Menševikud

sajandi alguses Venemaa keisririigis tegutsenud poliitilise partei – Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) mõõdukama fraktsiooni (tiiva) esindajad.

VSDTP II kongressil 1903. aastal said radikaalsed sotsiaaldemokraadid, keda juhtis Vladimir Lenin, partei keskorgani VSDTP Keskkomitee valimisel häälteenamuse. Sellest osaluse jaotusest tekkisidki VSDTP-siseste fraktsioonide jaotuses nimetused "vähemlased" ja "enamlased". Vähemusse jäänud vastaseid hakati nimetama menševikeks (vene keeles меньше, 'vähem') ehk vähemlasteks. Menševike farktsiooni juht oli Georgi Plehhanov, aktiivsemad fraktsiooniliikmed: Juli Martov (pseudonüüm "Lev Martov", sünnijärgne nimi Juli Zederbaum), Fjodor Dan, Irakli Tsereteli, Pavel Akselrod, Aleksandr Potresov, Veera Zassulitš.

Sotsiaaldemokraadid hindasid aastatel 1905–1907 alanud revolutsioonilist liikumist kui kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni, mis oli suunatud tsaari isevalitsuse nõrgestamisele, mitte aga klassivõitlusest lähtuvat proletariaadi diktatuuri kehtestamisele. Bolševike arvates pidi see revolutsiooniline liikumine üle kasvama sotsialistlikuks, menševikud aga arvasid, et Venemaa peab enne sotsialismi läbima rea reforme. Samuti olid bolševikud ja menševikud eriarvamusel VSDTP organisatsioonilise ülesehituse suhtes: bolševikud ja Lenin arvasid, et partei peab olema rangelt tsentraliseeritud, sõjaväe tüüpi organisatsioon, mis võimaldaks saavutada peale taktikaliste eesmärkide ka strateegilisi eesmärke (proletariaadi maailmarevolutsioon jne).

Vähemlaste parteisisene võitlus enamlaste vastu lõppes VSDTP VI Kongressil 1912. aastal sellega, et vähemlased heideti VSDTP-st välja ning Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Partei nimetati ümber Venemaa Sotsiaaldemokraatlikuks (bolševike) Parteiks.

Parteist eraldunud vähemlaste seast eraldus omakorda väiksemaid poliitiliste erimeelsustega gruppe: menševikud-parteilased (меньшевики – партийцы ja menševikud-likvidaatorid (меньшевики – ликвидаторы).

  Pikemalt artiklis Gruusia Demokraatlik Vabariik

Menševikel oli suur kandepind Gruusias. 25. novembril 1917 toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel võitsid menševikud kokku vaid 3 protsenti häältest, kuid Lõuna-Kaukaasia valimisringkonnas olid 27 protsendiga suurimaks parteiks. Lõuna-Kaukaasias võitsid kolm parteid kokku 75% häältest, mis olid selgelt jagunenud etniliselt: grusiinid toetasid menševikke, armeenlased dašnakke ja moslemid (aserid) müsavatte. Lõuna-Kaukaasias olid menševikud põimunud gruusia rahvuslusega, valituks osutunud Gruusia menševikud muutusid ruttu vägagi natsionalistlikeks.^[viide?]

• Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei

• БАНК БИОГРАФИЧЕСКИХ ДАННЫХ ПО МЕНЬШЕВИСТСКОМУ ПРОЕКТУ