Michel Houellebecq: Prantsusmaa kirjanik

veebruaril 1958 Réunionis) on prantsuse romaanikirjanik, filmilavastaja ja luuletaja. Ta on üks tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva prantsuse kirjanikke.

Michel Houellebecq
Sünniaeg	26. veebruar 1958 (66-aastane) Saint-Pierre (Prantsusmaa)
Amet	luuletaja, näitleja, fotograaf, filmistsenarist, kirjanik
Autasud	Dublini rahvusvaheline kirjandusauhind, Goncourti auhind, Auleegioni ordeni kavaler, Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind, Flore'i auhind
Koduleht	https://michelhouellebecq.com
[muuda Wikidatas]

Ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Houellebecqi on nimetatud tänapäeva provokatiivseimaks autoriks, teda on kutsutud prantsuse kirjanduse enfant terrible’ks (pahaks poisiks). Houellebecqile heidetakse ette rassismi, islamivaenulikkust ja misogüünilisi seisukohti. Tema kirjanduslikku stiili on nimetatud hüplikuks ja robustseks. Oma stiili kohta on kirjanik öelnud: "Mettez le doigt sur la plaie, et appuyez bien fort" (1997) ehk "pange sõrm haavale ja vajutage kõvasti".

Michel Houellebecq sündis 1956. aastal alžeeria päritolu arsti Lucie Ceccadi ja suusainstruktori Rene Thomase pojana. Kirjaniku vanemad andsid oma viiekuuse poja Ceccadi vanemate kasvatada Alžeerias. Kuueaastaselt saadeti Houellebecq Prantsusmaale isapoolse kommunistist vanaema kasvatada, hiljem võttis kirjanik omale vanaema neiupõlve nime (Houellebecq). On tõendeid selle kohta, et hülgamine vanemate poolt on jätnud Houellebecqi sügava jälje. Internaatkoolis Pariisis, kus noor luuletaja õppis, oli ta tõrjutud. Tema vanaema suri 1978. aastal. 1980. aastal omandas Houellebecq kraadi agronoomias, kuid kaotas selle eriala vastu kiiresti huvi ning hakkas hoogsalt kirjutama luulet. On teada, et sel perioodil Houellebecq oli abielus ja sai lapse, siis lahutas ja hakkas veelgi viljakamalt luuletusi kirjutama.

Tema esimesed luuletused ilmusid 1985. aastal ajakirjas La Nouvelle Revue. 1991. aastal avaldas ta biograafilise essee ameerika õudusulmekirjanikust H. P. Lovecraftist pealkirjaga "Maailma vastu, elu vastu". Samal aastal ilmus essee "Rester vivant: méthode" ("Elus püsimise meetod"), kus Houellebecq räägib kirjutamisest kui mittesuremise võimalusest (kirjutamine on võimalus elada vaatamata tülgastusest elu enda vastu). 1994. aastal ilmus kirjaniku esimene romaan "Võitlusvälja laienemine", mis tegi Houellebecqist tuntud kirjaniku.

1998. aastal ilmus kirjaniku teine romaan "Elementaarosakesed", millest sai tema suurim läbimurre – romaan tõi Michel Houellebecqile mitte ainult üleriigilise, vaid ka rahvusvahelise tuntuse. Kaks aastat varem ütles Houellebecq hoiatavalt intervjuus Andrew Husseyle, et töötab romaani kallal, mis kas hävitab ta kirjanikuna või toob talle kuulsuse. Romaanist sai kohe "nihilismi klassika", seda hinnati julgete ideede ja provokatiivse lähenemise poolest. Teisalt kritiseeriti teoses esinevat rassismi, pedofiiliat ja piinamist. New York Timesis nimetati romaani "sügavalt maitsetuks". "Elementaarosakesed" sai 2002. aastal kirjandusmaailma suure tunnustuse, võites Dublini rahvusvahelise kirjandusauhinna.

Michel Houellebecqi romaanide peategelasi nimetatakse tegelaste negatiivsete omaduste tõttu tihti antikangelasteks. Nii "Elementaarosakesed", "Kaart ja territoorium" kui "Võitlusvälja laienemine" toovad meieni depressiivsed, n-ö keskmised inimesed, kes on religioonitud, seksuaalselt obsessiivsed ning konfliktis neid ümbritseva ruumiga. Kirjaniku romaane on nimetatud moodsa ühiskonna kõverpeegliks, Houellebecq kritiseerib lääne inimest, paisutades probleemid suuremaks, kui need tegelikus elus on. Raske on eristada reaalsust fiktiivsusest, kirjanik loob hüperrealistliku maailma.

Ma ei armasta seda maailma. Ma tõepoolest ei armasta seda. Ühiskond, milles ma elan, on mulle vastik; reklaam ajab südame pahaks; info ajab oksele.

2015. aastal ilmus Michel Houellebecqi romaan "Alistumine", mis räägib Prantsusmaa ja Euroopa radikaalsest islamiseerumisest. Raamatu avaldamisega samal päeval toimus Charlie Hebdo toimetuses tulistamine, väljaande kaanel oli karikatuur Houellebecqist, kes ütleb: "Aastal 2015 kaotan oma hambaid. 2022. aastal jälgin Ramadaani." Peale neid sündmusi katkestas Houellebecq raamatuturnee ja lahkus Pariisist.

Prantsusmaal hakati küsima, kas Houellebecqil on õigus: kas tõesti on Euroopas toimumas järkjärguline islamiseerisprotsess? Prantsusmaa peaminister Manuel Valls ütles nende sündmuste taustal: "Prantsusmaa ei ole Michel Houellebecq, see ei ole ebatolerantsus, viha ja hirm."

Teose tõlkija Triinu Tamm on öelnud, et "Alistumises" on kirjanik mitme asjaga n-ö mööda pannud – teoses toimuv on päriselus välistatud (esiteks see, et Prantsusmaal saaks võimule islamipartei).

Romaanid

• 1994 – "Extension du domaine de la lutte" (eesti keeles "Võitlusvälja laienemine", tõlkinud Triinu Tamm; Tallinn: Varrak 2005)
• 1996 – "Le Sens du combat" (Flore'i auhind)
• 1998 – "Les Particules élémentaires" (eesti keeles "Elementaarosakesed", tõlkinud Indrek Koff; Tallinn: Varrak 2008)
• 2001 – "Plateforme" (eesti keeles "Platvorm", tõlkinud Indrek Koff; Tallinn: Varrak 2016)
• 2005 – "La Possibilité d'une île" (eesti keeles "Saare võimalikkus", tõlkinud Triinu Tamm; Tallinn: Varrak 2015)
• 2010 – "La Carte et le Territoire" (eesti keeles "Kaart ja territoorium", tõlkinud Indrek Koff; Tallinn: Varrak 2013)
• 2015 – "Soumission" (eesti keeles "Alistumine", tõlkinud Triinu Tamm; Tallinn: Varrak 2016)
• 2019 – "Sérotonine" (eesti keeles "Serotoniin", tõlkinud Indrek Koff; Tallinn: Varrak 2019)
• 2022 – "Anéantir" (eesti keeles "Häving", tõlkinud Triinu Tamm; Tallinn: Varrak 2024)

• 1996 – Flore'i auhind
• 2002 – Dublini rahvusvaheline kirjandusauhind
• 2010 – Goncourti auhind
• 2019 – Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind