Mari Möldre: Eesti näitleja

See artikkel räägib näitlejast; tšellisti kohta vaata artiklit Mari Möldre (muusik).

oktoober 1890 Saadjärve vald, Äksi kihelkond – 5. jaanuar 1974 Tallinn) oli eesti näitleja.

Mari Möldre sünninimi oli Elviine Annuk, seda kandis ta 1910. aastani. Nimetatud aastal abiellus ta Hartius Mölleriga ning mängis Vanemuise teatris A. Schitzleri "Armumängus" Mizzi rolli, mille järgi hakati teda hüüdma Mizzi Mölleriks.

1936. aastal võttis ta endale eesnimeks Mari-Ann. Hiljem lahutas ta oma abielu ning abiellus Ruut Tarmoga. 1937. aastast oli tema kodanikunimi Mari-Ann Tarmo.

Lapsepõlv ja haridus

Elviine Annuk sündis 13. oktoobril (vkj 1. oktoobril) 1890 Saadjärve vallas Äksi kihelkonnas. Isa Jakob oli ehitustööline, ema Mari Tormi mõisas päevaline. Peale Elviine oli peres ka teine tütar, viis aastat vanem Ida-Alisabeth. Kuueaastaselt hakkas Elviine käima lehma- ja lambakarjas ning seitsmeselt läks Äksi vallakooli, kus õppis kuni pere kolimiseni Narva tädi ja tädimehe juurde.

Narvas läks Elviine õppima Vladimiri venekeelsesse kirikukooli, kuna ema lootis, et nii saab ta kiiremini vene keele selgeks. Võõras keeles õppimine käis Elviinele üle jõu ja nii hakkas ta uuest kooliaastast käima Jumalaema Ilmutamise kiriku koolis, kus õppekeeleks oli eesti keel. Seal kutsuti teda ka kiriku koori laulma ning tänu sellele sai ta osa võtta ka õigeusu kiriklikest talitustest, kuigi ta ise ei olnud usklik. Selle kohta on ta mälestusteraamatus öelnud: "...vaatasin juba koolilapsena kiriklikele tseremooniatele, välja arvatud matused, kui etendustele või lavastustele."

Hiljem õppis Elviine Narvas Mohri tütarlastekoolis. Samal ajal elas ta onu juures, kes pidas toidupoodi, kus ka Elviine sai onule abiks olla.

Tutvumine teatriga ja töö Vanemuises

Pärast Wiera teatri külalisetenduste nägemist Narvas tekkis tal unistus saada ka ise lavale ning kui karskusselts Võitleja kutsus oma asjaarmastajatele näitejuhiks Wiera teatri silmapaistva koomiku August Puna, õnnestus tal kaasa teha kahes lavastuses.

Pärast matemaatika lõpueksamil põrumist kirjutas Elviine Tartu Vanemuise teatri juhile Karl Menningule, tänu millele sai ta võimaluse ennast Menningule näidata.

Algul anti talle võimalus kaasa teha Ernst Wildenbruchi "Lõokeses", et näha, kas teda tasub palgata. Pärast esietendust määratigi talle palk ja teatritee võis alata.

Ta on öelnud, et oma armastuse tõsisesse muusikasse on ta saanud Vanemuise teatri aias korraldatud kontserte kuulates. Neid käis ta kuulamas niipalju kui võimalik ja kui vaba aega oli. Neil kontsertidel käies sai alguse ka tema lähem tutvus Vanemuise näitleja Hartius Mölleriga. Karl Menning aga, kes hoidis silma peal ka näitlejate eraelul, ei kiitnud nende tihedat läbikäimist heaks, kuna arvas, et Hartius ajab tüdrukule lihtsalt kärbseid pähe. Nii andis Menning Marile lugemiseks raamatuid, et teda Hartiusest eemal hoida. Kui Mari haigestus, soovitas ta Maril ema juurde Narva kosuma sõita. Teatriga Narvas ringreisil olles palus Hartius Mari ema käest Mari kätt. Pulmad peeti 23. juulil 1910 Hartiuse vanemate talus Hellemäel Rakvere lähedal ühes Hartiuse õe Roosi pulmadega.

Kokku töötas Möldre Vanemuises viis aastat, kuid pärast Karl Menningu lahkumist lahkus ka tema ning sõitis abikaasaga Peterburi, kus sündis poeg Caius. Peterburis elades sai ta õelt teate, et ema on haige ja suremas. Ta sõitis Eestisse ema viimast korda vaatama. Mõni aeg pärast Peterburi naasmist sai ta teate ema surmast.

Vanemuise-järgsed aastad

Kui esimene maailmasõda möllas juba teist aastat, määrati Hartius Põhja-Soome sõjavarustuse praakeriks. Mari jäi lapse ning ammega üksi ning sõitis Peterburi lähedal asuvasse suvituskohta Lahtasse. Mõne aja pärast lahkus tema juurest ka amm. Pärast seda Caius haigestus ning kuna ümbruses suri lapsi palju, siis otsustas Mari vaatamata riskidele Tartusse sõita. Pärast Tartusse jõudmist hakkas laps taas kosuma.

Tartusse naasmine langes aega, mil Vanemuisest lahkus 11 näitlejat, sest Ants Simm ei olnud võimeline Karl Menningu tööd jätkama. Mari ühines lahkujatega ning koos mindi Tallinnasse. Seal avati Pandorini seltsi juures 1916. aastal uus teater (Pandorini Rahvateater), kuid kahjuks ei jäänud see püsima.

1917. aasta kevadtalvel otsustas Mari Soome Hartiuse juurde sõita ning nii reisiti kolmekesi (Mari, poeg Caius ja õde Ida) Põhja-Soome Pietarsaari linna. Sõja ajal oli Soomes toidu hankimine keeruline. Näljast päästsid neid vene ohvitserid, kes oma pajukit jagasid ning ise restoranis söömas käisid. Hartius enam tööl ei käinud ning nii polnud ka sissetulekut. Ka ära sõita polnud võimalik, kuna rongid ei käinud. Hiljem, kui avanes sõiduvõimalus, panditi kõik oma vähene hõbe, sõideti rongiga Helsingisse ja edasi laevaga Tallinna, kust edasi mindi Hellemäele Hartiuse vanemate juurde.

Hartiusel oli probleeme alkoholiga ning nii palus ta, teades oma nõrka iseloomu, Maril endale teatrisse pärast proovi või etendust vastu tulla. See siiski ei päästnud ning nii kolis Mari lõpuks koos lapsega õe juurde elama.

Kord ühel väljasõidul olles Mari haigestus ning lamas nädalaid voodis. Iga päev hakkas teda vaatamas käima Rudolf Klein ehk Ruut Tarmo, kellega tekkis neil sõprus, mis hiljem kasvas armastuseks.

Uuesti Vanemuise näitlejana

Pärast Draamateatri ja Vanemuise teatri ühinemist kolis Mari jälle Tartusse, jättes poja siiski Tallinnasse õe hoole alla. Tartu publik oli harjunud Vanemuises pakutavate operettidega ning tõsisema repertuaari vastu suurt huvi ei tuntud. Tartus oli "õhk täis elektrit", mis tulenes nii teatrite mitte just sõbralikust ühinemisest tulenevast pingest kui ka palgamaksmise süsteemist või süsteemitusest, nagu Mari oma mälestustes kirjutab. Teatrisiseste intriigide tõttu otsustas teater Mari lepingu lõppedes seda enam mitte pikendada.

Tegevus pärast Vanemuisest lahkumist

Pärast Vanemuisest lahkumist teenis Mari elatist ümbruskonna pidudel esinedes, kuid 1927. aasta jaanuaris sündis Lavakunstiühingu Rändteater, milles temagi kaasa tegi. Rändteatril oli suur menu, ning seda tehti suure mõnuga ja energiliselt.

Draamateatriga esimesel ringreisil olles käidi ka Tartus, kus elasid Rudolfi lapsed ja nende ema. Seal tegi Mari ettepaneku Ruudu tütar Ly enda juurde elama võtta ning aasta hiljem võeti ka Ruudu poeg Elgas enda perre.

Aastatepikkusest mustlaselust väsinud, sai ta kutse Estoniasse. 1941. aastal asuski ta taas Estonia ridadesse.

1936. aastal esines Möldre Joosep Tootsina raadios fašismivastase kõnega, mille tõttu pani sisekaitseülem Mari kuueks kuuks musta nimekirja, mis tähendas raadios esinemise keeldu. Kuulajatelt sai Mari hiljem aga 67 toetavat kirja.

1937. aastal abiellus ta oma elukaaslase Rudolf Kleini ehk Ruut Tarmoga. Möldre endine abikaasa Hartius Möller arreteeriti 22. novembril 1940 ja ta hukkus 1942. aastal vangilaagris Venemaal.

Möldre poeg Caius tegi pere teadmata sisseastumiseksamid merekooli, kus ta 240 soovija hulgas oli mõnekümne äravalitu seas. 16-aastaselt hakkas Caius merd sõitma. 8. veebruaril 1940 sai Mari oma suureks ehmatuseks telegrammi, milles teatati, et Caius on pääsenud laevahukust. Aurik „Anu“, mille mehaanik Caius oli, oli Šoti vetes miini otsa sattunud ning uppunud.

Caius (Kaius) Möller arreteeriti NKVD poolt 24. märtsil 1941 Tallinnas, viibis Tallinna Keskvanglas. Seejärel saadeti ta Tavdalagi vangilaagrisse Tavdas Sverdlovski oblastis. Ta surmaaeg on teadmata.

Teine maailmasõda

Sõda tõi kaasa ärevad ajad. Elgas valmistas suure üllatuse, kui teatas oma soovist abielluda ning kitsas perekondlikus ringis peeti väga tagasihoidlikud pulmad. Caiusest polnud mingeid kindlaid teateid ja enam neid ei tulnud ka. Reservohvitseridena mobiliseeriti Paul Pinna ja Ants Lauter. Pommitamise ajal paigutati Estonia ette suurtükid ning Estonia ja Draamateatri rahvas koos teiste linnaelanikega olid all varjendis. Nendega liitus ka Ly, kes oli olnud Narvas sanitar ja läbi raskuste Tallinna jõudnud.

Ühest nõukogude asutuse majast, mis nende elukoha lähedal põles, tõi Ruut koju ühe Repini maali ning kaks kirjutusmasinat. Seepeale saatis majaperenaine neile kaela Saksa politsei, kuna kahtlustas, et nad trükivad kirjutusmasinatel punastele lendlehti. Läbiotsimise käigus õnnestus Maril peita ära need 67 kirja, mille oli kuulajatelt saanud pärast raadios Tootsina fašismivastase kõne esitamist. Hiljem põletas ta need kirjad ära, kuna kartis kirjasaatjate elude pärast, kui need peaks leitama.

Porhovi rajoonis saadeti Elgas koos oma väeosaga rindele, kus ta sai käest haavata. Sakslased võtsid ta vangi ning ta saadeti Pihkvasse vangilaagrisse, kus ta üle kuulati ning koju saadeti.

Näitlejatele teatati, et nad on kõik linnavalitsuse ametnikud ning hakkavad sealt palka ja toidukaarte saama. Teater pidi ennast ise ära majandama hakkama. Sellel süngel ajal tõi Mari ja Ruudu ellu rõõmu esimese lapselapse sünd, nimelt sündis Elgasel poeg Alar.

Sõjajärgsed aastad

1950. aastal otsustas Mari teda aastaid vaevanud seljanärvipõletikku Pärnus sanatooriumis ravida. Selle aja sees külastasid teda Epp Kaidu ja Kaarel Ird ning kutsusid teda Vanemuisesse, kuid Mari lükkas pakkumise tagasi. Augustis, kui tehti teatavaks uue hooaja näitlejate koosseis, puudus sealt Mari nimi. Põhjused olid "põiklevad ja udused".

Nüüd tegeles ta estraadiga ning talle tehti ettepanek korraldada loominguline õhtu. Mõni minut enne kontserdi algust ütles üks tundmatu mees talle, et täna õhtul otsustatakse, kas teda edaspidi üldse lavale lastakse. See viis aga Mari rööpast välja ja keset kontserti ütlesid ta närvid üles ning ülejäänud kontserdi andis ta automaatselt, seda ise hiljem mäletamata. Teadvusele tuli ta alles kell kaks öösel ning see oli tema jaoks suur löök.

Vangistus

21. novembril 1951 arreteeriti ta süüdistatuna nõukogudevastase repertuaari esitamises. Ehkki põhjendused ei olnud kuigi vettpidavad, määrati Marile kümme aastat vangistust koos kõigi õiguste äravõtmise ja kogu vara konfiskeerimisega. Sama karistuse sai ka Ruut väidetavalt nõukogudevastase anekdoodi rääkimise eest.

Laagrisse saabus Mari 8. märtsil 1952 ning hakkas seal juhtima näiteringi. Etendus anti ka meestevanglas, kus Mari nägi ka Ruutu. See kogemus vapustas teda väga, tal tekkis südamega probleeme ning ta paigutati haiglasse.

Varsti hakkasid poliitikas puhuma teistsugused tuuled, vanu ja haigeid vange hakati vabastama. Kuna Maril oli kõrge vererõhk ning haige süda, mille pärast ta neljal korral haiglas oli olnud, samuti tunnistati tema käitumine üliheaks, vabastati ta 5. juulil 1954.

Elu pärast vabanemist

Pärast vabanemist käis tal külas Lyl, kes sel ajal töötas Pärnu teatris. Seal olles pakkus Kaarel Ird Marile taas kord tööd, kuid taas ütles Mari ära, kuna Ruudu huvides oli vaja, et Mari oleks Tallinnas.

28. jaanuaril 1955 vabastati ka Ruut. Mõlemad alustasid taas töötamist ning mõne aja möödudes, pärast pingelist asjaajamist nad mõlemad ka rehabiliteeriti ning maksti välja neilt võetud vara.

1968. aastal esines ta kuuldemängus "Hanekarjus".

Mari Möldre suri 5. jaanuaril 1974 Tallinnas.

Mari Möldre oli Eesti Näitlejate Liidu (1934. aastast) ja Eesti NSV Teatriühingu liige (1956. aastast).

Diana Leesalu ja Paavo Piik on ajaloolase Mart Laari abiga kirjutanud näidendi "Mari ja Ruut" Mari Möldre ja Ruut Tarmo probleemidest võimudega Eesti Vabariigis, Eestimaa kindralkomissariaadis ja Eesti NSV-s, mis lõpuks viisid mõlema vangistamiseni. 2010. aastal võttis lavastaja Merle Karusoo selle lugemisele Eesti Draamateatris, Möldre rolli esitas Anu Lamp ja Tarmo rolli Elmo Nüganen.

Külateatrite festivalil antakse ühele silmapaistvale harrastusnäitlejale välja Mari Möldre nimelist preemiat.

• M. Gorki "Põhjas" (Nastja)
• Wildenbruch "Lõoke" (Lene)
• L. Tolstoi "Pimeduse võimus" (Anjutka )
• Schnitzler "Armumäng" (Mizzi)
• L. Koidula "Säärane mulk"(Jüts)
• A. Kitzberg "Libahunt" (Mari)
• Ibsen "Tondid" (Kummitused) (Regine)
• A. Kitzberg "Kauka jumal"
• Jerome "Võõras" (räpane tüdruk)
• A. Kitzberg "Okasroosike" (Kaval-Ants)
• Strindberg "Surmatants" (Jenny ja Judith)
• E. Vilde "Pisuhänd" (Matilde)
• Rosenow "Kust varjud ei kao" (Trina)
• Kennedy "Teener" (Maria)
• P. Tšaikovski "Jevgeni Onegin" (Olga)
• Apel "Ants Pilvelõhkuja põrgusõit" (Minni)
• B. Shaw "Ei või iial teada" (Polly)
• Molière "Arst vastu tahtmist" (Martine)
• Sternheim "Püksid" (Luise)
• Claudel "Vahetus" (Lechy)
• Garrick "Naine, kes tappis" (Violeta)
• Schönherr Naiskurat" (Naine)
• Blaumanise "Rätsepad Sillamatsil" (Ruudi)
• W. Shakespeare "Veneetsia kaupmees" (Lancelot)
• "Šampanjeri kork" (Anna)
• Strindberg "Isa" (Laura)
• Schiller "Salakavalus ja armastus" (Luise)
• H. Raudsepp "Mikumärdi" (Mimm)
• Nichols "Iiri roos" (Malke)
• Metsanurk "Agulirahvas läheb ajalukku" (preili Toots)
• H. Raudsepa "Roosad prillid" (Melisande)
• H. Visnapuu "Maa-alused" (Ants)
• Mälk "Mees merelt" (Tapu Juula)
• O. Luts "Kevade" (Joosep Toots)
• Jakobsoni "Purunenud vaas" (Ema)
• E. Zālīte "Igavesti mehelik" (Laila)
• Gehr "Kuues majakord" (Kunstniku naine)
• M. Gorki "Vassa Železnova" (0Anna)
• M. Gorki "Side" (Proua Kurvits)*
• M. Gorki "Ema" (Marja Korsunova)
• Molière "Tartuffe" (Dorine)
• A. H. Tammsaare ja Särev "Elu ja armastus" (Anne)
• M. Gorki "Vaenlased" (Polina)
• Ostrovski "Pärast tarku palju" "Turussina"
• H. Raudsepp "Rotid" (Emma)
• Nušić "Proua minister" (Siiva)
• Suhhovo-Kobõlin "Kretšinski pulm" (Atujeva)
• Gogol "Revident" (Anna)
• Hint "Kuhu lähed, seltsimees direktor" (Sillukse Eva)
• Ostrovski "Mets" (Gurmõškaja)
• J. Smuul "Polkovniku lesk" (Lesk)

Mari Möldre kirjutas mälestusteraamatud "Eesriie avaneb" (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963) ja "Ruut Tarmo" (1971).