÜ Stavropoli kraikomitee II sekretär ja 1961. aastast kraikomitee I sekretär. Seejärel töötas ta parteilistel ametipostidel Stavropoli krais ja linnas. 1962. aastal määrati ta Stavropoli kolhooside ja sovhooside territoriaaltoomise valitsuse partorgiks, 1963. aastal sai temast NLKP Stavropoli põllumajandusliku oblastikomitee parteiorganisatsioonilise osakonna juhataja, 1964. aastast sai temast NLKP Stavropoli kraikomitee parteiorganisatsioonilise osakonna juhataja, 1966. aastast sai temast NLKP Stavropoli linnakomitee I sekretär, 1968. aastal valiti NLKP Stavropoli kraikomitee II sekretäriks. Aastatel 1970–1978 oli ta Stavropoli krai parteiliider. Kõikidele nendele kohtadele Stavropoli krais edutati teda NLKP KK sekretäri, endise NLKP Stavropoli kraikomitee I sekretäri Fjodor Kulakovi survel. Stavropoli parteiliidrina lähenes ta Juri Andropovile, kes ise oli Stavropoli krais sündinud. Andropov püüdis teda üle tuua Moskvasse, kavatsedes Gorbatšovist teha oma asetäitja kaadrite alal KGB-s. Gorbatšovi oli juba varem kaalutud KGB Stavropoli krai valitsuse ülema kohale. Seejärel pakuti Gorbatšovile NLKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja ametikohta, NSV Liidu Plaanikomitee esimehe esimese asetäitja kohta, NSV Liidu peaprokuröri ametikohta, teda kaaluti ka NSV Liidu põllumajandusministri ametikohale. Pärast Fjodor Kulakovi surma tõi Leonid Brežnev ta 1978. aastal üle NLKP KK sekretariaati, kuhu tema edutamist toetas energiliselt kulisside taga Andropov.

Juba enne Leonid Brežnevi surma (1982) edutati Gorbatšov 1980. aastal NLKP KK poliitbüroo täisliikmeks (1979. aastal sai ta poliitbüroo liikmekandidaadiks), kus ta jätkas vastutamist põllumajanduse eest. Kiirus, millega Brežnev tegi temast poliitbüroo liikme, oli erakordne. Konstantin Tšernenko valitsemisajal aastatel 1984–1985 oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu välisasjade komisjoni esimees. Raskelt haige peasekretäri Tšernenko ajal juhtis Gorbatšov NLKP Keskkomitee sekretariaadi istungeid ning Tšernenko äraolekul poliitbüroo istungeid, olles sellega formaalselt teine isik parteis.

Pärast NLKP KK peasekretäri Konstantin Tšernenko surma valiti Gorbatšov 11. märtsil 1985. aastal uueks parteijuhiks. Ta oli vaid 54-aastane ja esimene NSV Liidu juht, kes oli sündinud Nõukogude Liidus. Ta mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelmiste juhtide valitsemise ajal oli riigi majandusareng pidurdunud ning korruptsioon süvenenud.

Nii otsustas Gorbatšov alustada laiaulatuslikke reforme, mis esialgu pidid olema põhiliselt majanduslikud – et riiki eesseisvast majanduskriisist päästa. Reformi kui terviku nimetuseks sai uutmine (vene keeles perestroika, 'uuendus, ümberehitus'). Ta alustas korruptsiooni- ja alkoholismivastast võitlust (ehkki hiljem on ta väitnud, et karskusliikumise taga oli NLKP KK ideoloogiasekretär Jegor Ligatšov) ning ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme. Kuid Gorbatšov ei osanud arvata, et need reformid võivad jõuga loodud ja hoitud impeeriumi ka destabiliseerida ja isegi hävitada. Ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (sh avalikustamine, vene keeles glasnost, selgus) ning pani ette kehtestada mitmeparteiline demokraatia. Välispoliitiliselt üritas Gorbatšov aga peatada võidurelvastumist.

 

Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas nii vanameelsete kui ka radikaalide vastuseisu, kuid ta ei distantseerunud parteist. See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks ja paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule demokratiseerumise toetuseks tohutuid laene. 1990. aastal pälvis ta Nobeli rahuauhinna.

Hiljem on Gorbatšov oma intervjuudes öelnud, et kui Nõukogude Liit oleks 1989. aastal kasutanud Berliini müüri langemisele eelnenud demonstratsioonide vastu sõjaväge, võinuks see viia kolmanda maailmasõjani. Tema eesmärk oli hoida ära selline stsenaarium: "Minu poliitika oli avatud ja siiras, poliitika, mille eesmärk oli demokraatia vahendite kasutamine, mitte verevalamine. Aga see läks mulle väga kalliks maksma, uskuge mind."

Mihhail Gorbatšov valiti 1989. aastal riigipeaks ja märtsis 1990 viieks aastaks laiendatud volitustega Nõukogude Liidu presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991. aastal määras Gorbatšov partei vanameelse tiiva lepitamiseks võimupositsioonidele mõned konservatiivid. Kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, mis pidi rahuldama reformimeelseid. See plaan ärritas jäiga joone pooldajaid, kes ta augustis 1991. aastal ajutiselt võimult kõrvaldasid (augustiputš). Riigipöördekatse Venemaal nurjasid peamiselt Boriss Jeltsini jõupingutused ja vandenõulaste tölplus.

Tagurlaste augustiputš, Balti riikide taasiseseisvumine ja sammud iseseisvumise suunas teisteski liiduvabariikides, nõrgendasid Gorbatšovi võimu. Tema rahvusvahelist mainet kahjustas rahvuslaste meeleavalduste jõhker mahasurumine Taga-Kaukaasias.

Varsti pärast võimule ennistamist oli ta sunnitud ohje veelgi lõdvendama, NLKP keelustama ja loovutama paljud oma volitused liiduvabariikidele. Ta jätkas oma liidulepingu pealesurumist, et vältida NSV Liidu lagunemist, kuid ei suutnud kontrolli säilitada ja astus 25. detsembril 1991. aastal tagasi, loovutades sisuliselt võimu Jeltsinile.

 

 

Gorbatšov asutas Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei, mis on jäänud nišiparteiks. Juunis 1996. aastal kandideeris ta Venemaa presidendiks, kuid võitis vaid 0,5% häältest.

2009. aastal avaldas Gorbatšov piiratud tiraažiga plaadi "Laulud Raissale" romanssidega oma abikaasa Raissa Gorbatšova mälestuseks, kes suri 1999. aastal leukeemiasse. 6. juunil 2009. aastal Londonis korraldatud heategevuslikul oksjonil (koostöös Raissa Gorbatšova nimelise fondi ja Marie Curie nimelise fondiga) tõi plaat 1,7 miljonit naelsterlingit tulu. See annetati leukeemiahaigeid lapsi abistavatele organisatsioonidele.

Leedu prokuratuur on pöördunud Venemaa poole õigusabipalvega, et küsitleda Mihhail Gorbatšovi tunnistajana 13. jaanuari 1991. aasta sündmuste kohta, mil Nõukogude armee rünnakus Vilniuse teletornile hukkus 14 ja sai vigastada tuhatkond tsiviilisikut.

9. märtsil 1990 kirjutas Leningradis Rootsi peakonsulina töötanud Dag Sebastian Ahlander Stockholmi läkitatud memos, et Gorbatšov olevat nõustunud Leedu iseseisvumisega, ent kohtumisel Leedu juhi Algirdas Brazauskasega nõudnud ta 21 miljardit rubla kompensatsiooniks tööstusettevõtete eest. Samuti olevat ta tahtnud, et Klaipeda linn, kus elas kõige rohkem sisserännanud venelasi, loovutataks Kaliningradi oblasti koosseisu vastavalt 1939. aasta oktoobris sõlmitud baaside lepingus määratletud piirile.

Gorbatšov lükkas memo avalikustamise järel 2011. aastal meedias levitatud väited ümber, kinnitades, et läbirääkimistel lähtus ta vaid poliitilisest realismist: "Ma arvan praegugi, et kui Leedu oleks nõustunud suveräänsete riikide liidu lepingule alla kirjutama, oleks tal olnud piisavalt võimalusi iseseisvuseks ning seejuures märksa rohkem plusse vastastikku kasulikuks koostööks teiste liidulepingu osalistega."

Mihhail Gorbatšov külastas NLKP peasekretärina Eestit 19.–21. veebruaril 1987. Ta kohtus parteiveteranidega, käis tootmiskoondises Marat, Paide rajooni 9. Mai kolhoosis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Gorbatšov on korduvalt andnud intervjuusid Eesti ajakirjandusele. Urmas Ott tegi temaga saate "Teletutvus”, Juhan Aare usutles teda sarja "Eestlased Kremlis” jaoks. Eesti keeles on temast ilmunud mitu raamatut, samuti on ilmunud raamat tema abikaasast Raissa Gorbatšovast.

Nõukogude Liidu ja NLKP juhina oli Gorbatšovil oluline roll Eesti taasiseseisvumises. Ehkki ta ise Balti riikide iseseisvuse taastamist ei pooldanud, päästis ta valla protsessid, mille tulemusena sai Baltimaade taasiseseisvumine võimalikuks.

Tema abikaasa oli Raissa Gorbatšova (5. jaanuar 1932 – 20. september 1999), nende tütar on Irina Virganskaja (1956).

• 3 Lenini ordenit (1971, 1973, 1981)
• 1987 – Time'i aasta inimene
• 1989 – ajakirja Time aasta ja aastakümne inimene
• 1990 – Nobeli rahuauhind
• 1993 – Rahvusvahelise Rohelise Risti aupresident
• 2011 – Püha apostli Andreas Esmakutsutu orden (nr 15)

"Gorbatšovi rolli, mis oli küll austav, on liialdatud. Ta polnud Ida-Euroopa vabaduse arhitekt. Ta oli lüüsivaht, kes nähes, et tamm hakkab murduma, otsustas lüüsiväravad avada ja vee voolama lasta. Tamm murdus ikka, kuid ilma vägivaldse katastroofita." Norman Davies, Euroopa ajalugu, lk 1037.