Mali

See artikkel räägib tänapäeva riigist, teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Mali (täpsustus).

Malil on maismaapiir seitsme riigiga: põhjas Alžeeriaga, idas Nigeriga, lõunas Burkina Faso ja Elevandiluurannikuga, edelas Guineaga ning läänes Senegali ja Mauritaaniaga.

Mali Vabariik prantsuse République du Mali
Mali lipp Mali vapp
Riigihümn	Pour l'Afrique et pour toi, Mali
Pealinn	Bamako
Pindala	1 240 192 km²
Riigikeel	Bambara Bobo Bozo Dogoni Fula Hassaniija Kassonke Mamara Maninka Senufo Songhai Soninke Tamasheki
Rahvaarv	20 250 833 (2020)
Rahvastikutihedus	16,3 in/km²
President	Assimi Goïta
Peaminister	Choguel Kokalla Maïga (kohusetäitja)
Iseseisvus	22. september 1960
SKT	15,288 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	827 $ (2017)
Rahaühik	Kesk-Aafrika frank (XOF)
Ajavöönd	maailmaaeg
Tippdomeen	.ml
ROK-i kood	MLI
Telefonikood	223

Riigi põhjaosa hõlmab Sahara kõrb. Asustus on koondunud riigi lõunaossa, Nigeri ja Senegali jõe lähedusse.

Halduslikult jaguneb riik kümneks piirkonnaks ja üheks ringkonnaks:

Bamako (ringkond) Gao piirkond Kayesi piirkond Kidali piirkond Koulikoro piirkond Ménaka piirkond Mopti piirkond Ségou piirkond Sikasso piirkond Timbuktu piirkond Taoudénit' piirkond

2009. aasta rahvaloenduse andmetel elas Malis 14 517 176 inimest. 68% malilastest elas 2002. aasta seisuga maapiirkondades ja 5–10% oli nomaadse eluviisiga. Üle 90% elanikkonnast on koondunud riigi lõunaossa.

2007. aastal oli 49% malilastest nooremad kui 15 aastat, 47% vanuses 15–64 ja 3% olid 65-aastased või vanemad. Sündimuskordaja oli 49,6 promilli ja sündimuse summaarne kordaja 7,4. Suremuse üldkordaja oli 16,5 promilli. Keskmine oodatav eluiga oli sündides 49,5 aastat (meestel 47,6 ja naistel 51,5). Imikusuremuskordaja oli 2007. aastal 106 promilli.

Mali suurim rahvas on bambarad, kes moodustavad elanikest 36,5%. Mande rahvaste (bambarad, soninked, hasongad, malinked) esindajaid on malilaste seas 50%. Palju elab Malis veel fulbesid (17%), Volta rahvaid (12%), songaisid (6%) ning tuareege ja maure (10%).

Mali on üks vaesemaid riike. Nominaalne sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta oli 2008. aastal 691 dollarit, millega oldi maailmas 155. kohal. Peamisteks majandusharudeks on põllumajandus, karjakasvatus ja kalandus, kus on hõivatud 80% tööjõust. 10% riigi elanikest on ilma püsiva elukohata karjakasvatajad.

Peamine põllumajanduspiirkond paikneb Nigeri jõe kaldail, kuna riigi põhjaosas on valdavalt kõrb ja poolkõrb (moodustab 65% pindalast). Põllumajandustooted valmivad peamiselt taludes, kust need transporditakse linnadesse ja müüakse kaupmeestele. Kala püütakse peamiselt Nigeri jõest ja selle lisajõgedest.

Puuvilla ja kariloomade järel ekspordib Mali kõige enam kulda. Kulla iga-aastane kaevandusmaht kasvas 1980. aastate lõpu poolelt tonnilt 2007. aastaks enam kui 50 tonnini. 2009. aastal oli Mali kulla kaevandusmaht Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Ghana järel Aafrikas kolmandal kohal. Loodusvaradest leidub Malis ka uraani ja soola.

  Pikemalt artiklis Mali sõjavägi

Mali relvajõud koosnevad maaväest, õhuväest, sandarmeeriast, rahvuskaardist ja politseist (sûreté nationale). Neis teenib 7000 meest, keda juhib kaitse- ja veteranide minister. Mali sõjalised kulutused on 68 miljonit dollarit aastas, mis on 2% SKT-st. Reservi kuulus 2002. aasta seisuga hinnanguliselt 2 369 578 meest, kellest väljaõppe oli saanud 1 358 646.

Maavägi koosneb neljast motoriseeritud jalaväe pataljonist ja ühest tankipataljonist. Kasutatakse tanke T-54, T-55 ja T-34/85 ning soomussõidukeid. Õhuväepataljon koosneb kahest kompaniist, kuhu kuulub 16 lahingulennukit ja 400 meest. Mali väikesesse mereväkke kuulub 50 meest ja 3 patrullpaati.

1960. ja 1970. aastatel sai Mali maa- ja õhuvägi varustuse ja väljaõppe peamiselt Nõukogude Liidult. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on riik ostnud varustust ja väljaõpet Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt ja Saksamaalt.

  Pikemalt artiklis Põhja-Mali konflikt

16. jaanuaril 2012 alustas mitu tuareegi vastupanurühmitust relvastatud ülestõusu Mali valitsuse vastu, et saavutada Põhja-Malis Azawadi piirkonnas iseseisvus või suurem autonoomia. 22. märtsil 2012 toimunud riigipöörde tulemusena tuli võimule Demokraatia ja Riigi Taastamise Rahvuslik Komitee (CNRDR). Kasutades riigipöördega tekkinud segadust, haarasid ülestõusnud enda kontrolli alla kolm Põhja-Mali suuremat linna: Kidali, Gao ja Timbuktu. 2012. aasta sügisel palus Mali valitsus välisriikide sõjalist abi ülestõusu mahasurumiseks. Seejärel võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni, millega Aafrika Liit sai mandaadi korra taastamiseks Mali põhjaosas. Aafrika Liidule tuli appi Prantsusmaa, kes alustas 11. jaanuaril 2013 operatsiooni Serval. Operatsiooni tulemusena kaotasid ülestõsunud ühe kuu jooksul kontrolli kogu Mali põhjaosas.

18. juunil 2013 sõlmisid tuareegi mässajad ja valitsus rahulepingu, mis lõpetas Mali kodusõja.

• Mali riigipeade loend
• Mali jalgpallikoondis
• Mali poliitika
• Mali põhiseadus