Metsandus: Metsade kasutamise, säilitamise ja uuendamisega tegelev majandusharu

See artikkel räägib majandusharust; teadusharu kohta vaata artiklit Metsateadus

Lisaks kuulub selle hulka ka metsa majandamine.

Metsandus hõlmab paljusid valdkondi. Majanduse seisukohalt on olulisemaks toorpuidu hankimine nii toormaterjali kui ka küttepuude eesmärgil. Metsa ja selle ressursse loetakse taastuvaks energia allikaks. Samas on mets inimesele puhkuse kohaks, metsasaaduste korjamiseks ja väärtuslikuks maastikuks. Metsatööstuses töötab ülemaailmselt üle 14 miljoni inimese ja metsasektori väärtuseks hinnatakse aastas 468 miljardit USA dollarit.

Mets on üks tähtsamaid ökosüsteeme maailmas. Mets on väärtuslik oma elukoosluste poolest ja süsihappegaasi talletajana. Lisaks mängib metsa ökosüsteem olulist rolli pinnavee ja põhjavee ringes. Seega tuleb metsanduse puhul vältida üleraiet ja metsaelupaikade fragmenteerumist. Selle tõttu on tähtsal kohal säästev metsamajandamine ja looduskaitse.

Taust

Tööstusajastule eelnenud ajajärku kutsutakse tihti ka puiduajastuks, kuna puit ja küttepuud andsid energiat ja olid nii elamute kui ka tööriistade ehitusmaterjaliks. Algseid metsamajandamise jälgi on näha Vana-Roomas, kus latifundiumid, mis olid põllumajandusasutused, suutsid küllaltki hästi tagada Rooma riigi puiduga varustamise. Roomlaste langemisega tuli kaasa suur metsatustumine Euroopas. Sarnast jätkusuutlikkusele suunatud metsa majandamise põhimõtet rakendasid ka praegusel Saksamaa alal elanud läänegoodid 7. sajandil. Nad seisid silmitsi metsaalade järjest kasvava vähenemisega ning sellest tulenevalt kehtestasid määruse, mis piiras tamme- ja männimetsade raietöid.

Kaasaegse metsamajandamise algus

Süstemaatiline metsa majandamine, mis oli suunatud jätkusuutliku toorpuidu saamiseks, olevat alguse saanud Saksamaal Nürnbergis 14. sajandil, ja 16. sajandi Jaapanis. Enamasti olid metsad jagatud sektsioonideks ja kaardistatud, raietööd oli tehtud nii, et oleks tagatud metsataastumine. Palkide parvetamine tegi võimalikuks ühendada sisemaa alade metsad ranniku aladega. Saksamaal kasutati selleks näiteks Maini, Neckari, Doonau ja Reini jõge. Seega oli selle aegne metsandus tihedalt seotud kaubandusega suuremate vahemaade tagant. Suuri nulgusid Schwarzwaldis (või ka Mustmets) kutsuti Holländeriteks, sest neid müüdi enamasti Hollandi laevatehastesse. Parved, mida selleks kasutati, olid 200–400 meetrit pikad ja 40 meetrit laiad ning koosnesid mitmest tuhandest palgist. Töömeeskond koosnes kuni 400–500 mehest. Palgi parvetamine võimaldas ühendada suured alad kontinentaalses Euroopas ja on siiamaani tähtsal kohal näiteks Soomes. 16. sajandist alates tõi kaevandamise areng ja kaubanduse kiirenemine merel kaasa inimasutuse kasvamise ja vajaduse puidu järele. Metsad võeti maha, et teha ruumi põllumaadele ning linnadele ja kasvava energiavajaduse rahuldamiseks tuli suurendada raietöid. Mõnes kohas istutati küll ulatuslikult puid, kuid see ei olnud raiemahtudega võrreldes eriti mastaapne. Ulatuslikumad säästva metsamajandamise põhimõtted tõusid esile 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Metsanduse tehnika

 

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli põhiliseks raie tööriistaks kirves. Selle asendas aga saag. Raudtee arenedes ja selle laiemale kasutusele võtmisega tõusis parvetamise kõrvale ka see transpordivahend. See kõik tähendas raiemahtude suurenemist. Esimese mootorsae leiutamise üle vaieldakse palju. Kuid kindlalt võib öelda, et 1920. aastatel võeti mootorsaag laialdasemalt kasutusele. Bensiinimootoriga mootorsae masstootmine algas Saksamaal samuti 1920. aastate lõpuaastatel. Algsed mootorsaed olid rasked (üle 60 kg) ja vajasid opereerimiseks kahte inimest. 1950. aastal leiutati ühe-inimese mootorsaag (algselt 12 kg). Oluline areng toimus 1970. aastate lõpus, kui Rootsis ja Soomes võeti kasutusele harvesterid. Nad levisid kiiresti kogu Põhja-Euroopas. Tänapäeval ollakse arusaamal, et harvester teeb kogenud juhi käes 10–15 saemehe töö. Eestis tegutseb ligi 100 harvesteri ja 200–300 forvarderi, mis transpordivad toorpuidu metsast välja. Umbes 90% Eesti metsaraietest tehakse masinatega.

Maailma Looduse Fondi hinnangul sõltub 1,6 miljardi inimese elatis metsandusest. Ametlikult pakub metsasektori tööd ligi 13 miljonile inimesele. Suurimad ümarpuidu tootjad on Ameerika Ühendriigid, Kanada, Brasiilia, Hiina ja Venemaa. Ülemaailmse metsanduse kaubanduse suuruseks hinnatakse üle 600 miljardi USA dollari. Olulist rolli mängib metsasektor arengumaade majanduses. Kuni 80% arengumaade elanikest sõltuvad mingil määral, nii majanduslikult kui ka toiduallikana metsast ja metsatoodetest, mis ei ole puit. Indohiinas on lausa 39% maailma ametlikest metsatööstuse töötajatest ehk 5,3 miljonit. Võrdluseks võib tuua Põhja-Ameerika, Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa vastavalt 1,4, 1,7 ning 2,1 miljonit töötajat ametlikult.

Ebaseaduslik metsaraie

  Pikemalt artiklis Ebaseaduslik metsaraie

Suurt majanduslikku kahju tehakse ebaseadusliku metsaraiega. Ebaseadusliku metsaraie kahjusid üksnes riigimaadelt hinnatakse aastas umbes 15 miljardi dollarini. Täpseid arve on raske hinnata, sest tegu on ebaseadusliku tegevusega ja puuduvad jälgitavad andmed. Hinnangute põhjal on ligi pool Amasoonias, Kesk-Aafrikas, Kagu-Aasias ja Venemaa Föderatsioonis tehtavast metsaraiest ebaseaduslik.

Vähendamaks ebaseaduslikult ülestöötatud puiduga kauplemist, on loodud institutsioone, kes väljastavad sertifikaate toote legaalsuse kinnitamiseks. Selliseks ühinguks on näiteks FSC või PEFC. Nad järgivad põhimõtet, et puit oleks hangitud legaalsetel viisidel ja metsaraie ei ületaks juurdekasvu. Eesti Riigimetsa Majandamise Keskusele on mõlemad organisatsioonid väljastanud sertifikaadid.

ÜRO Keskkonnaprogrammi ja Interpoli ühisuuring 2012. aastal jõudis järeldusele, et ebaseaduslik metsaraie moodustab kuni 30% globaalsest puidukaubandusest ja põhjustab üle 50% ulatuses troopilist metsatustumist Kesk-Aafrikas, Amasoonias ja Kagu-Aasias.

Eesti metsanduse lühiajalugu

Metsanduse areng Eestis on sarnanenud arenguga mujal Euroopas. Keskajal sätestati mitmeid seadusi, mis mingil määral reguleerisid metsa kasutamist. 1297. aastal andis Taani kuningas Erik Menved välja dekreedi, mis ei lubanud puude maharaiumist Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel. 1664. aastal tuli Rootsi võimuga ka selle metsaseadus. Seaduses oli sätestatud, et metsi ei tohtinud maha raiuda, kui selle asemele ei rajatud põldu või heinamaad. Järgmiseks metsamajandamist reguleerivaks sammuks oli Liivimaal 1779. aastal metsavahi (Försterid) ametikoha loomine, metsavahid vastutasid otseselt selle eest.

Juba 18. sajandist on Eesti metsi korrapärase sihtidevõrgustiku abil jagatud kvartaliteks. Sihtide lõikumispunktidesse pandi piirnevate kvartalite numbritega postid või kvartali nurkadesse kvartalinumbritega tahvlikesed. Kvartalisihte kasutatakse metsas orienteerumseks, jahipidamisel kütiliini paigutamiseks, liikumisteedena (sh metsamaterjali väljaveol) ja metsatulekahjude levikut takistavate tuletõkkeribadena.. Kvartali sees jagatakse mets ühtlaste tunnustega väiksemateks metsaosadeks – metsaeraldisteks, mille piire looduses ei tähistata, välja arvatud vahetult enne raiet. Tänapäeval on kvartaliteks jagatud enamik riigimetsast ja osa suuremate eraomanike metsast. Kvartaliposte praktiliselt enam ei kasutata ning ka sihid hoitakse lahti seal, kus seda on liikumiseks vaja. Valdav osa erametsast on jagatud üksnes metsaeraldisteks.

Eesti iseseisvumisel rajati Põllutööministeerium, mille alluvuses oli ka metsaosakond. Loodi metskonnad ning mõisametsadest said riigimetsad, mis toona moodustasid 70% kogu metsast.

Metsandus Eesti majanduses

Pärast esimest maailmasõda oli majanduslikult vaja Eestil kiiresti järje peale saada. Metsatööstus oli pikaajaliste traditsioonidega ja suhteliselt tugev. 1920. aastal moodustasid metsasaadused 64,1% koguekspordist. See küll langes ning aastatel 1922–1939 stabiliseerus, moodustades keskmiselt ühe kolmandiku koguekspordist. Peamised ekspordipartnerid olid Suurbritannia ja Holland, 1930. aastatest alates ka Saksamaa. Toodeti ja eksporditi palju tselluloosi.

Raiemahud olid esimese vabariigi ajal varasemast suuremad.^[viide?] Esimese maailmasõja ja ülemaailmse majanduskriisi ajal ning 1935/1936. aasta talvel oli mitu küttekriisi. Nende ajal oli puidu hind tavalisest 3–6 korda kõrgem. Pärast kriiside möödumist ja maareformiga talumeeste omandisse läinud metsadega tõusid raiemahud. 1926. aastaks moodustasid 10% kogu metsamaast raiesmikud. Aastatel 1928–1934 raiuti nii palju metsa, et puit ei leidnud enam turgu, mis viis hinna väga madalale. Puit oli väga tähtis osa kütmisel nii eramajades kui ka tööstuses, moodustades 64,5% kõigist kütteainetest.

 

Metsasektor pakub Eestis tööd 35 000 inimesele, kaudselt ka turismi-, spordi- ja transpordisektoris töötajatele. Viimase kümne aastaga on raiemahud küll vähenenud, kuid tasapisi on jälle tõusutrendil. Puidu-, paberi- ja mööblitööstus moodustas töötlevast tööstusest 21,6%. Selle sektori 2013. aasta eksport oli 1,5 miljardit eurot, mis oli Eesti kogu ekspordist 12%). Puidutööstuse põhilised ekspordiartiklid on ehitusdetailid, saematerjal ja töötlemata puit. Enim eksporditakse puitu ja puidutooteid Rootsi, Soome ja Saksamaale.

Puidu ja puittoodete import moodustab 2,3% kogu Eesti impordist (20% kogu Eestis tarbitavast puitmaterjalist). Kõige enam imporditi saematerjali ja töötlemata puitu. Peamised importpartnerid on Venemaa ja Läti.

2012. aastal tehtud Eesti metsa- ja puidutööstuse sektoruuringu andmetel on Eesti metsaraie mahud optimaalsest väiksemad: 8 miljonit kuupmeetrit, optimaalne oleks 12–15 miljonit kuupmeetrit.

• ebaseaduslik metsaraie
• metsanduse mõisteid
• mahemetsandus
• metsateadus
• metsatööstus
• metsaökoloogia
• metsaökosüsteem