Mai Järmut (sündinud 26.
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2019) |
juuli">26. juulil 1950 Viljandis) on eesti keraamik.
Eesti soost pop-kunstnik. "Ta kasutab keraamikat kui materjali tavapäraselt erinevalt. Traditsiooniliste ehis- ja tarbevormide asemel tõi Mai Järmut eesti keraamikasse käkrunud töökindad, deformeerunud aiatööriistad, tühjaks pigistatud hambapastatuubid jms."
Lõpetas 1968. aastal C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli, misjärel õppis 1970–1975 ERKI keraamika erialal. Pärast ERKI lõpetamist töötas Mai Järmut 1981. aastani ARS-i keraamikaateljees, seejärel tegutses vabakutselise kunstnikuna kuni tööleasumiseni 1993 õppejõuna EKA graafilise disaini osakonnas.
Mai Järmut on tegutsenud aktiivse loojana paarkümmend aastat ning on läinud meie keraamikaloosse esimese täisverelise kujutava kunstnikuna, kelle loomingus võis kohata tarbenõud või dekoratiivvormi haruharva ja pigem erandina.
Oma loometeed alustas Mai Järmut ARS-i keraamikaateljees. Kõigepealt katsetas ta tarbekeraamikaga, kuid 1977 valminud serviis jäigi viimaseks tema loomingulises biograafias. Omasemaks sai talle sel perioodi pigem abstraktne geomeetriline skulptuur – valdkond, mis võlus teda juba diplomitöö tegemisel. Nii sündisidki esimesed kaalukad vormilahendused – "Ring" I ja II ning "Katkestatud ring" (1977). Siin oli tegemist ringikujuliste elava liigendusega kompositsioonidega, kus geomeetrilist korrapärasust ilmestab rütmikas ja vaheldusrikas vormimäng.Selles töös on "sisukust mõttes ja tihedust vormis. See teos väljub tavalise dekoratiivse teose raamidest." (I. Teder, NH 21.08.1977)
Samal aastal valmisid tal aga hoopis teises vormikeeles loodud taiesed – kokkukäkerdatud "Tuub" kümnekordses suurenduses, peaaegu meetrikõrgune "Hambahari" pastaga, hiiglaslik kindapaar "8,5" jt. Siin oli tegemist popstiiliga. Jaan Paavle sõnul võõristusefektil rajanevate, tehiskeskkonda taasloovate esemete plastiliste "suurendustega", millega saadakse groteskne, absurdini viidud, loomulikust suurem eseme mudel. See popvaimsusel põhinev irrutus- ehk taasloodud esemete maailm naerab muhedalt ja mitte tigedalt välja utilitaarse maailma. (NH 29.01.1984) See on uus sõna Eesti keraamikas, mis esines esmakordselt küll põgusalt Ellinor Piipuu mõnedes katsetustes, kuid pääses jõuliselt maksvusele alles nüüd. Vaimukas leid oli maitseainekomplekt "Sool ja pipar" (1977), kus põhivorm kattus üks ühele tavalise lambipirni omaga. Popkunsti valdkonda võib paigutada ka mitmeid hilisemaid töid – autonumbri kordusel põhinev pannoo "66-77" (1980), keraamilisse paberisse mähkunud kala "Neljapäev" (1984), argiesemetest kujundatud pannoo "Lootuses" (1988), okastraati ja paela kujutavad seinaplaadid "Seosed" (1987) jt.
Paraku ei kanna kaugeltki kõik Mai Järmuti skulptuurid sajaprotsendiliselt popkunsti tunnuseid. nii näeme karmi otseütlemist ja hüperrealistlikke stiilitunnuseid protestiskulptuuris "Ei" (1984), hetkemeeleolu kätekujutistes "Puudutus" I ja "" (1984), lapsepõlveihalust portreeskulptuuris "Mälestus" (1988). Väga materjalipärased on tema sürrealistlike sugemetega kompositsioonid "Voolab" ja "Voolab läbi labida" (1982). Kuigi autor on lisanud enamikule oma skulptuuridest ette omadussõna "dekoratiivne", siis ainukeseks puhtakujuliseks dekoratiivvormiks võib pidada vaid tema 1988 valminud "Ploome", mis võluvad kauni vormi, oskuslikult liidetud metalldetailide ja täiusliku glasuuriga. Uudselt mõjus tema dokumentaalne üleelusuurune "Autoportree" (1989), üks põnevamaid keraamilisi maale meie keraamikas.
Iseloomustades Mai Järmuti ekspositsiooni keraamikute grupinäitust A. H. Tammsaare majamuuseumis, ütleb T.Käesel kujundlikult, et aastaid tagasi Mai Järmut sõna otseses mõtte heitis robustse šamottkinda meie tarbekunsti aastaballile. Kuigi teda võis pidada popkunsti ja kontseptualismiga flirtijaks, on praeguseks sellest välja töösuhe nüüdiskunsti vaimsusega selle muutlikkuses ja heitlikkuses, meile sobivuses ja mittesobivuses. tema töödes on kummalist aega seisatavat sürrealismi, kus idee on realiseeritud küllaltki banaalsete kujunditega ja millele meie tarbekunsti tehnoloogiline estetism lisab lokaalse värvingu. (SV 23.12.1983)
Mai Järmuti erilist, avangardistlikku rolli eesti keraamikas rõhutab Jaak olep: "Traditsioonilisest keraamikast ei ole tema tööd mitte materjali-, vaid kujundikesksed: reeglina kõik ta taiesed kujutavad midagi juba varem selles maailmas eksisteerivat. Sellisena on Mai Järmuti keraamika kujutava kunsti laadne, skulpturaalne. lisaks kujundiprimaarsusele eristab Mai järmuti kunsti ka traditsioonilisest savikunstist erinev valik ja suhtumine neisse. Õigupoolest just see teebki ta kunsti avangardseks. (…) Mai Järmut on üks väheseid keraamikuid, kes hea maitse ja tundeilu ohverdab kõhklemata emotsionaalse efekti kasuks. see on pilkupüüdev kunst, häälekas kunst." ("Mai Järmut" 1988).
Mai Järmuti loomingut on tunnustatud rohkete preemiatega (1977 ja 1983 noortekoondise aastapreemia, diplomid ja medalid Balti vabariikide noorte tarbekunstnike loomingu näitustel Riias 1980 ja 1984, Baltimaade III ja IV tarbekunstitriennaalide preemiad 1985 ja 1988 ning Kristjan Raua nimeline kunsti aastapreemia 1989).
Leo Rohlin 2007 – "Eesti keraamika ajast aega"
1974
1976
1977
1978
1980
1982
1983
1984
1985
1986
1987
1988
Tal on kaks tütart. Tema abikaasa on plakatidisainer Villu Järmut.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Mai Järmut-Winnal, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.