Majandusteadus

Teistest sotsiaalteadustest eristab majandusteadust tavaliselt suurem rõhuasetus mõõdetavatele, eriti rahas mõõdetavatele suurustele, indiviidi ratsionaalsele valikule ja matemaatilistele meetoditele. Kohati on vahe teiste teadustega ainult traditsioonile tuginev ja uurimisvaldkonnad kattuvad.

Majandusteaduse mõisteid ja tulemusi kasutatakse palju igapäevaelus ja poliitikas. Mõned majandusnäitajad (näiteks sisemajanduse kogutoodang, majanduskasv, tööpuudus) kuuluvad kõige kasutatavamate heaolu- ja arengunäitajate hulka.

Rooma Klubi on oma 2012. aasta raportis nimetanud modernset majandusteadust "autistlikuks" ja "fantaasiamaailma kuuluvaks", kuna see ei arvesta loodusressursside hankimisest ja tarbimise käigus tekkivate jäätmete looduskeskkonda paiskamisest tekkiva kahju rahalist väärtust.

Majandusteadus hõlmab väga erinevaid uurimisvaldkondi.

Kõige kitsamas mõttes koosneb majandusteadus mikroökonoomikast ja makroökonoomikast. Mikroökonoomika tegeleb majandusagentide otsustusprotsessiga piiratud ressursside tingimustes. Makroökonoomika keskendub peamiselt makrotasandi nähtustele, s.o nähtustele, mis tekivad üksikagentide tegevuse liitumisel. Siia kuuluvad näiteks mõisted nagu turuhind, s.o hind, mille juures agentide poolt müüa soovitav kogus võrdub osta soovitava kogusega, või inflatsioon, mille määrab valitsuse soov raha emiteerida ning majandusagentide otsused hinnataseme kohta. Makroökonoomika tegeleb tüüpiliselt majandust kui tervikut puudutavate nähtustega ja tugineb selles mikroökonoomilistele otsustusteooriatele.

Majandusteaduse alla liigitatakse tavapäraselt ka ökonomeetria, rakendusstatistika haru, mis tegeleb majandusteaduses uuritavate suuruste mõõtmise probleemidega.

Traditsiooniliselt kuulub majandusteaduse alla ka majandusliku mõtte ajalugu, mis on sisuliselt üks mõtteajaloo valdkond.

Mõnikord mõistetakse majandusteaduse all ka ettevõttemajanduse valdkondi nagu turundus, mis tegeleb reklaami-, tarbija- ja müügi küsimustega, ning ärijuhtimine ehk management, mis tegeleb tööjaotuse, rollide ja informatsiooni liikumisega kollektiivis.

Traditsiooniliselt on majandusteaduslikud uuringud tuginenud teoreetilistele mudelitele ja ennustatud seaduspärasuste empiirilisele kontrollile.

Ajalooliselt on mudelid esitatud sõnaliselt, viimastel aastakümnetel on aga peaaegu ainuvalitsevaks saanud formaalne matemaatiline esitus. Vaatamata matemaatilisele keelele ei püüdle teoreetiline mudel majandusteaduses, erinevalt loodusteadustest, peaaegu kunagi täpse mõõdetava tulemuse ennustamisele. Teoreetiline mudel on pigem mõtlemise abivahend, mille abil võib jõuda tulemuseni, mida saab enamasti ka sõnadega edasi anda.

Positivistlik analüüs kirjeldab, kuidas majandus toimib, kuidas majandussubjektid ühes või teises olukorras käituvad või millised on nähtustevahelised seosed. Positivistlik analüüs põhineb faktilisel materjalil. Normatiivne analüüs annab juhendeid ja soovitusi kuidas majandus peaks toimima. Normatiivsed väited sõltuvad hinnangutest. Majandusprotsesside uurimine on oluline kasutada nii positivistlikku kui ka normatiivset analüüsi

Empiiriline analüüs majandusteaduses põhineb tavapäraselt suurte andmehulkade statistilisel analüüsil ja seaduspärasuste otsimisel (kvantitatiivne analüüs). Palju kasutatakse ka kvalitatiivset analüüsi, mille puhul väga väheseid uuringuobjekte analüüsitakse sügavuti, näiteks intervjuude vormis. Viimastel aastakümnetel on populaarseks saanud eksperimentaalne majandusteadus, kus uuritavad inimesed peavad laborikeskkonnas lahendama etteantud ülesandeid, mille eest neile antakse reaalset preemiat (näiteks raha).

Majandusmudelid

Teoreetiline majandusmudel on mõttekäik, mis seletab mingi majandusnähtuse toimumist. Teoreetilised mudelid on alati lihtsustatud, enamasti on neist välja jäetud kõik, mis ei ole vajalik antud põhjenduse esitamiseks. Teoreetiline mudel ei suuda üldjuhul ennustada tegelikke mõõdetavaid suurusi.

Tüüpiline teoreetiline majandusmudel vaatleb indiviidide kasulikkust (heaolu) sõltuvana sissetulekust, jätab aga kõrvale sotsiaalsed vajadused (näiteks suhted teiste inimestega). Mudeli tüüpiliseks eesmärgiks on agentide valikute seletamine. Näiteks peab inimene otsustama, kui palju tarbida ja kui palju säästa, s.t kuidas jagada ressursse tänase ja homse vahel. Tavaliselt antakse olevikku ja tulevikku võrreldes tulevikule väiksem kaal (diskonteerimine) – nii kirjeldatakse asjaolu, et inimesed pööravad tulevikule vähem tähelepanu kui olevikule.

Teist tüüpi mudelid on arvutuslikud majandusmudelid, mille eesmärgiks on erinevate majandusnäitajate võimalikult täpne ennustamine. Niisugused mudelid võivad sisaldada tuhandeid võrrandeid erinevate majandusvaldkondade kohta.

Homo oeconomicus

Neoklassikalises majandusteoorias on keskne koht oma isiklikku heaolu maksimeerival majandusagendil – ettevõttel või indiviidil (Homo oeconomicus'el). Tavaliselt eeldatakse, et agent püüab käituda nii, et isiklik heaolu või kasum oleks võimalikult suur, enamasti ei võeta arvesse ei teiste heaolu ega sotsiaalseid suhteid. Heaolu on tavaks kirjeldada kasulikkusfunktsiooniga, abstraktse konstruktsiooniga, mis võimaldab optimeerimisülesannete lahendamiseks kasutada matemaatilisi meetodeid.

Konkurents

Neoklassikalises käsitluses vaadeldakse tüüpiliselt majandusagentide tegevust täieliku konkurentsiga turul. Täieliku konkurentsi korral ei ole ühelgi turuosalisel võimalik turuhinda mõjutada (nad on selleks liiga väikesed) ning hind võrdub piirkuluga, s.o kauba hind on võrdne kauba ühe lisaühiku tootmise kuluga. On võimalik näidata, et teatud eeldustel (näiteks turuosaliste võrdne informeeritus ning välismõjude puudumine) tagab täielik konkurents suurima võimaliku ühiskondliku tulu. Täieliku konkurentsi vastandiks on monopol, olukord kui turul on vaid üks müüja, või monopson, turg, millel on vaid üks ostja. Niisugused turud ei taga reeglina ressursside ühiskondlikult optimaalset jaotust.

Mõju teiste käitumisele ja heaolule

Traditsiooniline majandusteadus ei arvesta agendi otsuste mõju teiste majandusagentide käitumisele. Näiteks üksikmüüja mõju turuhindadele on minimaalne ja seega sobib niisugune lähenemine hästi tugeva konkurentsiga turu kirjeldamiseks. Olukordadega, kus mõju on oluline, tegeleb mänguteooria. Näiteks võib ettevõtte hinnakujundus mõjutada tema konkurendi hinnakujundust monopolistliku konkurentsiga turul. Mänguteooria püüab sarnastes olukordades leida tasakaalupunkte, olukordi, kus ühelgi osalisel ei oleks kasulik oma käitumist muuta.

Teist liiki mõju, välismõju, on ühe majandusagendi tegevuse mõju teiste heaolule läbi hüviste, millel puudub turuhind. Näiteks tegevusega kaasnev müra või õhu saastamine – vaikust ja puhast õhku ei ole võimalik osta ega müüa – on negatiivne välismõju. Oma maja kordategemisel on aga positiivne välismõju, sest see parandab linnapilti. Välismõjude olemasolul ei vii vaba turg üldjuhul enam kõige optimaalsemale ressursside jagunemisele ja on võimalik, et näiteks valitsuse sekkumine parandab üldist heaolu.

  Pikemalt artiklis majandusteaduse ajalugu

Moodsa majandusteaduse rajajaks peetakse Adam Smithi. Oma teoses Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest (1776, eesti k, 2005) tutvustas ta nn nähtamatu käe ideed, mille järgi vaba turg tagab ressursside ühiskondlikult kõige parema jaotuse.

Thomas Robert Malthus seostas oma teoses "An Essay on the Principle of Population" (1798) inimeste käsutuses olevate ressursside hulka rahvaarvu kasvu ja maksimaalse võimaliku suurusega.

David Ricardo võttis 19. sajandi algul kasutusele mõisted nagu suhteline eelis, Ricardo ekvivalents ning uskus et pikaajaliselt vastavad hinnad tootmiskuludele.

John Maynard Keynes pani oma teosega "The General Theory of Employment, Interest and Money" (1936) aluse moodsale makroökonoomikale. Ta näitas, et ülemaailmse majanduskriisi üks põhjustest oli asjaolu, et hinnad ja palgad ei kujune vabalt – nad tõusevad kergesti aga langevad väga aeglaselt. Niisugune käitumine oli otseselt vastuolus klassikalise koolkonna vaadetega ning on üks Keynesistliku koolkonna aluseid.

1960. aastatel muutus majandusteaduse esitusviis kiiresti matemaatilisemaks ja formaalsemaks. Teise maailmasõja järgset stabiilset kiiret kasvu peeti paljuski majandusteadusel põhineva poliitika (keinsistliku nõudmise stimuleerimise) saavutuseks. 1960ndate lõpuks oli ilmne, et senine poliitika enam ei tööta – üha suurenev inflatsioon ei aidanud enam tööpuudust vähendada. Kahtlused võttis kokku Robert Lucas oma "Kriitikas", näidates, et paljud majanduse juhtimiseks kasutatud seaduspärasused ei olnud poliitika muutudes stabiilsed. Majandusagendid muudavad oma käitumist vastavalt poliitikale ja nii kaotavad seaduspärasused kehtivuse.

1970. aastatel arenes tormiliselt ökonomeetria. Tänu arvutustehnika arengule muutus ühest küljest võimalikuks kasutada meetodeid, mida veel kümme aastat tagasi peeti arvutusmahu poolest ületamatult keeruliseks, teiselt poolt muutus võimalikuks ka suuremate valimite kogumine ja töötlemine. Arenesid kestusmudelid, otsimismudelid, James Heckman näitas endogeense selektsiooni fundamentaalset tähtsust mikroökonomeetrias.

1980. ja 1990. aastatel kasvas koos arvutustehnika arenguga arvutusmahukate meetodite, nagu mitteparameetrilised meetodid ja bootstrap, osa ökonomeetrias. Teiselt poolt muutusid kättesaadavaks suured registripõhised andmebaasid valimimahtudega kümnetes tuhandetes, mis võimaldasid uusi meetodeid sisukalt rakendada. Plahvatuslikult kasvas endogeense selektsiooni alane kirjandus. Kasvas huvi käitumisökonoomika vastu, sellega seoses levis laborikatsete kasutamine. Katseid, nüüd väljaspool laborikeskkonda, hakati kasutama ka poliitika mõju hindamisel.

Majandusteaduse keeleks oli saanud matemaatika. Võrreldes 1990. aastatel ilmunud kirjandust 40 aastat varem avaldatuga võib olla raske aru saada, et tegemist on sama teadusega.

Majandusteadus jaguneb väga paljudeks allharudeks, millest suur osa seostub tihedalt teiste teadustega, nagu psühholoogia või matemaatika. Traditsiooniliselt jagatakse harud mikro- ja makroharudeks, kuid paljud distsipliinid kuuluvad osaliselt ühe, osaliselt teise alla.

Mikroökonoomikal põhinevad harud

• Mikroökonoomika tegeleb üksiku majandusagendi (inimese või ettevõtte) otsustusprotsessi uurimisega. Traditsiooniline mikroökonoomika tegeleb täieliku konkurentsiga turgudega, kus kõigil turuosalistel on ühesugune informatsioon. Teised tuntumad probleemid on monopol, monopolistlik konkurents ja asümmeetriline informatsioon.
  • Mänguteooria tegeleb samuti üksikagentide otsustusprotsessidega, kuid erinevalt tavapärasest mikroökonoomikast agendid arvestavad, et nende käitumine mõjutab teiste käitumist. Kõige üldisem mängu "lahend" on Nashi tasakaal, mille puhul ükski mängija ei soovi muuta oma käitumist.
    • Evolutsiooniline mänguteooria on mänguteooria haru, mis käsitleb erinevate käitumisviiside "ellujäämist" konkurentsis ja tekkivaid tasakaalulisi lahendeid.
    • Kooperatiivne mänguteooria vaatleb koalitsioonide sõlmimist ja lagunemist paljude mängijate korral.
    • Eksperimentaalne mänguteooria uurib inimeste tegelikku käitumist mänguteoreetiliste probleemide lahendamisel.
  • Struktuuriökonoomika on mikroökonoomika haru, mis pöörab rohkem tähelepanu erinevustele traditsioonilistest eeldustest.
• Käitumisökonoomika (behavioral economics) uurib inimeste tegelikku käitumist otsuste ja valikute tegemisel. Vaadeldakse, millised tegurid mõjutavad valikuid, kuidas inimesed valivad oleviku ja tuleviku vahel, kuivõrd ollakse valmis koostööks või teiste huvidega arvestamiseks.
• Töö-ökonoomika tegeleb tööpakkumisega, indiviidide valikuga töö ja puhkuse vahel, töö otsimise ja palgaga, perekonda, migratsiooni ning pensionile jäämist puudutavate otsustega.
• Õigusökonoomika (law and economics) vaatleb õigusliku reguleerimise majanduslikku mõju.
• Rahandus (finance) vaatleb, kuidas agendid jaotavad ressursse (aktivaid) oleviku ja ebakindla (riskantse) tuleviku vahel.
• Mõnes mõttes kuulub mikroökonoomika alla ka mikroökonomeetria, ökonomeetria haru, mis tegeleb üksikagentide andmete analüüsiga.

Makroökonoomikal põhinevad harud

• Traditsiooniline makroökonoomika, mis uurib kaubaturgu ja rahaturgu, kogupakkumist, majanduskasvu, inflatsiooni, tööpuudust, majandustsüklit ja välisvõlga.
  • Riigi rahandus (public finance) käsitleb maksupoliitikat ja avaliku sektori kulutusi.
    • Tervishoiuökonoomika vaatleb tervishoiusektori finantseerimist.
  • Väliskaubandust vaadeldakse sageli eraldi makroökonoomika haruna.
  • Töö-ökonoomika makroökonoomika haruna keskendub palgaotsuste, ametiühingute, töötajate kaitse jm makroökonoomilistele efektidele.
• Rahandus vaatleb raha ja väärtpaberiturge ning nende mõju majandusele tervikuna.
• Makroandmete analüüsiga tegeleb makroökonomeetria.

Ökonomeetria olulisemad allharud

• Mikroökonomeetria tegeleb üksikagentide andmete analüüsiga. Siia alla kuuluvad mõisted nagu selektsiooniefektid, instrumendid, diskreetse valiku mudelid ja kestusmudelid.
• Makroökonomeetria vaatleb majanduste või majandusharude andmete analüüsi. Tegeletakse paneelandmetega, autokorrelatsiooniga ja võrrandisüsteemide hindamisega.
• Finantsökonomeetria uurib finantsandmete analüüsi. Olulisel kohal on autokorrelatsioon, ARCH, Wieneri protsessid jpm. Finanatsökonomeetria on ökonomeetria harudest võib-olla kõige tehnilisem.

Majandusteaduse ja teiste teaduste kokkupuutealad

Majandusteadus puutub kokku teiste inimest ja ühiskonda uurivate teaduste, paljude matemaatikaharudega ning mõningate bioloogia harudega.

• Psühholoogia, paljuski sarnaselt majandusteadusega, uurib inimese käitumist ja motivatsioonitegureid. Psühholoogiliste teooriate aluseks ei ole reeglina heaolu optimeeriv indiviid (homo oeconomicus).
  • Organisatsioonipsühholoogia tegeleb inimeste käitumisega kollektiivis ja haakub otseselt organisatsiooniteooria ning juhtimisteadusega.
• Sotsioloogia uurib samuti inimeste käitumist ja vastavaid motivaatoreid. Sotsioloogia on tavapäraselt kirjeldavam ja vähem formaalne kui majandusteadus, indiviidide ratsionaalse valiku analüüs ei ole niivõrd kesksel kohal. Mõned sotsioloogia uurimissuunad ja meetodid on majandusteaduse omadega äravahetamiseni sarnased.
• Ka antropoloogia uurib inimeste käitumist, rõhuasetusega eeskätt kultuurilisele kontekstile.
• Majandusgeograafia ja inimgeograafia tegelevad inimeste ja majandustegevuse ruumilise paigutusega.
• Linnaökonoomika (urban economics), mõneti sarnane majandusgeograafiaga, tegeleb elu- ja töökohtade paiknemisega linnades. Linnaökonoomika on tihedalt seotud linnaplaneerimisega.
• Transpordiökonoomika tegeleb erinevate transpordiliikide kulude ja tuludega ning on seotud teedevõrkude planeerimise ja logistikaga.
• Palju majandusteaduse tööriistu on laenatud matemaatikast.
  • Majandusteadus kasutab palju stohhastilisi protsesse, et kirjeldada nähtusi, mille kohta meil ei ole täpset informatsiooni, näiteks homseid aktsiahindu või järgmise aasta inflatsiooni.
  • Kogu ökonomeetria on põhimõtteliselt statistika haru.
  • Ka mõned teised matemaatika harud, nagu kindlustusstatistika, tegelevad põhimõtteliselt sama teemaga nagu majandusteadus.
  • Majandusteaduse tööriistade hulka kuuluvad ka numbrilised meetodid, diferentsiaalvõrrandid, komplekssete süsteemide teooria, kaoseteooria ja muud matemaatika harud.
• Bioloogia ja evolutsiooniteooria on inspireerinud majandussüsteemide evolutsiooni analüüsi.

„Majandusteadlaste ja poliitikafilosoofide ideed – olgu nad siis parajasti õiged või valed – on mõjuvõimsamad, kui tavaliselt näha osatakse. Tegelikult ei valitsegi maailmas suurt midagi muud. Praktikud, kes arvavad, et nad on igasugustest intellektuaalsetest mõjudest täiesti vabad, on tavaliselt mõne ajast ja arust majandusteadlase orjad. Võimul olevad hullumeelsed, kes kuulevad hääli õhust, võtavad (distil) oma hulluse mõnelt paari aasta taguselt akadeemiliselt sulesorkijalt.“

– John Maynard Keynes. The General Theory of Employment, Interest and Money, 1935

Roll poliitikas

Majandusteadusel on alati olnud arvestatav poliitiline mõju. Ühest küljest tegeleb majandusteadus otseselt majandusliku võimuga – ühe poliitilise võimu osaga. Ajalooliselt on majanduslik võim saavutatud kontrolliga viljaka maa või maavarade üle, nüüdsel ajal üha enam teadus- ja arendustegevuse abil.

Teiseks on erinevate elanikkonnagruppide poliitilised huvid tihedalt seotud nende majanduslike huvidega. Nii peavad kindlate huvigruppide toetusest sõltuvad poliitikud rohkem või vähem järgima nende gruppide majanduslikke huve. Näiteks vabakaubanduslepingu sõlmimine on sageli seotud keeruka laveerimisega kohalike põllumajandustootjate, riiklike huvide, ning üldist kasu toova poliitika vahel.

Kolmandaks, kuna majandus puudutab kõiki (mõjutab ühiskondlikku heaolu), on poliitilisi vaateid sageli otstarbekas põhjendada majanduslike argumentidega. Näiteks võivad rohelised põhjendada tuuleenergia kasutamist argumendiga, et see aitab arendada kohalikku tuulegeneraatorite tööstust, mitte asjaoluga, et see aitab loodust säästa.

Lisaks annab majandusteadus ühe võimaluse hinnata poliitiliste otsustega kaasnevat tulu ja kulu (tulu-kulu analüüs). Ka juhul, kui ühese hinnangu andmine on keeruline, aitab majanduslik lähenemine olulistele probleemidele tähelepanu pöörata.

Paraku võib kontekstist välja rebitud majanduslik mõte kaotada igasuguse seose tema aluseks oleva teooriaga. Kuna aga kuulajad (ja sageli ka põhjenduse esitaja) seda ei tea, ei suuda nad põhjenduse probleeme alati läbi näha. Näiteks võib parempoolsete vaadetega poliitik nõuda madalat maksumäära, et suurendada välisinvesteeringuid ja tööpakkumist, kuid jätab paraku vaatluse alt välja võimaliku mõju ebavõrdsusele, haridusele ja arstiabile. Analoogiliselt ühekülgne võib olla seisukoht maksude tõstmise toetuseks. Antud juhul on tegemist empiirilise küsimusega – nii esitatavad poolt- kui ka vastuargumendid on õiged, kuid ilma täiendava empiirilise analüüsita ei oska me öelda, millised väited on kaalukamad.

Majandusteaduse rakendatavuse piirid

Kuna majanduslikke argumente kasutatakse palju poliitiliste otsuste õigustamiseks, siis omandab majandusteadus mõnikord "lõpliku kohtumõistja" rolli. Tegelikkuses on majanduslik mõtteviis mugav, kuid mitte kõikvõimas ega ainuõige võimalus võrrelda väga erinevaid nähtusi, nagu näiteks loodust ja tööstust või elu ja raha. Niisugustes olukordades on oluline mõista majanduslike mõtteviisi piire.

• Nii majandusmudelid kui nende aluseks olevate suuruste mõõtmistulemused on ebatäpsed. Teatud liiki ebatäpsusi (nt mõnda liiki statistilist müra) on lihtne arvesse võtta, kuid mudeli vigast ülesehitust on ääretult raske arvestada.
• Enamus kasutatavaid mudeleid tugineb suuremal või vähemal määral neoklassikalise majandusteooria eeldustele, millest kõik alati ei kehti. Näiteks võivad inimeste eelistused kiiresti muutuda sõltuvalt näiliselt kõrvalistest asjaoludest (framing). Niisuguses olukorras muutub heaolu kontseptsioon küsitavaks.
• Raske on hinnata välismõjusid, s.t määrata hinda asjadele, millel turuhinda ei ole. Näiteks CO₂ mõju kliimale (mis iseenesest ei ole täpselt teada) on peaaegu võimatu rahas arvestada.
• Majandusteaduses (nagu elus üldse) on tavaks pöörata rohkem tähelepanu kergemini mõõdetavatele suurustele (näiteks raha) ja vähem tähelepanu raskesti mõõdetavatele näitajatele (näiteks õnn). See ei tähenda, et viimane oleks esimesest vähem tähtis, vaid et viimasega on keerulisem arvestada.
• Ei ole ühtset ühiskondlikku heaolu. Poliitiliste otsustega kaasnevad enamasti võitjad ja kaotajad ning ei ole olemas ühtset "õiget" viisi, kuidas leida, kui palju võivad mõned kaotada, et teised saaksid võita.
• Paljudes olukordades ei ole ka põhimõtteliselt võimalik jõuda poliitilisele kompromissile. Ei ole võimalik saavutada lepet meie ja tulevaste põlvkondade ega näiteks inimeste ja loomade vahel. Seega ei ole ühtset "õiget" viisi, kuidas võrrelda oleviku ja tuleviku või inimeste ja looduse heaolu.

• Majandusteaduse mõisteid
• Majandusteaduse ajalugu
• Majandusteadlaste loend