Magda Szabó (5.
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2008) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2022) |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
oktoober">5. oktoober 1917 Debrecen – 19. november 2007 Kerepes) oli Kossuthi auhinnaga pärjatud ungari kirjanik ja tõlkija.
Magda Szabó lõpetas gümnaasiumi 1935 Debrecenis, 1940 sai Debreceni ülikoolis ladina ja ungari keele õpetaja ning filoloogiadoktori diplomi. Samal aastal hakkas ka õpetama. Tema enda sõnul on see tema väärikas elukutse. Ta uskus sellesse, et need lapsed, keda ta õpetab, muutuvad. Ta ei osanud olla surmtõsine nagu mõned tema kolleegid, kuid sai vaevata hakkama. Inimeste kõnetamine, väikestest lastest tudengite ja täiskasvanuteni, on tal alati õnnestunud. Kaks aastat töötas ta oma kodulinnas, hiljem kolm aastat Hódmezővásárhelyis.
1944 sattus ta pealinna, kus tutvus kohe noorkuulastega (Újholdasok: Ágnes Nemes Nagy, György Rába, János Pilinszky, Sándor Weöres, Iván Mándy, Géza Ottlik jt). 1945. aastast kuni vallandamiseni 1949. aastal töötas Szabó usu- ja haridusasjade ministeeriumis, kus töötas ka osa noorkuulasi (Ágnes Nemes Nagy, Balázs Lengyel jt). Sõpruskond elas üksteise lähedal Lõunavaksali juures. Magda oma abikaasa Tibor Szobotkaga Attila tänavas ja teised Vérmező ümbruses kiviviske kaugusel. Kui kellelgi neist õnnestus neil vaestel aegadel liha hankida, viibati aknast, et tule meile lõunat või õhtust sööma.
Peaaegu kogu noorkuulaste seltskond töötas ministeeriumis, Ágnes Nemes Nagy oli ajakirjanduse peal, Magda Szabó modernse kirjanduse spetsialist. Tema ülesandeks oli pidevalt riigisekretärile aru anda, mis seisus on hetkel nn noor kirjandus uues Ungaris. 1940. aastate lõpus sunniti aga kogu seltskond vaikima. Magda Szabó saab alles 1958 uuesti avaldada. Seltskond võttis avaldamiskeelu teadmiseks, keegi neist ei läinud kompromissile, neid ei saadud ka selleks sundida, sest neil kellelgi polnud perekonda ega lapsi, kes oleksid andnud võimaluse šantaažiks. Praktiliselt kogu noorkuulaste kirjanike põlvkond jäi lastetuks, see oli ühine tõotus.
Magda Szabó esimesed kirjanduslikud katsed on esseed, mis ta kirjutas 12-aastaselt, Luuletused tulid alles hiljem. Need käsikirjad on praegugi alles, tema ema ja isa panid need kõrvale. Isa aga ei rõõmustanud, tema arvates oli ühes kirjanikust peres küll. Magda Szabó on oma annet ilmutanud peaaegu kõigis kirjandusvaldkondades, debüteeris luulekogudega, hiljem kogus kuulsust romaanidega. Luuletusi kirjutas ta harva, sest selleks pidi ta enda sõnutsi vihane olema, kuid talle ei meeldinud vihastada ja ta oli selles üsna saamatu. Ka tema näidendid on olnud edukad. Esimesed näidendid lõi ta lapsena.
1958 ilmunud romaan "Freskó" (Fresko) ja 1959 ilmunud "Az őz" (Metskits) toovad talle laiema tuntuse ja ka üllatavad, sest seda ei osatud oodata. 1959. aastast on ta vabakirjanik. Üksteise järel ilmuvad teosed, milles autor psühholoogilise romaani traditsioone kasutades kujundab oma iseloomulikud tegelaskujud. Autobiograafilise taustaga on teosed Ókút (Vana kaev, 1970) ja Régimódi történet (Vanamoeline lugu, 1971), mis annavad pildi nii lapsepõlve mõjudest, mis on kujundanud tema loomingulist maailmavaadet, kui ka ajastutruu pildi Debreceni minevikust ja argipäevadest.
Magda Szabó saavutas kiiresti tuntuse Lääne-Euroopas. Tema romaanid jõudsid veel käsikirjas Hermann Hesseni, kes soovitas neid Saksa kirjastusele Insel. Autor ei saanud küll reisida, aga ta sai ajakirjanduse ülevaateid, kust oli näha, et temaga tegeldakse palju. Magda Szabó oli oma noorkuulastest kaaslaste silmis vabaduse esimene pääsuke. See, et talle midagi ei tehtud, tähendas, et ka teised saavad varsti rohelise tule. Varsti pärast seda anti Magda Szabóle József Attila preemia, mis oli ametlik tunnustus.
Magda Szabó romaan "Az ajtó" (Uks, 1977) ei olnud sensatsioon mitte ainult Prantsusmaal, vaid mujalgi maailmas. Peale selle oli veel "Für Elise" (2002) see teos, mis tõi tunnustuse ja kogu tema loomingu uuestiavastamise kodumaal. Kirjaniku edu välismaal avas talle võimalused ka kodus.
Võib-olla suurim läbimurre oli kirjanikule Femina auhind, mille ta sai Prantsusmaal ja mis pole feministlik auhind, nagu ekslikult arvatakse. Žürii koosneb küll naistest, kuid selle on saanud ka meeskirjanikud. Pealegi pole Magda Szabó arvates olemas kategooriaid "meeskirjanik" ja "naiskirjanik". On vaid kirjanik. Kirjaniku kutsumuse ja ülesande kohta ütleb ta, et kirjanik peab inimesi ehmatama, kui nad vale tee on valinud. Kirjanik ei pea tõe nimel kangelassurma surema, kuid ta peab iga hinna eest tõde teenima. Seda teeb iga väärikas kirjanik. Ta ei tohi valetada. Tõtt tuleb öelda, tuleb leida väljendusviis valetamise vältimiseks. Ungari riigi hinge on siiani alati kirjanikud hoidnud, mitte poliitikud. Suurtel ajastutel on seda, mis teha tuleb, teada saadud kirjanikelt.
Viimastel eluaastatel oli Magda Szaból palju tööd ja reisimist. Ta tegeles kogu oma loomingu uusväljaandmisega, teda avaldati Inglismaal ja režissöör Géza Bereményi käe all valmis ka film romaanist "Régimódi történet". Magda Szabó teosed on valminud tema peas. Kui teos valmis sai, dikteeris see end paberile ja selle käigus sündisid ka parandused. Kirjaniku lemmikautorid olid Mór Jókai ja Karl May, kelle Winnetou-lugusid hakkas ta algusest peale lugema, kui lõpuni jõudis. Sama soovitas ta enda lugejatele. Kui olete kõik Magda Szabó teosed läbi lugenud, alustage algusest.
Tsitaadid Vikitsitaatides: Magda Szabó |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Magda Szabó |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Magda Szabó, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.