Magneetumus

Magneetumust väljendab magneetiku magnetmoment ruumalaühiku kohta:

${\displaystyle {\vec {M}}={\frac {\vec {m}}{V}},}$

kus ${\displaystyle {\vec {M}}}$ on magneetumuse vektor, ${\displaystyle {\vec {m}}}$ on magnetmomendi vektor ja ${\displaystyle V}$ on magneeditava aine ruumala.

Magneetumuse mõõtühik on amper meetri kohta (A/m), seega sama mis magnetvälja tugevusel.

Magneetumuse ${\displaystyle {\vec {M}}}$ ja magnetvälja tugevuse ${\displaystyle {\vec {H}}}$ vaheline seos on diamagneetikute ja paramagneetikute korral praktiliselt lineaarne:

${\displaystyle {\vec {M}}=\chi _{m}{\vec {H}},}$

kus võrdetegur ${\displaystyle \chi }$_m on magnetiline vastuvõtlikkus.

Ferromagnetiliste materjalide korral puudub ${\displaystyle H}$ ja ${\displaystyle M}$ vahel magnetilise hüstereesi tõttu ühetähenduslik sõltuvus ja selle kirjeldamiseks tuleb kasutada vastuvõtlikkuse tensorit. Magneetumus seostatakse sel juhul välise välja ${\displaystyle {\vec {H}}}$ poolt materjalis esile kutsutud magnetinduktsiooniga ${\displaystyle {\vec {B}}}$:

${\displaystyle {\vec {B}}=\mu _{0}\left({\vec {H}}+{\vec {M}}\right)\ =\mu {\vec {H}},}$

kus ${\displaystyle \mu _{0}}$ on magnetiline konstant ja ${\displaystyle \mu }$ on materjali magnetiline läbitavus.